Sõnaraamat võiks olla viidetega

Hoidsin raha Toomemäel ühes koopas. Pärast seda, kui sinna teised sisenesid, märkasin, et kõik minu 500-kroonised on kadunud, järelikult olid nad need ära võtnud. Muu raha oli alles. Ma ei saanud raha tagasi nõuda, sest ei mäletanud, kui palju seda oli olnud. Peitsin raha maa sisse, aga üks väike loom võis selle juurde käigu kaevata ja raha ära võtta.

Filmis ajas diktatuurivõimu veoauto inimesi alla. Aga üks poiss, keda taheti alla ajada, põikas teise tee serva. Teda püüti teises teeservas samuti alla ajada. Selle peale läks ta rohu peale. Aga auto sõitis ka sinna järgi. Poiss ronis puu otsa. Autojuht tuli autost välja ja hakkas käeraudadega saagima seda oksa, millel poiss istus. Selleks tuli küll kõrgele sirutada, aga juht siiski ulatus. Nüüd torkas poiss saagijale noa kurku ja saagija suri. Poiss põgenes kaugemale ja liikus edasi koos teiste omavanustega. Küsiti, kas võimud tõesti arvasid, et neil õnnestub selline poiss alla ajada. See poiss ei kartnud ka madusid. Ta pani jala otse vastu kobra külge, aga see ei teinud talle midagi. Seal maal oli paratamatu, et inimestel tuli madudega kokku puutuda. Tegelikult Eestis mõned koeri ka ei karda. See kohtumine madudega toimus lagedal pinnal, rohu sees oleks ohtlikum olnud. Filmis puudutas üks tegelane teise nägu, nii et ka mina tundisn puudutust. See oli selline psühholoogiline efekt, mis oli filmitegijatel teadlikult välja arvestatud. Ühele tegelasele taheti liiva näkku visata, aga selle ärahoidmiseks lasti meeldetuletuseks filmi alguskaadreid, kus see tegelane palus, et talle liiva näkku ei visataks, see oleks viimane asi, mida ta kannataks.

Ühe erilise malemänguviisi õpetamiseks olid klaasi taha pandud malenupud. Rääkisin, et see on imelik, sest nuppude asemel läheks rohkem vaja reegleid. Tristan vastas, et räägitakse, et bussis nähakse sõitmas ilma käteta inimest, kes käib malet mängimas. Selle all mõeldi mind, sest hoidsin käsi liikumatult varrukates. Bussiga käisin mängimas Narva maanteel. Õpetaja Maimre ütles, et need inimesed, kes tahavad tähelepanu, on pideva pinge all, millel on füsioloogiline seletus. Ma kahtlesin selles väites, sest minu arvates võis pinget tekitada hoopis hirm tähelepanu ees. Lähenes tunni algus. Otsisin istekohta. Tagaseina ääres olid vabad kohad, aga sinna ma ei tahtnud istuda, sest seal oleks tulnud istuda trummide peal ja need oleks teinud liiga valju häält. Võibolla Maimre tähelepanust rääkides neid trumme silmas pidaski. Vabu kohti oli ka vasaku seina ääres, kus ruum läks pooleldi üle teiseks ruumiks. Istusin sinna. Minu kõrvale istus Maimre, ülejäänud toolid selles ruumiosas jäid tühjaks. Maimre näitas raamatust ladinakeelset sõna ja küsis, kas ma tean, mida see tähendab. Arvasin teadvat, et see tähendab teost või raamatut. Ütlesin, et mitmusevorm on sellel teistsugune. Tool, millel ma istusin, oli kiiktool. Kiikusin suure hooga. Maimre rääkis asju, mida ma õpikusse pastakaga juurde kirjutasin. Kõike ma ei saanud kirjutada, sest osa juttu läks kõrvust mööda.

Vaatasin Silveti köiteid. Seda oli välja antud kaheköitelisena. Viimane trükk oli pruunide kaantega. Aga mulle tundus, et siniste kaantega trüki sisu on isegi parem. Ühe trüki oli koostanud Tristan. Ta kirjutas sõnaraamatus, et nad oletasid ühele sõnale ühte tähendust, kuni leidsid ühest kohast tõendi, et sellel on teine tähendus. Mõtlesin, et sõnaraamat võiks olla viidetega, mis näitaksid, kust tähendus teada on saadud. Ühe sõna kohta oli Tristan toonud kasutamise näiteks pika lõigu, mis oli jäetud tõlkimata. Lugesin sõnaraamatu abiga õpikust peatükki, mille Kalme oli järgmiseks tunniks õppida andnud. Aga tund hakkas juba pihta, ilma et ma oleks valmis jõudnud. Ma olin alati liiga optimistlik ja hakkasin õppima liiga hilja, arvates, et jõuan. Kalme hakkas kontrollima, kas me uusi sõnu tunneme. Mul olid peatüki alguse uued sõnad välja kirjutatud ja lugesin neid vastuseks, õpikut avamata. Kalme küsis täpselt kõiki neid sõnu, mille minagi olin välja kirjutanud, aga lõpuks pidi ta jõudma ka nendeni, mida ma välja kirjutanud ei olnud. Ühte sõna, mida ta küsis, ma ei leidnud. Siis taipasin, et ta küsis uuesti sõna, mida oli juba varem küsinud. See oli selleks, et me neid ainult järjekorra kaudu meelde ei jätaks. Mõtlesin, et ma ei saanudki tänaseks inglise keelt õpitud jõuda, kui kõigepealt tuli läbi lugeda eestikeelne raamat. Ma ei tahtnud tunnistada, et mul õppimisel ajast puudus tuleb. Õpetaja ütles, et ta jõuab tunni lõpus hindele küsida ka. Ta ütles mulle eraldi, et ma üles märgiksin, et järgmises tunnis küsib ta mult selle peatüki lugemist ja jutustamist. Arvasin, et see tuleb sellest, et mul ei ole veerandi jooksul veel ühtegi hinnet. Aga õpetaja tõi põhjenduseks hoopis selle, et üks teine õpilane on saanud minust parema hinde. Uus kord ei lubanud ühele õpilasele veerandi jooksul samas aines üle kümne hinde panna.