Vaimusilm

Karjusin pikalt teemal, mis oli minu jaoks segane ja valmistas mulle õudust. Ema ütles, et minu teksti ei pea võtma armastusluuletusena, aga et see sarnaneb klassikalisele armastusluuletusele, sest selles nimetatakse naisi ja aluspesu. Tegelikult pidasin ühe nime all silmas kahte erinevat naist. Naabrite poolt tuldi ütlema, et naabrilapsed leidsid minu karjutavas tekstis sarnasusi ühe lasteraamatuga, mida nad on lugenud. Püüdsin oma jutu sisu esitada uuesti, selgemalt ja rahustavamalt:
Kasesalu, metsatalu,
ega siin ei teegi muud,
kui et ainult loendan palu,
närin üle ribiluud.
Karjunud olin läbi une. Kui ma üles ärkasin, ütlesid vennad, et ma olin läbi une pikalt rääkinud. Nemad olid minu jutu üles kirjutanud. Nad olid jälginud minu aju ühe aparaadi abil ja see oli üles kirjutanud. Vaatasin seda üleskirjutust. Kõike ei olnud näha, sest koogiviilu külg avas ainult osa koogi sisemusest. Mõnesid lauseid ma mäletasin, et olin unenäos kasutanud. Osa teksti oli udune. Kõike ma ei mäletanud. Tundmatu osa kohta öeldi, et see on ainult oletus.

Kui ma Kaunase puiesteel käisin, oli üks mees mind küsitlenud. Ta oli küsinud mu lemmikvärve, mille peale olin pidanud üles lugema pika rea värvitoone. Nüüd näitas ta tabelit, kus olid järeldused minu kohta. Seal oli iga nimetatud värvitooni taga veel rida muid toone. Mulle tundus, et need muud toonid on saadud lihtsalt minu nimetatud toonide kokkusegamisel. See mees oli petis.

Henn valis endale lugemiseks raamatut. Ühe raamatu kohta ütles ta, et seda ta ei võta, sest see on kommunistlik. Vastasin, et ega Nõukogude-aegset kirjandust ei saa maha kanda, tol ajal elu oligi selline. See vastas tõele, et kolhoosid olid olemas, kuigi see on tegelikkuse moonutamine, nagu oleksid inimesed kolhoosikorraga rahul olnud. Vaatasin raamaturiiulit. Kõige ülemist riiulivahet tuli vaadata vaimusilmaga, sest see oli vaimusilma kõrgusel. Vaatasin enne hambaarsti juurde minekut peeglist hambaid. Mind hirmutas see, et nägin, kui suured hambad on, sest nende suurus tähendas, et neil on palju pinda aukude tekkeks. Iga hammas oli suurem kui kõrv. Nägin hammaste peal juba musti täppe, aga sõrmega pühkides tulid need siiski maha.

Sõitsime autoga mööda maanteed. Tõnu keeras vahepeal heinamaale ja tegi tiiru ümber põõsaste. Iga kord, kui jõudsime laiemale teele, keeras Tõnu teelt välja, sest tekkis optiline pete, nagu oleks tee veel laiem. Väljusime autost ühe värava juures. Tahtsime väravast siseneda, aga seal olevad inimesed ütlesid, et me ei tohi sinna minna, sest aed on nende oma. Meil oli oma pall ja nendel oma. Kui nende pall värvast välja veeres, peitsin selle ära. Üks võõrastest tuli seda otsima. Olime siia sõitnud meeleavaldusele. Aga kui selgus, et meiega on kaasas Oudekki ja et see on tema meeleavaldus, otsustasin kohe lahkuda. Vennad siiski toetasid Oudekki seisukohti. Räägiti, et Oudekkit on niimoodi kasvatatud, et tal on korraga väike eesmärk ja suur eesmärk. Väike eesmärk on see, kui ta küsib, mida me suvel teeme. Suur eesmärk on see, mida ta on analüüsima õppinud. Oudekki ironiseeris nende üle, kes tahtsid Tšernobõli tuumaõnnetuse tõttu Tšernobõli aatomielektrijaama sulgeda. Kui Oudekki veel väike oli, siis teda see tuumaõnnetus küll tugevasti hirmutas.