Kahtlane, kas see oli minu raamat

Seisin Kaunase puiesteel meie vana maja juures. Vahepeal siin käies oli tänav inetu tundunud, aga nüüd oskasin jälle kõike väga ilusana näha nagu lapsena. Vaatasin üle tee asuvaid lasteaiahooneid. Vanasti oli üks olnud pruun ja teine valge, nüüd olid mõlemad pruunid, kuigi erinevates toonides. Seisin meie endise trepikoja ees. Uksest väljus keegi, kes mind teretas. Teretasin vastu, kuigi nägu ei olnud eriti tuttav. Aga oletasin, et see võis olla Ene, kes võis ikka veel siin majas elada, olles ainult suureks kasvanud. Kindel siiski ei olnud, et tema mind ära tundis. Võibolla ta teretas lihtsalt kõiki, keda oma trepikojas nägi. Nüüd tal oligi põhjust meid jälle teretama hakata, sest nüüd asus üks meie korteritest jälle selles trepikojas. Läksin Anne tänava majade suunas, kus algas koosolek, millel esines Kivisildnik. Ta rääkis minu unenäoraamatust. Ta ütles, et see ei ole tegelikult proosa, vaid luule. Ta kiitis, et tegemist on väga hea luulega, seda stiili poolest. Nüüd hakkavat teised autorid ka selles stiilis kirjutama. Ma ei teadnud, kuidas ma peaksin reageerima. Kõndisin ringi ja naeratasin. Hellatilt küsiti, et minu raamatus on ühes lauses öeldud: "Tere Hellat," keda ma selle all mõtlesin. Hellat vastas, et teda ma mõtlesingi. Läksime edasi ühte majja, kus oli laual vahukooretort. Siin peeti järgmine kõne. Tekkis küsimus, miks ei räägita jälle minu raamatust. Aga seletati ära, et ei ole põhjust teist korda samal teemal rääkida, sest siin on kuulajad samad, kes eelmises kohas. Siin peeti ühe kirjaniku matuseid. Sellel kirjanikul oli olnud hirm maasikate ees. Ta oli surnud, nähes maasikatorti.

Magasin oma voodis, vehkides läbi une õhus jalgadega. Mulle hakkas minu käsi isuäratav tunduma. Seetõttu tekkis mul hirm, et võin millalgi täheleapnematusest mõnda inimest sööma hakata. Teises voodis magas Toomas. Kui ta püsti tõusis, küsisin talt, kas tal on palavik. Ta vastas, et on küll. Küsisin, et aga kas tal kraadiklaas on. Toomas vastas, et on. Meie peres oli mitu inimest järjest haigeks jäänud. Arvasin, et mina ei jää, sest tavaliselt ma ei jää. Võibolla teine haigus hävitab minu organismis sellised haigused ära. Tegelikult oli mul mõne päeva eest väike 37,2 palavik olnud. Aga see võiski tagada, et mul on nüüd antikehad olemas ja tõsisemalt ma ei haigestu. Teatati, et Seljodkin kutsub kõiki päevakeskusesse maleturniirile, sest seal viibivad praegu teiste linnade maleklubide esindajad. Samas pidavat toimuma ka filosoofia seminar. Üks vend ütles, et üks klubi asub Narva maanteel. Ago vastas, et see asus seal Eesti ajal. Mul oli pooleli mitu raamatut, millel mul oli järjehoidja vahel, aga loetud osa oli juba ununenud. Üks sellistest oli riiulis seisev Poola kirjaniku elulugu. Ei teadnud, kas lugeda edasi sealt, kuhu järg oli jäänud, või hakata otsast peale. Ühte lasteraamatute sarja olin alustanud keskelt ja kõik läbi lugenud ning seejärel selle eeskujul uut raamatut kirjutama hakanud. Oli kaheldav, kas teise raamatu eeskujul kirjutatut ikka sai pidada enda raamatuks. Henn võttis riiulist Tarle Napoleoni eluloo. Ütlesin Hennule, et meil on kodus paksem raamat Napoleonist. Lisasin, et selles raamatus, mida Henn loeb, on kommunistlikke lauseid. Henn küsis, kas see on siis kommunistlik raamat. Vastasin, et kõigis Nõukogude ajal ilmunud raamatutes on selliseid lauseid. Maaja tegi akna lahti. Läksin teise tuppa. Mul oli nii raske liikuda, et läksin roomates. Aga juba ma tõusin lendu. Lendamine ei olnud siiski ka kõige kergem ja kaua ma õhus ei püsinud. Sain aru, et näen und. Unenägu arenes edasi väga aeglaselt. Lihtsalt vaatasin paigal seisvaid esemeid. Mõtlesin, et see tuleb sellest, et olen ärkvel olles sama moodi pikalt esemeid vaadanud. Nüüd kadus nägemine ka ära.