Vaarikamoosi vaenlased

Üks inimene rääkis kunagi, et tema vaarikamoosi ei söö, sest sinna jäävat ussid sisse. Väljaarvatud pidavat ta sööma enda tehtud vaarikamoosi, sest see on enda tehtud. Nüüd on vaarikamoosi vastu sõna võetud ka "Eesti Looduses". Artikli teema on pektiin. Pektiin pidavat aitama kaasa moosi tarretumisele. Erinevatel marjadel olevat erinev pektiinisisaldus. Vaarika kohta on öeldud: "Küpsed vaarikad on pektiinivaesed, neist on lihtsam teha mahla kui moosi." Mina mäletan ikka, et olen söönud vaarikamoosi, mitte joonud vaarikamahla. Ka ei saanud ma seda lugedes aru, mille poolest tarretunud moos paremini maitseb kui vedel. Ja kas vaarikast on ikka hea mahla teha, kui tal on nii suured seemned? Küsisin kommentaare. Isa ütles, et vedelat vaarikamoosi saab pannkoogi peale panna, aga mahla ei saa, mahl ka ei tarretu. Ema ütles, et tal pole pähegi tulnud vaarikatest mahla teha. Ta siiski selgitas, et tarretunud moos säilib kauem ja et tavaliselt teeb ta vaarikatest moosi muude marjadega segatult, kuigi on teinud ka puhast vaarikamoosi.