Laused seadusandluse kohta

Koostasin väidete nimekirja. Sinna panin muuhulgas kaheksa seadusandlust puudutavat lauset, mida ma olin kuulnud. Nelja kohta kirjutasin, et nii olen kuulnud, ülejäänud nelja kohta, et "võibolla" nii olen kuulnud. Siis mul kõhklused süvenesid ja kirjutasin kolmele juurde täiendi "vist", nii et seadusandlust puudutavatest väidetest jäi ainult üks ilma täiendita. Muude tsitaatide osas olin kindlam, sest need olid lihtsama ehitusega. Ema ütles, et Ojuland kannab käpikuid. Vastasin, et mina mäletan, et ta kannab sõrmikuid. Ema ütles, et tema pole näinud. Helinale rääkisin, et ohtude puudumine on parem kui ohud. Helina vastas naljaga, mille peale me mõlemad naerma hakkasime. Igaüks poleks nii sünge nalja üle naernud. Helina kõndis minema. Läksin talle järgi. Helina kõndis läbi bussipeatuse, aga mina jäin bussipeatusesse seisma. Vajusin mõttesse. Äkki märkasin, et mõlemad mulle sobivad bussid on juba ees. Ma oleks saanud proovida, kas saan veel sulguva ukse suunas liikudes selle uuesti avanema panna, aga ei hakanud seda siiski tegema. Koolimajja jõudes oli tund juba algamas. Nägin fuajees seismas kahte ühesugust inimest, kellest üks tundus olevat õpetaja Maimre. Hakkasin talle rääkima, et täna oli näha, miks ma vanasti tema tundidesse hiljaks jäin. Siis nägin, et Maimre seisab hoopis eemal, ma ei räägi isegi naissoost isikutega, vaid kahe poisiga. Nad võisid küll olla Maimre pojad. Vabandasin, et ma pidasin kõnetatud isikut Maimreks. Lisasin siiski, et talle võib ka seda lugu rääkida. Koos riidehoidu edasi kõndides jätkasin, et ma kipun nii sügavalt mõttesse jääma, et ei pane tähele, kui buss tuleb. Mulle ei vastatud, seetõttu jätsin jutu pooleli. Nüüd nägin, et ei olnud rääkinud poistega, vaid tüdrukutega. Pistsin pea ühte autosse, ise seejuures magades. Artur rääkis, et ma ei lähe sündmustega kaasa, vaid sõidan magades. Ärkasin üles. Mõtlesin, kas oli ikka õige jutt pooleli jätta. Jõudsin järeldusele, et pärast ärkamist polnud enam mõtet edasi rääkida. Läksin hambaarsti juurde. Seal võeti mult sõrme küljest nahatükike ära. Arst ütles, et ma peaksin sõrme iga päev ühe vedelikuga loputama hakkama. Vastasin, et kui protseduure tuleb järjest juurde, võtab see aega ja raha. Arst ütles, et tema teeb protseduure kaks tundi päevas. Rääkisin, et protseduur võtab vähemalt minut aega. Kui teha kaks protseduuri, võtab see juba kaks minutit. Mulle öeldi, et kõige tähtsam on regulaarselt perekonsultatsioonis käia. Vastasin, et mina ei pea käima, sest mul ei ole perekonda. Ma ei teadnud, kas perekonsultatsioonis käivad mees ja naine koos või kordamööda. Hambaarst lubas mul koju minna. Varem oli ta rääkinud, et ta tahab minu hammastega veel midagi teha. Aga ilmselt kavatses ta jätkata siiski alles poole aasta pärast. Vaatasin ekraanile. Listidesse saatis videosid keegi, kes nimetas ennast "Eestlased välismaal". Varem oli ta teinud propagandat Euroopa Liitu astumise vastu. Nüüd oli ta vastanud kellelegi inglise keeles, et selle mõtted on liiga rahas kinni. Videotes oli näha kellegi silmariba. Kui tavaliselt äratundmatuse saavutamiseks pannakse silmade peale must kast, siis "Eestlased välismaal" saavutas sama sellega, et näitas ainult silmi. Videos nimetati ühte eesnime, öeldes, et vaataja ei tea, kes on selle nime taga. Võimalik, et paremini teadjad tundsid kaadrites näidatud siiski ära.