kolmapäev, august 20, 2008

Muinasjuttudest

Koolis õpetati, et muinasjuttudel on alati õnnelik lõpp. Õpilased oskasid vastu vaielda, et ühes raamatus lõppeb muinasjutt sellega, et hunt sööb Punamütsikese ära, keda enam ei päästetagi. Hiljem õpetas teine õpetaja seda õnneliku lõpu reeglit uuesti. Siis pidime analüüsima muinasjuttu, kus sai soovida kolm soovi, aga viimaseks sooviks osutus see, et vorstid nina otsast maha kukuksid, millega kõik soovid olid raisatud. Meie pidime leidma negatiivsed tegelased. Olime sunnitud jõudma järeldusele, et negatiivsed tegelased olid need, kellele pakuti soovimise võimalust, aga kes soovida ei osanud. Muinasjutus vähist on teisiti, et naine oskas soovida küll, aga vähk ei osanud viimast soovi täita. Algkoolis pidime kirjutama kirjandi teemal "Kui mul oleks võlukepike". Üks klassivend kirjutas, et kui tal oleks võlukepike, siis ta sooviks, et inimesed elaksid lõpmatuseni. Õpetaja püüdis selgitada, et see on halb soov. Ometi erinevad religioonid igavest elu lubavad. Tol ajal oli riigiusk kommunism. Ühes anekdoodis ütleb indiaanlane, et läheb pärast surma igavestele jahimaadele, millele venelane vastab, et pärast tema surma tuleb kommunism. Minu vene keele õpetaja õpetas juba uuemal ajalooperioodil, et kommunism on kõige parem asi, mis inimesed on välja mõelnud. Ta ütles, et tema silmad seda enam ei näe, aga arvas, et meie silmad võivad näha. Ajaloo õpetaja ütles, et ta on kommunist, aga et kommunism on võimalik ainult 50 inimese jaoks. Kommunistiks olevat ennast nimetanud juba iseseisvuse taastamise järel ka üks saksa keele õpetajatest, kes Nõukogude ajal oli olnud pioneerijuht.

0 vastukaja: