Pehmed valehambad

Lamasin pimedas toas voodis ja lugesin ilmateadet. Täna pidid algul olema külmakraadid ja pärast 57 kraadi sooja. Ema kaebas teises toas, et päevane temperatuuri kõikumine 70 kraadi, see mõjub tervisele halvasti. Minu arvates oli 57 soojakraadi lubamine eksitus. Aga mõtlesin, et sellega oleks siiski võimalik ellu jääda, sest 100-kraadises saunas jääb ka ellu ja ei lähe keema, sest organism reguleerib ise enda temperatuuri. Mind hakkasid ilmaennustused väga huvitama. Varem olid huvitanud ainult Eesti kohta käivad, aga nüüd tundus huvitav ka see, et kuigi kuumalaine tuleb meile Inglismaalt, on Inglismaal endal juba temperatuurid langenud. Tooma soovil vaatasin ühte videot. Selles näidati kahte naist, kellel oli vähe riideid seljas. Toomas rääkis, et Egiptusest tõi ta kaasa Niiluse vett, aga seal nägi ta, et hobused ei saa seda vett juua, vaid ainult puristavad. Küsisin ehmunult, kas Toomas jõi Niiluse vett. Nõudsin, et kui ta seda tegi, siis ta läheks kohe vannituppa oksendama, sest selline vesi on väga tervistkahjustav. Toomas läkski. Niiluse vesi vast kõige hullem siiski ei ole, sest Egiptuses on kuiv kliima, mis kõike säilitab ja ei lase haigustel nii väga levida. Aga jões seda kuivust võibolla ei ole. Pealegi saab jõgi alguse kaugemalt lõunast.

Rääkisin isale, et kirjastusse jõudis käsikiri ühelt autorilt, kes talle ei meeldi. Mõned veel kiitsid seda käsikirja. Isa küsis, kes palus üldse sellel autoril käsikiri sellesse kirjastusse tuua. Vastasin, et ta ise tõi. Ema rääkis, et isaga jalutades olid nad näinud jalutamas ka Anne ja Ago. Ema arvas, et see kinnitab, et tema mälestus, et Ann ja Ago vanasti ka seda teed mööda jalutasid, on õige. Hakkasime minema ühe mehe poole. Selle mehe ema lubas pakkuda meile jäätist ja kohvi. Mõtlesin, et kuigi ma tavaliselt kohvi ei joo, võiks täna juua. Aga edasi mõtlesin, et kell on juba nii palju, et see võtaks une ära. Kõndisin mööda ühte tänavat. Jõudsin vanaema mahajäetud verandale. Teisel pool seina oli meie korter. Mõtlesin, et võiks veel raamatuid vanaema endisest korterist enda korterisse tõsta. Avasin kahte korterit ühendava ukse. Meie korteris kukkus sellest raamaturiiul ümber. Sellest järeldasin, et uks tuleb panna avanema teisele poole.

Olime majas, mille aknast paistis Vanemuise teatri aken. Seal oli ühel korrusel teatrisaali uks, teisel korrusel käidi jalutamas. Parajasti läks teatrisaali uks lahti, rahvas hakkas välja kõndima ja riidehoiu suunas minema. Rahva väljatulek võttis väga kaua aega, sest rohkem korraga ei mahtunud. Ise teatris olles tundub see aeg samuti pikk, aga mitte nii pikk. Et saali kiiremini tühjenemine ei ole võimalik, see on väga halb tulekahju korral. Tänapäeva tulekahjude puhul pole leeke eriti nähagi, vaid inimesed tapab suits. Mõtelsin, et kui mina jääksin põlevasse teatrisse, siis ma ei püiakski välja trügida, vaid jääksin saali istuma ja surma ootama. Ise olime kontserdisaalis. Kuulsin müra. Ütlesin, et siin algab ka etendus. Mulle vaieldi vastu, et seda müra tegi ainult üks inimene. Nüüd sain ka ise aru, et kui ma olin alles ringi vaadanud ja saal oli üsna tühi olnud, siis on ta seda ka praegu. Läksime teatrisaali järgmisele etendusele. Püüdsin leida oma piletile vastavat kohta. Aga tundus, et reanumbrid ei tulegi järjest, vaid läbisegi, mistõttu kohta leida oli raske. Lõpuks istusin teisele kohale, sest sellel oli silt, et see koht on vaba. Nägin nüüd selja taga ka oma piletijärgset kohta, aga sellele oli istunud üks ajakirjanik. Etendus hakkas pihta. Lavale tulid näitlejad. Naisnäitlejatel oli vähe riideid seljas, nagu kõigil tänapäeva teatrietendustel. Naisnäitlejad ja meesnäitlejad tantsisid paarikaupa. Mitte ainult naisnäitlejad, vaid ka meesnäitlejad paindusid hästi nagu vihmaussid. Vahepeal hüpati kõrgele õhku ja püsiti õhus kaua. Kui tantsustseen läbi sai, tuli jutuajamisstseen. Näitlejad kogunesid umbes kolmeliikmelistesse gruppidesse ja liigutasid suid, nagu nad räägiksid, kuigi tegelikult häält ei teinud. Selle stseeni ajaks olid näitlejatele suhu pandud suured pehmest materjalist valehambad, mille nad hiljem jälle ära võtsid. Vahepeal läksid näitlejad lavalt ära, saalis tõusis püsti isa ja alustas oma sõnavõttu. Mina vaatasin kõike kinniste silmadega, toetades pead enda ees olevale istmele ja kippudes magama jääma.