Kahelt poolt paisutav tamm

Läksin üle Raekoja platsi. Seal seisis palju inimesi. Jäin ka seisma. Varsti hakkasin uuesti liikuma, aga teised jäid seisma. Raekoja platsil seismine oli uuema aja komme. Olin kirjutanud ühele raamatule järelsõna, milles nimetasin raamatu autorit ülikooli õpetajaks. Nüüd kohtasin juhtumit, kus teda nimetati professoriks. Võibolla oli ta selleks hiljuti saanud. Siis oleks tulnud järelsõnasse parandus teha. Ise ta parandusi tegema poleks hakanud. Otsisin tema nime otsingumootoriga, aga esimesel avaneval leheküljel professori tiitlit ei olnud. Selle kasutamine võis ka eksitus olla. Mõtlesin, et kontrollin valitsuse liikmete nimekirjast, võibolla on ta ka praeguse valitsuse liige, varem ta igatahes on olnud. Otsisin arhiivis nimekirja välja, aga selles teda ei olnud. Hakkasin seejärel vaatama valitsuse eelmiste koosseisude nimekirju. Mööda kõndis üks naine, kellele pidin andma ühe teise raamatu käsikirja. Ta võis vaadata, et ma ei tegelegi teda huvitava käsikirajaga. Ta küsiski, millal ma selle valmis saan. Vastasin, et hiljemalt reedeks. Läksin ühte majja, kus ühes ruumis oli hästi palju raamatuid. Selgus, et see on ühe rikka perekonna elutuba. Raamatud olid kõik täiesti täpse koha peal tähestiku järjekorras, aga pärast nende kasutamist hakkasin neid teist moodi tagasi panema, et nad oleks teemade kaupa.

Peedu jõele oli ehitatud tamm. See paisutas vett endast mõlemal pool. Muidu oleks madalamast poolest läbi kõndides saanud märjaks ainult labajalad, aga nüüd sai jalg märjaks põlvini. Jõe kõrgemal poolel läksin võõra mootorpaadiga sõitma. Kui ma kalda poole tagasi sõitsin, oli vastas omanike perekond - lapsed ja täiskasvanud. Enne kaldani jõudmist lülitasin mootori välja ja sõitsin lõpuni inertsiga. Et ei arvataks, et minu arvates on tegemist kõikidele kasutamiseks mõeldud paadiga, siis vabandasin selle kasutamise pärast. Omanikud küsisid, kas ma tean, kes selle paadi on valmistanud. Vastasin, et ei tea või ei mäleta.