Naljasedelid

Mööda raudteed sõitis rong. Juht arvestas sellega, et ta sõidab sõiduplaani järgi, nii et teisi ronge ei tohiks sel ajal teel olla. Aga teine rong siiski tuli. Sõiduplaani järgi sõitja pidi talle küljelt sisse sõitma seal, kus rööpad kokku jooksid. Rongijuht pidurdas, aga päris pidama ta õigel ajal ei saanud. Seetõttu keeras ta tagumised vagunid juba teelt välja, et kõik vagunid kokku ei põrkaks. Kui kokkupõrge oleks toimunud täiskiirusel, siis oleks rongide juhid surma saanud, aga nüüd jäid nad ellu. Sõitsime rongis Tartu poole. Kui olime juba Tartusse sisenenud, muutus rong laevaks ja me sisenesime alles Peipsilt Emajõkke.

Üks Uku Masingu uurija rääkis anekdoodi. Kõik kolm anekdoodis sisalduvat fakti olid pärit ühe Masingu raamatu ühest peatükist. Kes seda raamatut lugenud ei olnud, sellele see anekdoot suurt ei öelnud. Raadio sees olid sedelid, millele oli nalju kirjutatud. Tahtsin ühte nalja juurde kirjutada, aga sedelid olid juba üsna täis. Lahendus oli see, et kirjutada uuele paberile. Kirjutasin kirjutusmasinaga.

Läksin teatrisaali. Seal rahvas hullus ja ühe poliitilise jõu algatusel roniti mööda sambaid üles. Teatrist läksin edasi liivakasti juurde. See oli kokku kukkunud. Liiv oli pandud vee peale, aga vesi oli suurema osa liiva minema viinud. Jalutasin läbi laste mänguväljaku. Seal rippus üks kiik. Mõtlesin selle peale istuda, aga siis vaatasin, et see on minu raskuse jaoks liiga nõrk. Pealegi olid seal üks ema ja laps. Ütlesin lapsele, et ta ise kiiguks. Kõndisin edasi.