Jänesepabulad

Ühel talvel käisid vanaema suvila aias jänesed. Nad jätsid maha pabulaid. Kevadel käskis vanaema lapselastel need plastmassämbrisse korjata, et väetada nendega noort õunapuud. Saime vist 50 pabulat. Hilisemal kellaajal tundusid need juba nii isuäratavad, et lõpuks ma ühte maitsesin. See oli nagu saepuru. Ma ei mäleta, kas ma tol ajal juba teadsin, et jänes neid ise ka sööb. Vanaema veel hakkas kahetsema, et ta meile käte puhtuse hoidmiseks kindaid ei andnud. Õhtul olime linnas vanaema pool. Minu seitse aastat vanem tädi luges seal lindile lauseid, mis meid hirmsasti naerma ajasid, nii et ta sai naeru ka lindistada. Üks nali oli, et tähelepanu-tähelepanu, kohe paisub päike seitsme kilomeetri võrra. Teine oli, et minu venna taskust leiti ülekuulatud jänesepabulaid.