Väikeparteide liit

Duširuumis räägiti väikeparteide liidust. Liitu kuulus 8 parteid ja see oli saanud nime Iseseisvuspartei järgi. Liit võttis vastu avalduse, et ta ei ole sama, mis Iseseisvuspartei, aga et see avaldus vist ka lugejaid eksitab. Artur ironiseeris selle üle, et öeldi, et kui riikide arv suureneb, siis võiks parteide arv ka suur olla. Minu jaoks jäi mõistmatuks üleskutse hääletada ühe poolt neist parteidest, kui ei olnud öeldud, millise poolt, ja need olid väga erinevate eesmärkidega parteid. Sander naeris selle üle, et neil parteidel pole tõsiseltvõetavat liikmeskonda - sotsiaaldemokraatliku partei üks liige on tema. Klassivennad olid neisse parteidesse astunud, kui nad olid veel alaealised, aga nüüd ei olnud nad enam nii veendunud liikmed. Krister kutsus, et ma läheks pärast tundide lõppu temaga koos joonistamisvõistlusele, kus tuleb joonistada kindlal teemal pilte. Kui riided olid vahetatud, läksime välja kehalise kasvatuse tundi. Jäime sinna alati hiljaks, aga õpetaja ei pahandanud. Tal polnudki põhjust pahandada, sest tunni ajast toimuv riiete vahetamine on ka liikumine.

Olime Pärnu-Paide maanteel. Tõnu ütles, et Paidest Tallinna sõidame kahe autoga ja kiirusega 120 kilomeetrit tunnis, muidu jääme hiljaks. Vastasin, et kui sellise kiirusega sõidetakse, siis mina ei tule, jään Paidesse. Tõnu solvus. Küsisin, miks me üldse Tallinnasse minema peame, Tartus räägiti ainult Paidesse sõidust. Vastati, et Tallinnas on vanavanaema sünnipäev. Paides rääkis vanaema, et kohtus ühe oma klassiõega, kellega ta on varem ka kohtunud, ja see rääkis, et ei oska süia teha. Ütlesin, et mina ei ole ka ühtegi korda elus kohvi keetnud. Vanaema küsis, kas tõesti. Ütlesin, et olen keetnud teed ja võibolla viljakohvi. Vanaema ütles õige jah, sest olin joonud viljakohvi vanasti ka tema pool. Lisasin, et ma olen kohvi piima sisse kallanud.

Vaatasin "Eesti kunsti ajaloost", et vanasti oli Tartu raekoja katusel trepp, raekoda oli ehitatud auku, millest ulatus ainult katus välja ja raekoja sisemuses oli labürint. Sellest järeldasin, et ma tegin õigesti, kui joonistasin oma joonistusplokki raekoja taha labürindi. Kirjutasin raekoja ehitamisega seotud kunstniku kohta referaati. Enamuse materjali sain "Eesti kunsti ajaloost". Registris oli näidatud, mis lehekülgedel sel teemal on kirjutatud. Põhiliselt oli kirjutatud ühel leheküljel, aga see-eest pikalt. Üks naine kõndis öösel mööda maanteed, mis viis läbi metsa. Ta nägi, kuidas hakkas sõitma metsalangetajate auto. Naisel vajus suu ammuli. Metsa alla jäänud mehed olid vihased, et naine sinna tuli, sest nad olid langetanud keelatud puid. See naine oli luuletaja. Tal oli ükskord kodus tulekahju olnud, ja nüüd ta nägi, et metsast lahkudes jäeti metsa alla tuli põlema. Järves oli näha lillasid kalu, mis tähendas, et nad olid marja täis. Need mehed olid neid püüdnud, aga marja täis kala püüdmine on keelatud. See naine ja temaga koos olev mees otsustasid, et nad lähevad kumbki erinevasse politseijaoskonda ja kirjutavad nähtu kohta kaebuse. Kui kaebused kirjutada kahes politsijaoskonnas, siis on tagatud, et vähemalt üks neist läheb käiku.