Kassapidaja

Raekoja platsil hakkas üks mees minuga vene keeles rääkima. Vastasin talle eesti keeles, et ma oskan vene keelt väga halvasti. See mees läks ära, aga minuga hakkas rääkima temaga koos olnud teine mees. Tema küsis eesti keeles kümmet krooni. Ütlesin, et sellest saan juba aru. Raha ma ei olnud siiski nõus andma. Mees pakkus, et kui ma raha annan, annab ta vastu mobiiltelefoni. Ütlesin, et see võib olla kuskilt varastatud. Mees pakkus mulle kööki. Ütlesin, et mul on kaks kööki, lisaks veel suvilas ja mujal asuvad. Mees vangutas imestunult pead.

Olime hiigelsuures hoones. Signalisatsioon teatas, et hoone teises otsas asuvas poes pandi toime vargus. Kommenteeriti, et seal on juba palju sissemurdmisi olnud, aga ühelgi vargal pole õnnestunud veel varastatud kraamiga põgeneda. Mõtlesin, et võibolla täna õnnestub, seekord võib asi kavalamalt läbi mõeldud olla. Sündmuskohalt saabusid inimesed, kes näitasid, et vargad olid võtnud kassast kassapidaja pornoajakirja ja pannud tema autosse. Kassapidaja viibis meie juures. Ta hakkas naerma ja ütles, et seega taheti teda ennast süüdlaseks lavastada. Tema naer oli hüsteeriline ja sellele ei tulnud lõppu, sest tekkis kramp. Seega langes kahtlus kuriteo osas talle endale. Asusime teele sündmuskohale. Tänaval hüüdis Pille vihase häälega minu nime. Ma ei saanud aru, kas ta tahab sellega öelda, et ma suhtun kassapidajasse liiga halvasti, või et ma suhtun liiga hästi. Tee oli pikk, aga jõudsime lõpuks kohale. Selgus, et kassapidajal oli seal kõik lohakil, ta polnud asju kunagi korda pannud. Aga me polnud kunagi varem teda kontrollimas käinud. Avalik arvamus tunnistas kassapidaja süüdlaseks.

Olid lihavõtted. Munad olid juba värvitud, aga hakkasin veel vesivärvidega maalima, et vaadata, kuidas värvid segunevad. Tegin niimoodi paberile hulga ringe. Ühest värvitopsist murdus tükk värvi lahti. Ei olnud selge, kas seda saab enam korda. Panin tähele, et hakkan alati lihavõtte ajal paberile maalima. Oleks võinud proovida ka teist vesivärvikarpi. Kui ma maalimise lõpetasin, näitas ema teistele, et ma värvisin veel mune juurde. Ma ei tahtnud, et need teiste munade hulka pandaks, sest varem värvitud olid kõik uhkete mustritega, aga minul niisama värviproovid, väljaarvatud mõned üksikud. Siis taipasin, et ma polnud värvinud munasid, vaid puuklotse. Nägin nüüd, et osad neist olid millegipärast üksteise külge kinni kleepunud. Murdsin neid lahti, nii et nähtavale ilmus värvimata pinda. Mulle tundus, et mul hakkab üks hammas suust välja tulema. Panin sõrmed suhu ja selgus, et suus on hoopis kirjaklamber. Kui näitasin seda Tõnule, ütles ta, et vahel võib selliseid asju ööseks suhu jääda. Ta võttis enda suust ka mingi metalleseme välja. Toomas rääkis, et ta andis ühe tüdruku õele ühte asja veel rohkem kui sellele tüdrukule endale. Minu arvates tüdruku õde oligi tähtsam, aga mulle need nimed erinevalt vendadest eriti midagi ei öelnud.

Sõitsime klassiga bussiga mööda maanteed. Seisin vahekäigus ja kommenteerisin poistele ühe tüdruku tegevust. Tüdrukute endaga ei olnud vaja rääkida. Vahepeal taheti teha peatusi, et väljas jalutamas käia. Mina polnud peatustega rahul, sest oleksin tahtnud, et sõit kiiremini läheks. Ühe peatuse tegime asulasse jõudes, aga selgus, et see polnud veel kesklinn, nii et kesklinnas tuli teha järgmine peatus. Bussijuht peatas metsa ääres, aga mitte esimeses võimalikus punktis, vaid teede lõikumispunktis.