Sõnavara muutumine

Täna helistati mulle hommikul, kui ma polnud veel üles tõusnud. Kutsuti malet mängima, mis pidi algama vähem kui poolteist tundi hiljem. Sinna ma ei läinud, põhjendades seda sellega, et pean ühe töö lõpetama. Tööga palju edasi pole jõudnud, sest õhtul oli kodus pidu ja enne seda pidin aitama süia teha. Hommikul oleks võinud rohkem töötada, aga tahtsin kõigepealt luuletusi lugeda. See-eest nädalavahetusel töötasin küll. Aga olulisemaks pean, kui ma ise midagi kirjutan. Iseküsimus, kas loetakse. Viimasel ajal on minu blogist loetud kõige rohkem neid sissekandeid, millele viitas "Eesti Ekspressi" võrguväljaanne. Ta viitas nädala jooksul tervelt kahele sissekandele. Mõlemad olid seotud Gruusia sõjaga. Tänasel peol räägiti ka Gruusiast. Muuhulgas pahandati, et miks Gruusiat on hakatud Georgiaks nimetama. Eile lugesin ingliskeelsest lehest artiklit, kus ühes lõigus oli Georgia tähenduses Gruusia, juba järgmises lõigus Ameerika osariigi tähenduses. Tänasel peol osalenud, kes on Gruusias käinud, väitsid, et grusiinid ei ütle ise üldse Georgia, vaid kuidagi hoopis kolmandat moodi. Mina ütlesin, et räägin sellises eesti keeles, milles ma rääkima õppisin. Tegelikult on minugi sõnavara elu jooksul muutunud. Minu vanemalt õelt küsiti, kas ta rääkis lapsena emme-issi või ema-isa. Õde mäletas, nagu ta oleks rääkinud ema-isa. Aga mina mäletasin täpsemalt, et algul rääkisime emme-issi. Õde hakkas enne mind ema-isa ütlema. Mina polnud sellise tänavakeele kasutuselevõtmisega rahul ja püüdsin õde ümber kasvatada. Varsti võtsin aga ise õest eeskuju.