Konverentside nimekiri

Lugesin, et ühte maoliiki ega ühte putukaliiki ei peeta enam evolutsiooni tipuks, vaid nüüd arvatakse, et teised loomaliigid on arenenud inimesest. Leidsin entsüklopeediast Helina nime. See oli juba teine märksõna, mille all tema nime kohtasin. Varem olin näinud seal artilkit tema enda kohta. Helina oli koostanud nimekirja ajalookonverentsidest, millel ta oli osalenud. Nii sain tema kohta uut informatsiooni. Mina ei olnud osalenud ühelgi konverentsil, küll aga töötanud ajalooraamatute käsikirjadega. Kui minu kirjavahetus Helinaga algas, olime mõlemad ajaloo üliõpilased. Helina pöördus minu poole kirjaga, et me võiks kirju vahetama hakata, lisades oma eesnime. Ta arvatavasti arvas, et eesnime järgi tean ma juba, kellega on tegemist, viies selle näoga kokku. Aga mina polnud teda ülikoolis veel tähele pannud.

Öeldi, et täna on jõululaupäev. Endal ei olnud see mul meeles. Nüüd olin pettunud, sest jõululaupäeviti ei saa midagi teha. Läksin kooli. Seal tuli vihikusse kirjutada. Aga mul oli vihik isiklikke asju täis. Lõpuks ütlesin, et leidsin vabad leheküljed. See oli nali, sest kahel avatud leheküljel oli kummalgi ka ainult üks veerg puhas. Aga ülejäänud vihikus ei olnud sedagi. Mängisin maleturniiril. Sain neli punkti üheksast võimalikust. Klaus sai minust kõvasti rohkem, kuigi mina tegelen malega pidevalt ja Klaus harva. Klausi viimane mäng veel käis. Ta mängis ühe tüdrukuga. Vaatasin, et Klaus peab võtma lipuga maha vastase b-etturi ning siis matti panema hakkama. Aga millegipärast ta seda etturit ei löönud. Ta vaatas hoopis tüdrukule otsa ja ütles, et aeg hakkab läbi saama. Klausi kellanool oli tõesti juba püsti. Tüdruk käis a-etturiga, mille olemasolu ma polnud seni märganud. Ta käis viimasele reale, pani peale ratsu ja võitis seisuga. Küsisin Klausilt, kas tema vastane võttis etturi laualt või laua kõrvalt. Klaus vastas, et laua kõrvalt. Aga ta ei mõelnud seda vist tõsiselt. Kuigi mina sain Klausist vähem punkte, olin selle tüdruku lihtsalt ära võitnud, sest minuga võrreldes ei osanud ta mängida. Mina polnud talle otsa vaatama ega temaga rääkima hakanud, vaid vaadanud seisu. Kuigi ma ei saanud turniiridel palju punkte, olin ma tegelikult arvatavasti üks parematest mängijatest. Võisin öelda, et Klausist vähem punkte sain sellepärast, et tema tegeleb iga päev programmeerimisega, mina aga filoloogiaga. Klaus oli ühe mängu ajaga kaotanud ja ühe ajaga võitnud. Minu mängudes polnud ühtegi korda kellanool kukkunud, sest mina mängisin kiiremini. Aga see, et ma vähem mõtlesin, oli väiksema punktide arvu teine põhjus. Vaatasin tabelist, et Klaus sai 9. koha ja mina 12. Ütlesin, et tulin ikkagi esimesse kolmandikku. Siis sain aru, et olin vaadanud valesti ja tegelikult ei saanud ma nii väikse punktide arvuga nii kõrgel olla. Oli küsimus, kas tulin teise või kolmandasse kolmandikku. Reile olin hiljuti rääkinud, et enamasti tulen teise kolmandikku. Aga ma ei saanud järgi vaadata, sest mul tabeli seda osa ei olnud. Sain kaasa keefiripaki ja pidin sellega ajaloo tundi minema. Ma ei teadnud, kas kinkida keefir õpetajale või viia koju. Igatahes praegu panin selle klassiruumi küljel olevale lauale. Ise istusin eelviimasesse pinki. Selles pingis istus veel kaks poissi. Pingi teisel serval istuja rääkis, et maleturniirilt tuli siia tundi ainult kolm inimest. Klaus tõesti ei tulnud. Küsisin, et aga Jürgen I. Rääkija näitas, et Jürgen on mu selja taga. Küsisin, et aga Andres. Siis sain aru, et rääkija ise ongi Andres. Tund hakkas pihta. Õpetaja Toompere hakkas andma tagasi kontrolltöid. Mõtlesin, et võibolla ei saa ma kontrolltööd viit, kuigi olen õppinud ajalugu ka ülikoolis. Aga võisin teha nägu, et ülikoolis keskendusin uuemale ajaloole. Kontrolltöö oli olnud mitusada aastat vana perioodi kohta.