Traditsiooniline kohtumine

Mul tekkis internetis ühtede inimestega tüli. Märkasin, et üks neist on teinud endale ühe blogi juurde. Sellest järeldasin, et ma võin ka endale lisablogi teha. Hommikul istusin asutuse wc-s, kui riiv ei pidanud vastu ja sisenes üks naine, et seda tüli arutada. Ma ei hakanud teda välja ajama. Ise ma poleks naiste wc-sse läinud. Varsti läksin teise wc-sse. Sinna kuulsin, kuidas üks poiss ukse taga pahandas, et miks ruum kinni on. Seetõttu tulin kavatsetust varem välja. Tänaval kõndides oleksin peaaegu poe toiduriiuli otsa komistanud. Üks vene nimega maletaja ei olnud rahul, et venelased teda oma sõbraks peavad. See maletaja oli vene aadlike järeltulija. Ta oli koduteel ühele teisele maletajale peksa andnud. Raudtee alt viis läbi peenike toru, mille kaudu hakati üksteist tulistama. See tundus mõttetu. Ütlesin, et sõrm küljest lumesõja tagajärjel. Läksin maja taha, kust olin alles tulnud. Seal oli maas hunnik kirju, millele saajad järele ei olnud tulnud. Mõnele inimesele oli mitu ümbrikut. Tuli välja, et inimesed saadavad üsna palju kirju. Sellest järeldasin, et kui Helina enam mulle ei kirjuta, siis on võimatu, et ta teistele ka ei kirjuta. Et ta mulle ei kirjutanud, see hakkas eriti kurb tunduma. Mõtlesin, et pean talle nõudmise saatma, et ta kirjutaks. Raudtee juurest tulid mõned poisid. Üks neist küsis, kellele need kirjad on. Vastasin, et erinevatele inimestele. Kirjade hulgas oli ka visiitkaarte. Ütlesin, et mind jätab Lennart Mere visiitkaart külmaks. Siis nägin, et ei ole kirjutatud peale Mere nime, vaid Vanemuise teatri oma. Ütlesin, et Lennart Meri ja Vanemuine - mis vahet seal on. Naerdi.

Kooli saalis algas traditsiooniline Tartu-Pihkva korvpallikohtumine. Mina olin pealtvaataja. Meie poolel ründasid Mari S. ja Gerli, kes jooksid lähestikku kõrvuti ja söötsid palli üksteisele. Üks mees viskas palli korvi topelttäispöördega, aga pall ei kukkunud maha. Tuli sellele järele ronida. Kommenteeriti, et varem oli hea, kui keegi korvi viskas, aga nüüd tekitavad korvid probleeme. Esimese poolaja võitis Tartu. Aga teisel poolajal ei olnud Tartul enam tugevamaid mängijaid. Kuigi Pihkval oli esialgu punkte vähem, oli ta juba eeldatav võitja. Ta võitiski. Pärast mängu lõppu küsis õpetaja Aule Sandrilt, kuidas tal võimlemisharjutuste tegemine läheb. Sander vastas, et ta võimleb igas kehalise kasvatuse tunnis ainult üks minut. Õpetaja ütles, et rohkem on vaja. Sander vastas, et üldse ei ole aega. Õpetaja ütles, et aeg muudkui möödub. Praegu mindi saalist välja, aga varsti tuli siia tagasi tulla ja Krister pidi kõne pidama. Hoiatasin teda, et ta ei räägiks samadest asjadest, millest ta varasematel aastatel on rääkinud. Kõigile anti kaasa video lõppenud mängust. Ütlesin, et enne järgmise aasta mängu tuleb seda videot hoolega vaadata. Järgmisel aastal oleks mõlemal poolel juba uued mängijad olnud, aga koolkonnad oleks jäänud samaks.

Meie auto seisis parkimisplatsil. Mina istusin üksi autos. Üks teine auto tahtis tagant välja sõita. Sõitsin oma autoga tal eest, kuigi mul ei olnud juhilube. Sõitsin kahe auto vahele. Seal oli nii kitsas, et ema hoiatas, et ma võõrast autot ei kriimustaks. Autod puutusidki üksteise vastu, aga kriimustada sai rohkem meie auto. Sõitsin paremasse kohta. Toomas tuli ja pahandas, et miks ma ise sõitma hakkasin, miks ma teda ei kutsunud. Ütlesin, et võin kannatada saanud koha ülevärvimise kinni maksta. Küsisin, kui palju sellele raha läheb, kas 15 000 krooni. Autot oli alles hiljuti värvitud. Toomas ütles, et värvimine maksab väga palju, tervelt 20 000. Nüüd vaatasin, et suurem osa maha tulnud värvist oli maha tulnud juba enne mind. Ütlesin, et varem kulunud osa värvimist ma kinni ei maksa, ainult enda osa, seega mitte üle 10 000 krooni.

Vaatasime maleseisu. Lõin ratsuga etturi. Toomas lõi etturiga minu ratsu. Nüüd sain anda vastase kuningale tuld. Aga see ei olnud matt, sest vastane sai teise etturi vahele käia. Ema pahandas Toomaga, et kuidas ta hakkab minu vastu käike tegema, kui ise on nii palju noorem. Selgitasin, et Toomas hoopis võitis. Vaatasin päevakeskuses mängitud turniiride tabeleid. Selgus, et ühel varasematest minu osalusega turniiridest, septembris mängitul, olin saanud tervelt teise koha. Esimeseks oli tulnud Peebo. Enne viimast vooru oli Peebo juba liider ja mina teisel kohal, mul oli avanenud viimases voorus võimalus üritada teda kinni püüda, aga see ei olnud õnnestunud. Lasteaia aias oli maas kaks jalgratast. Henn küsis ühe kohta, kas see on tema oma. Vastasin, et varem nimetati ühte neist minu omaks, ma ei mäleta, kumba. Henn ütles, et mina nagunii ei sõida. Vastasin, et ma natuke olen sõitnud. Seisime koridoris rivis ja meid pildistati. Liigutasin kätt, mis oleks võinud pildi ära rikkuda, aga praegu jäi peale vist ainult rivi teine serv. Kui minuga pahandama hakati, seletasin ka teistele. Meie riviserva hakati alles seejärel pildistama. Ühed sugulased halvustasid idapoolseid inimesi. Aga nad sosistasid, et sellest on ohtlik siin rääkida, sest nad viibisid ise koridori idaosas. Üks sugulane kaebas, et talle on juba lühikest aega Soomes elades soome aktsent külge jäänud, mille eest lapselapsed teda narrivad. Mõtlesin, et mõned inimesed käivad palju Euroopa riike läbi ja neile jääb külge kõigi aktsentide segu, mistõttu kaevataksegi, et eesti keel on muutuma hakanud.