Unenägu teravnes

Nägin unes, et "Sirbi" esiküljel kirjutati, et unenäod on tähtsad, aga et need ei ole õiged unenäod, kus hakatakse nägema ajaloolisi isikuid. See oli mõeldud täiesti selgelt minu ajalooteemaliste unenägude raamatu halvustamiseks. See halvustav tekst oli kirjutatud Tõnu seljas oleva kampsuni peale. Aga see kampsun vilkus, nii et seda teksti oli näha ainult lühikest aega, siis tulid uued asjad asemele. Niimoodi võib osta kampsuni enda pihta käiva sõimuga, ilma et seda ostes ise teaks. Läksime rongi peale.

Kiirmaleturniiril algas esimene voor. Mängisin mustadega. Ajasin vastase lippu taga käikudega c2-c3 ja d2-d4. Lõin palju ähvardusi korraga ja võitsin. Öeldi, et vastase seis jäi väga auklikuks. Järgmises voorus oli mul sama vastane, kelleks oli Jürgen I. Panime nuppe peale. Ühele minu esimese rea ruudule ei jätkunud nuppu. Seetõttu märkasin, et laua mõõtmed ei olegi enam 8 korda 8, vaid 9 korda 10 välja. Lisaks märkasin, et Jürgen ei pannud oma nuppe traditsioonilisse järjestusse, vaid vastavalt Fischeri male reeglitele. Seejuures oli tema saanud arvestada oma nuppude paigutust minu omade järgi, aga mina ei teadnud, et turniir käib Fischeri reeglite järgi. Keeldusin niimoodi mängimast. Eelmises voorus oli meil veel traditsiooniline nuppude paigutus. Fischeri reeglitega ei olnud mul üldse tahtmist mängida, seetõttu jätsin turniiri pooleli. Raidväljale ei meeldi, kui keegi turniiri pooleli jätab, aga ta oleks võinud aru saada, et täna on eriolukord. Jäin siiski turniiri lõpuni mängukohta ja vaatasin teiste mängu. See, keda ma esimeses voorus võitnud olin, oli Lauri H. Küsisin talt, kas ta pikka malet ka mänginud on. Ta vastas, et ei ole. Ütlesin, et siis peaksin ma teda alati võitma. Aga viimasel ajal olin mänginud temaga mitu partiid ja eelmised kaotanud. Koju minema hakates ütlesin Anttile, et Lauri võitsin ma ära. Antti arvas, et see on väga kõva tulemus.

Olin Paides. Hakkasin minema poodi. Aga mõtlesin, et sel korral ei lähe ma lähedasse poodi, vaid linna serval asuvasse. Linna serval Taimo majast edasi mööda juba majadeta teed minnes oli bussijaam. Arvasin, et bussijaama juures on kindlasti mõni pood. Aga kui ma sinna jõudsin, siis nägin, et poodi seal siiski ei ole. Oli ajaleheputka. Otsustasin osta vähemalt ajalehe, et mul oleks midagi lugeda. Õhuke ajaleht "Rahva Hääl" anti mulle tasuta, ilma et ma seda küsinud oleksin. Selle nime all oli jälle ajalehte välja andma hakatud. See oligi tasuta levitamiseks. Küsisin ka "Eesti Päevalehte". Aga suure "Eesti Päevalehe" asemel anti mulle Rootsis ilmuv. Eesti oma siin ei müüdudki. Olin Rootsi omaga ka rahul. Peaasi, et midagi lugeda oleks. Müüja hakkas hinnakirja otsima. Ta leidis paberi, millele oli kirjutatud, et see ajaleht maksab 500 krooni. Ütlesin, et see on ju aastakäigu hind, mitte üksiknumbri. Müüja väitis, et siiski üksiknumbri, see on kallis leht. Ütlesin, et siis ma seda ei ostagi.

Ütlesin Oudekki jutu peale, et Lenin ja Trotski olid kaks oktoobrirevolutsiooni juhti. Oudekki järeldas sellest, et ma saan aru küll, mida ta räägib. Tuletasin meelde, et Trotski oli vist isegi tähtsam, ta oli partei peasekretär. Olin leidnud lisaks Oudekki põhiblogile veel ühe tema blogi. Seal oli üks segane foto, millel oli näha naist ja laialipaisatud asju. Foto kõrval oli luuletus, mis sarnanes hoogsa rütmi poolest väga ühele minu luuletusele. Neis luuletustes oli isegi kattuvaid väljendeid. Kuigi minu luuletus oli verisem, oli Oudekki oma veel jubedusttekitavam. Algul arvasin, et ta on kirjutanud selle vastuseks minu luuletusele. Aga siis mõtlesin, et ma võisin ise kirjutada oma luuletuse Oudekki oma mõjul. Vist oli nii, et leidsin selle blogi juba kunagi varem, blogi vaatamise mõjul nägin ühe unenäo ja selle unenäo kohta kirjutasin luuletuse. Lähemal ajal polnud mul kavas seda blogi rohkem vaadata. Aga siis oleks aadress arvuti mälust kustunud ja hiljem oleks olnud lehekülge raske leida. Oleks võinud ta otsingumootoriga üles otsida, aga see poleks olnud ka kõige kergem, sest Oudekki nime otsingumootorisse lüies saab esimeseks vasteks tema põhiblogi, mitte selle blogi. Sest põhiblogile on teiste inimeste blogides rohkem viiteid. Minu toas oli üks mees, kes rääkis, et kes eluaeg tuhnib, sellest ei tule enam õiget uurijat. Küsisin, milleks see üldse vajalik on, mõni hoopis eluaeg viilib. Tulin voodist välja, et sellele mehele kallale minna. Nüüd sain aru, et näen und. Hakkasin kõike väga selgelt ja teravalt nägema. Minu tavalised unenäod on udused, sest need sünnivad raamatute lugemisel esinevatest kujutluspiltidest. Aga praegune unenägu sarnanes sellele, mida Jung on kirjutanud vanade loodusrahvaste kohta. Mõtlesin, et selleks, et mul rohkem selliseid unenägusid esineks, pean lugemise asemel vaatama rohkem asju endid.