Paks ja õhuke õpik

Sõitsin klassikaaslastega samas bussis. Nemad tegid omavahel nalja, aga mina vaatasin ainult aknast välja. Kuna ma ei rääkinud, siis ei saadudki teada, et ma oskan samasuguseid nalju välja mõelda. Oli saksa keele tund. Mul kästi lugeda tõlget eesti keelest saksa keelde. Olin selle kodus valmis kirjutanud ja nüüd lugesin vihikust ette. Selgus, et enam-vähem ilma vigadeta. Õpetaja ütles, et ma olen vist kodus hoolega valmistunud. Tegelikult polnud kästud ülesannet kodus nii põhjalikult teha, nagu mina olin teinud. Kästi avada õpikud. Mul ei olnud seda kaasas ja pinginaabrit mul ka ei olnud. Oli teisigi, kellel õpikut ei olnud. Mõtlesin, et nüüd saan mõne tüdruku kõrval istuda. Kairi hakkaski minu laua suunas tulema. Aga kui ma ütlesin, et mul ka õpikut ei ole, pööras ta ringi. Varem olin ma iga päev enne kooli tulekut ranitsat pakkinud, aga nüüd tulin kooli iga päev samada asjadega. Kuigi mul ei olnud kaasas vajalikku paksu õpikut, leidsin kotist vähemalt õhukese õpiku. Panin selle laua peale. Õpetaja tuli seda vaatama ja nägi, et esikaane siseküljelt on paber lahti rebitud. Ütlesin, et rebisin selle vist ise. Keerasime lehti edasi. Saksamaade kaardil olin maha sodinud riigi nimes sisalduva sõna "Mittesuveräänne". Seletasin, et seda tegin sellepärast, et päriselt riiginimes sellist sõna ei sisaldu. Ida-Saksamaa tõesti ei ole suveräänne, aga seda pole riigi nimes öeldud. Lääne-Saksa riiginimes pole sõna "Föderatiivne", vaid õige tõlge on "Liitvabariik". Lehitsesime õpikut edasi. Olin paljudele kaartidele joonistanud uusi riike, riikidevahelisi sõdu ja riikide provintsideks jagunemist. Provintside piirid olid minu enda väljamõeldud. Lääne-Siberis olid need küll umbes samasuguse kujuga, nagu päriselt olid seal kuivenduskraavid, mida olin teiselt kaardilt näinud. Oli karta, et nüüd kästakse mul õpik välja maksta. Ütlesin õpetajale, et vist öeldi ühel varasemal aastal, et see õpik jääb meile päriseks, sest ma ei usu, et ma oleks raamatukogu raamatusse nii palju joonistanud. Ma ei mäletanud, mitu aastat see õpik juba minu käes on olnud. Vist kõigi keskkooliklasside jooksul. Praegu käisime viimases klassis. Aga juhul kui oli öeldud, et saame selle õpiku päriseks, siis võidi see lubadus unustanud olla. Õpetaja vaatas ka minu vihikut. Sinna olin palju pilte joonistanud. Õpetaja tõmbas vihiku keskelt ühe lehe välja, põhjendusega, et ühel leheküljel on nii koledad pildid. Minu arvates olid need väga ilusad, nagu teisedki pildid. Õpetaja tahtis, et ma selle lehe prügikasti viskaksin, aga panin selle hoopis portfelli.

Läksin kiirmale turniirile, kus olid mõned inimesed. Täna oli mul halb päev, sest paar esimest mängu kaotasin järjest. Mulle tuli järgmine vastane, kes vaatas mulle silma ja liigutas oma pead mitu korda lähemale ja kaugemale. Panin silmad kinni, et ei peaks temaga tõtt vaatama. Järgmise vooru algus venis, sest Peebol oli kirjutamist. Vahepeal tuli järjest uusi osavõtjaid juurde. Saabus ka Erik, kes oli enne turniiri mulle helistanud ja küsinud, mis päeval saab mängida. Nüüd ütlesin talle, et turniiri aegu saab vaadata kahelt võrguleheküljelt, üks neist on, kui ta läheb minu koduleheküljele ja klikib linki "male". Erik rääkis, et on varem ka mänginud, koos Kassi ja veel mõnedega. Tahtsin teda hoiatada, et Kass varastab. Aga Erik rääkis ise ka, et Kass jõi tol korral viina. Buss hakkas sõitma, aga turniiri sai läbi viia ka liikuvas bussis. Läksin kohtuniku laua juurde. Ärkasin seal üles. Mõtlesin, et ma saan ärkvel olles ka malet mängida, aga praegu tahan ma just unenäos mängida.