Vanameeste laud

Mina ja Klaus sõitsime jalgratastega mööda maanteed. Mõtlesin, et teises maantee servas sõita oleks õudne. Olime teel oma maamajja. See asus keset metsa. Kui jõudsime teeotsani, mis suurelt maanteelt meie maja suunas keeras, ütles Klaus, et meie maja on liiga esileulatuvas kohas, mida saab mitmest suunast korraga rünnata.

*
Läksin kohvikusse. Istusin seal tuttavate vanameestega ühes lauas. Vanamehed ütlesid, et peaasi, et klubi koos käib, malet mängida ei olegi vaja. Osad neist ütlesid enda kohta, et nad võtavad pärast tööpäevade lõppu napsu. Mulle ei olnud selline tegevus vastuvõetav. Teised ümber laua istujad olid kõik vanad, ainult mina olin natuke noorem. Ma ei teadnud, mida vanamehed sellest arvavad, et neist nii palju noorem nendega ühes lauas istub. Mõtlesin, et lähen teise kohvikusse, kus on tuttavad naised.

*
Kartsin, et mind võidakse ülelendavalt lennukilt tulistada. Ma ei teadnud, kui täpsed relvad lennukite peal on. Igatahes selleks, et mulle pihta saada, oleks lennukil olijad pidanud ka minu liikumissuunda ette aimama. Räägiti, et Vabadussõja ajal tuli üks vene poiss kaevandusest maapinnale ja lasti kohe Vene lennukist maha.

*
Vaatasin, et Kaunase puiestee lasteaedade välisseinad on kaunistatud liblikatega. Mul oli lapsena samasuguste liblikatega kirjaplokk olnud. See tuli sellest, et siis oli Nõukogude aeg. Selliseid liblikapilte valmistati ühes Venemaa vabrikus. Uuel ajal neid enam Eestisse ei toodud. Aga neisse kahte lasteaeda oli toodud, sest need olid vene lasteaiad. Liblikapiltidega plakatid olid kalendrid.

Lihavõttemunad 2013

"Esindusmehed"

Ralph Waldo Emerson. "Representative Men". Kordustrükk. 153 lk. Originaal 1850.

Emersoni raamatu kordustrükk ilmus Carlyle’i raamatuga kangelaste kummardamisest ühiste kaante vahel. Tagakaanel põhjendatakse seda sellega, et mõlemad uskusid suurtesse meestesse ja kaks autorit on ka omavahel kohtunud. Carlyle oli pärit Šotimaalt ja elas Inglismaal, Emerson oli ameeriklane. Kuna Carlyle on minu praeguse uurimistöö teema, siis huvitabki mind eriti nende omavaheline võrdlus.

Emersoni raamatul on seitse peatükki: 1) suurmeestest üldiselt, 2) Platonist ehk filosoofist, 3) Swedenborgist ehk müstikust, 4) Montaigne’ist ehk skeptikust, 5) Shakespeare’ist ehk luuletajast, 6) Napoleonist ehk maailmamehest, 7) Goethest ehk kirjanikust. Seega kattub Emersoni kangelaste nimekiri suurelt osalt varem kirjeldatud Carlyle’i omaga. Emerson ütleb, et on loomulik austada suuri mehi ja talle meeldivad kõik suurmehed. Carlyle pidas neid suuremateks, kes talle rohkem meeldisid. Emersoni raamatu pealkirja võiks tõlkida "Esindusmehed". Suurmehed on tal ideede või asjade esindajad. Inimene olevat ajutine, aga idee püsiv. Emerson on demokraatlikum kui Carlyle. Carlyle kahtles, kas rahvas tunneb demokraatlikel valimistel ära, kes on suurmees. Ta pidas piisavaks, kui Cromwelli austab Jumal, rahvas ei pidavat seda tingimata tegema. Emerson seevastu arvab, et suurmees ongi see, kes on populaarne, sest ta annab vastuseid kõiki huvitavatele küsimustele. See oleks ka demokraatlike valimiste õigustus. Vastu võib väita, et mõni kunstnik saab kuulsaks alles peale surma, teiste suurmeeste populaarsus võib kaduda, seega sõltub rahva hinnang konkreetsest ajahetkest.

Platoni kohta kirjutab Emerson, et suurmeeste biograafia on kõige lühem, nad elavad hoopis oma loomingus. Carlyle arvas vastupidi, et maailma ajalugu ongi suurmeeste biograafia. Emersoni järgi ei olnud Platonil süsteemi. Tal on ütlusi, mida kasutatakse täiesti vastupidiste seisukohtade kaitsmiseks.

Swedenborgi puhul kirjutab Emerson, et ta kirjutas teaduslikke töid nagu "Loomariik", aga püüdis teaduse ja müstika ühendada. Swedenborg oli sümbolist. Maailma on nähtud koosnevat sümbolitest, nii et  mingit asja nähes ei mõelda sellele asjale, vaid sellele, mida ta sümboliseerib, selles mõttes on ka asjad millegi esindajad. Selle taga ma kahtlustan psüühikahäiret. Emerson ütleb samuti, et müstika ja geniaalsus üldse käivad sageli käsikäes haiglusega. Müstikute ja filosoofide erinevus on Emersoni järgi see, et filosoof ütleb, et kõike, mida teine näeb, tema teab; aga müstik, et kõike, mida teine teab, tema näeb.

Skeptikutes suurmeeste nägemise poolest läheb Emerson jällegi Carlyle’ist lahku. Carlyle oli kindel skeptitsismi vastane, aga Emerson küsib, kellel võiks olla midagi targa skeptitsismi vastu. Maailma kaks nägu olevat aisting ja küsimusi esitav moraal, millest peatüki teises pooles saavad usk ja kahtlemine. Emersoni järgi teebki elu huvitavaks nende kahe näo vaheldumine. Osadel inimestele on kalduvust rohkem üheks ja teistel teiseks. Carlyle arvab, et kangelane usub ja seetõttu on siiras. Emerson nimetab aga skeptik Montaigne’i kõige ausamaks autoriks.

Shakespeare on Carlyle’ile ja Emersonil ühine kangelane. Aga nad kirjutavad temast erinevalt. Carlyle hindab Shakespeare’i sellepärast, et ta kirjutas tõtt. Aga ta arvab, et keegi ei usu sama moodi nagu tema vanaisad, sest ilma originaalsuseta polevat elu. Emerson seevastu ütleb, et ükski suur mees ei ole originaalne. Ta toob statistikat, kui palju Shakespeare’il ühes näidendis on enda kirjutatud ridu ja kui palju teistelt laenatuid. Mõned on erinevalt Emersonist arvanud, et Shakespeare ei kirjutanud ise midagi. Kui ta siiski kirjutas ise, on teised tema teosed vähemalt hiljem tänapäevases keeles ümber kirjutanud. Sõna kompilatsioon olen kohanud enamasti halvustavas tähenduses, aga Emerson arvab, et hea kirjandusteos ongi kompilatsioon.

Originaalsuse puudumisest suurmeestel rääkides ei ole Emerson siiski päris järjekindel. Napoleoni puhul ta tunnistab, et ta tõi sõjapidamisse uuendusi. Napoleoni edu seletab ta sellega, et tavalised inimesed olid väiksed Napoleonid ja tema esindas nii nende voorusi kui ka pahesid, olles selles mõttes demokraat. See tuletab meelde, et olen kuulnud, et ennast kellekski teiseks pidavate vaimuhaigete hulgas olid samuti tükk aega esikohal Napoleonid, alles Gagarini kosmoses käimise järel olid kosmonaudid Napoleonidest mööda läinud. Carlyle kirjutas, et Napoleonist jääb püsima õiglane osa, aga kaob ebaõiglane. Emerson seletab Napoleoni langust sellega, et ükski isekusel põhinev eksperiment ei saa olla edukas. Ühe Napoleoni pahena toob Emerson välja, et ka tema languse järel kirjutatud mälestused olid valelikud. Carlyle eriti allikakriitikat ei tundnud, sest arvas, et inimene on alati olnud tõttarmastav olend ja pettus ei suuda midagi luua.

Goethe kohta arvas Carlyle, et ta ei kuulu olevikule, vaid tulevikule. Emerson toob välja, et Goethe ajal ei saanud Saksamaa ennast erinevalt Inglismaast ega Prantsusmaast veel metropoliks pidada. Goethe aega iseloomustab Emerson sellega, et raamatuid oli rohkem kui kunagi varem, mistõttu Goethe oli uut tüüpi suurmees. Tänapäeval on raamatuid veelgi rohkem, kuid nende tähtsus on ehk vähenenud, sest neil tuleb konkureerida raadio, televisiooni ja arvutivõrguga.

Vahukoor laual

Minu endine kehalise kasvatuse õpetaja näitas, et tegi minust foto. Ta tahtis et ma kirjutaks selle juurde ankeeti oma andmed. Hakkasin kirjutama, aga kirjutamine läks mitu korda sassi. Olin üllatunud, et õpetaja minusse nii hästi suhtub, et mind pildistab. Aga ta seletas ära, et teeb fotosid selleks, et neid õppevahendina kasutada. Siis ta tahtis mind ilmselt negatiivseks näiteks tuua.

*
Sõin putru. Vaatasin, et vahukoore pudel on ümber läinud. Selle osa vahukoorest, mis oli laua peal, jõin ära, et põrandale läinu lapiga kokku pühkida. Kui söömise lõpetasin, siis närisin nätsu. Läksin koju. Seal rääkisin, et ma sõin palju ja pärast närisin nätsu peale. See oli kümme aastat vana näts.

*
Sõitsime bussiga Paidest Tartusse. Mina istusin tagaistmel näoga bussi tagumise otsa suunas. Buss hakkas kiiremini sõitma. Hüüdsin, et ei kihuta. Raivo võrdles enda ja Tõnu sõidukeid, et üks on euronormide järgi liiga kõrge ja teine liiga lai. Ta ütles, et kõik sellised lähevad mahakandmisele. Tõnu vaidles vastu, et see eeskiri kehtestati aastal 1998, sellest ajast alates ei või uusi selliseid masinaid tarvitusele võtta, aga vanad võib lõpuni tarvitada või nende hind kompenseeritakse.

Kodused analüüsid

See nädal maleturniire ei toimunud, mistõttu avaldan kaks üksi mängitud partiid. Mängisin Fischeri malet. Esimeses mängus oli tagurite järjestus alates a-liinist:

OVKRROVL

Ja mäng oli selline:

1. g3 b6 2. Og2 Og2 3. Lg2 e5 4. b3 Rc6 5. Rd3 f6 6. Re3 Oa3+ 7. Ob2 Ob2 8. Rb2 Rd6 9. 0-0 0-0-0 10. a4 h5 11. Rbc4 Rf7 12. a5 h4 13. ab cb 14. Va1 Kb8 15. Va2 Rb4 16. Va4 Rc2 17. Rb6 ab 18. Va8+ Kc7 19. Va7+ Kd6 20. Vc1 Rd4 21. Rc4+ Ke7 22. Rb6 hg 23. fg Rg5 24. Ld5 Lh3 25. Vcc7 Vh8 26. Vd7+ Vd7 27. Vd7 Ke8 28. Vd8+ Ke7 29. Vh8 Re2+ 30. Kf2 Rf4 31. gf Lh8 32. Ld7+ Kf8 33. Ld8+ 1:0

Teine mäng oli teise algseisuga:

VROKVOLR

1. Rg3 Rc6 2. e4 e5 3. Rc3 d6 4. Ob5 Od7 5. f3 a6 6. Oc4 0-0-0 7. Lf2 g6 8. 0-0 Oh6 9. d3 Lg7 10. Oe3 f5 11. ef gf 12. Rh5 Lg6 13. Oh6 Lh6 14. Rg3 f4 15. Re4 Rg6 16. Od5 Kb8 17. Rf6 Vf8 18. Rd7 Vd7 19. Oc6 bc 20. d4 ed 21. Ld4 Lg5 22. Lc4 Rh4 23. Vf2 Vg8 24. Lc6 Vdg7 25. Re4 Rf3+ 26. Kh1 Lg2+ 27. Vg2 Vg2 0:1. Praegu näen, et saab käia veel 28. Le8+, aga 28. ... Ka7 järel tuleb ikkagi alistuda.

Sajaruuduline male

Lamasin öösel pimedas toas voodis. Tulin voodist välja ja proovisin lampi põlema panna, aga see ei süttinud. Tulin veel palju kordi voodist välja ja proovisin erinevaid lampe süüdata, aga kõik katsed olid edutud. Mõnel korral sain lambipirnide hõõgniidid hästi tuhmilt hõõguma. Ühel korral läks vannitoa lamp heledalt põlema, aga ainult sekundiks. Lamasin voodis. Isa käis korraks minu voodi juures. Mõtlesin, et lambid ei sütti vist sellepärast, et isa on ööseks elektri teistsugusele režiimile keeranud. Aga isa läks minust varem magama, minu magama minnes lambid veel põlesid. Nähtavasti oli isa hiljem korraks üles tõusnud ja elektri ümber lülitanud. Henn magas oma voodis. Mõtlesin, miks siin peaks olema Henn, kui ta ei ela enam siin. Ma ei saanud teda teiste vendadega segi ka ajada, sest teised olid samuti mujale kolinud. Mõtlesin, et loobun lambi süütamise katsetest ja püian olukorraga leppida. Kui öösel ei olnud lambid süüdatavad, siis veetsin öö sisuliselt hulluse seisundis.

*
Mängisin ühe vanema mehega malet. Mina võitsin. Raamatus oli õpetatud, et oda oleks saanud arendada liini f8-a3 asemel ka käiguga f8-h6. Aga ma ei saanud sellest käigust aru, sest sealpool oli sein ees. Ütlesin, et kui males kaotada, siis see võib mälestused ära rikkuda. Vastane ütles kurva häälega, et ja mina rikkusin tema Vooremaa mälestusi, ma tegin seda väga professionaalselt. Ta oli kohalik mängija ja ei olnud harjunud, et Tartust võivad tulla tugevamad. Nimetati, et uute reeglite järgi peab esimest korda üle keskjoone käies vastast suuliselt hoiatama. Seoses sellega esimese vooru tulemused tühistati ja Rei andis pooltele mängijatele kaotuse, sest nad olid teinud odakäigu seda eelnevalt protokolli kirja panemata. Järgmises voorus pidime mängima suurema arvu ruutudega malelaudadel. Küsisin, kas siin on kindel nuppude järjekord või juhuslik. Vastati, et kindel. Aga nuppe peale pannes selgus, et järjekord on tavalisest malest erinev. Kuningas asus kahe lipu vahel. Hakkasin sellest majast joostes põgenema. Keerasin esimesel võimalusel teisele tänavale, et jälitajatel silmist kaduda. Selja taha vaadates nägin, et jälitajad ongi kannul. Ühes järgmises kohas keerates keeras esimene jälitaja mulle järele ja jõudis lähedale. Lõin talle rusikaga vastu nägu. Aga ülejäänud inimesed jooksid teist teed, sest keegi ei paistnud siiski olevat jälitaja, vaid nad olid tervisejooksjad, kes jooksid minuga ainult juhuslikult algul sama teed, kuni mina teisele keerasin.

*
Tegin kolmandat korda füüsika sisseastumiseksami. Sain kaks punkti. Esimene kord olin põhjalikult valmistunud ja saanud 13 punkti, aasta hiljem olin proovi pärast ilma valmistumata uuesti eksamit tegema läinud ja saanud punkte 8. Nüüd oli hulk aastaid mööda läinud ja ma olin omandanud ajaloos magistrikraadi. Füüsikaeksamit läksin jälle tegema ettevalmistuseta, et vaadata, kui palju veel meeles on. Üldsõnalised kirjeldused olid meeles, aga valemid olin ära unustanud. Võibolla võeti mul hinnet alla ka sellepärast, et oli minu blogist loetud, et käin eksameid tegemas niisama, sest olin kirja pannud selliseid unenägusid. Niisama eksamite tegemist ei peetud võibolla õigeks, sest eksamitööde parandamine võttis palju aega. Minu jaoks oli eksami tegemine psühholoogia eksperiment. Aga kui ma oleks sisse saanud, olekski minust ootamatult füüsika üliõpilane tulnud. Kui eksam oli läbi, öeldi, et nüüd hakkame mängima malet. Olid valmistatud 10 korda 10 ruutude arvuga malelauad. Sellist malet ma polnud varem näinud, ainult kabet. Ruumi keskel olid tohutu pindalaga kokkulükatud lauad ja mängijad pidid istuma selle moodustise servades ja leidma endale kõrvale istuva vastase. See oli natuke ebamugav. Mängimiseks saabus kohale Vihmand. Siis pidime minema teise ruumi. Kõndisin mööda koridore ringi, et see leida. Ma ei mäletanud enam, kus on riidehoid, kuhu ma oma riided olin jätnud. Mõtlesin, et eilesel turniiril anti kõigile valgetega mänginutele odakäigu ette mitte üles kirjutamise eest kaotus. Nüüd edaspidi kui Rei on kohtunik, hakatakse neid üles kirjutama. Aga kui keegi teine on kohtunik, siis ma seda vist teha ei viitsi. Pealegi kiirmales ei antagi protokolle, kuhu saaks käike üles kirjutada, siis see üleskirjutamise nõue on läbimõtlemata. Jõudsin õigesse ruumi kohale. Seal istus minu kõrvale Jürgen I., et meid omavahel mängima pandaks. Talle oleksin ma suure tõenäosusega kaotanud.

Sulalumi ja tõlkimine

Täna oli talve 26. suusatamine. Sooja oli üks kraad. Sõitsin kaks ringi kanali ees. Rada ei olnud sõitmiseks kõige mugavam, sest see oli pehme ja jalg raja serva vajudes vajutas seda laiemaks. Autotee poolsel rajal oli puude vari, mistõttu seal olid tingimused paremad, kuigi mitte kogu pikkuses. Eelmine kord tegid puulehed raja karedaks, aga täna seda ei märganud. Teisi suusatajaid ei näinud teist korda järjest.

Täna oli ülikoolis seminar, aga sinna ma ei läinud. Lõpliku otsuse mitte minna tegin siis, kui sain teada, mis on minu raamatutõlke valmimise lõpptähtaeg, mistõttu otsustasin aega kokku hoidma hakata. Seminaride ettevalmistuseks tuleb kõigepealt kirjalikke materjale lugeda, seminaris istumine tähendab minu jaoks närvipinget ja seetõttu pean veel ka pärast selle lõppu puhkama. Ja seminaris räägitu põhjal tahan lugeda lisaks ettevalmistavatele materjalidele ka muid materjale. Tõlkimise tempo tõstmiseks kavatsen tegeleda sellega senisest rohkem tunde nädalas. Seejuures tuleb vältida väsimist. Proovin väsimuse vältimiseks tegevusi hajutada, et ei loe näiteks kolme ajalehte korraga, vaid igaühe kolmest erineval tõlkimise vaheajal, et venitada tõlkimispäev hommikust magamaminekuni.

Nuppude kokkupanek

Malevõistlus sai läbi. Kõik teised lahkusid, aga mina jäin nuppe kokku panema. Tegin seda ruumi nurgataguses osas. Olin võtnud kodust kaasa oma malenupud ja tahtsin need sinna tagasi viia. Et kiiremini lahkuda, ei tõstnud ma nuppe karpi ühekaupa, vaid peoga. Aga niiviisi pudenes osa nuppe maha. Laud oli akna kõrval ja aken oli praokil, seetõttu oli võimalik, et mõni nupp kukkus ka aknast välja. Ruumi saabusid juba uued inimesed. Vaatasin, et olen peoga tõstes karpi liiga palju nuppe pannud. Lugesin neid liigi kaupa kokku, et teaks valed välja võtta. Mõnda liiki oli karbis kaks korda rohkem kui vaja. Võtsin välja vankrid, millest oli näha, et nad on minu vankritest paksemad. Ütlesin, et võibolla kukkus mõni nupp aknast välja.

Märjad värvid

Täna maalisime jälle Tõnisega pilte. Pildistasin neid enne värvide kuivamist.

Õpilaspilet

Arutasime Soome sõdurite Iraagi sõjas osalemist. Ütlesin, et Soome sõdurid ei lähe sinna, vaid neid viiakse. Neid oli seal tapetud. Seletus oli, et tapetud oli ametis kõrgendust saanud sõdureid ja seda olid teinud ametis alandatud. Ütlesin, et Ilves rääkis oma kõnes, et ärge muretsege, varsti tapetakse kolmandaid inimesi ka. Mina sain uudistest aru, sest arutasin need Klausiga läbi. Aga ma ei teadnud, mida pidid tegema need, kellel kellegagi arutada ei olnud. Istusin koolipingis. Mul oli laua peal lahti ajakiri "Imeline Ajalugu". Ma ei tahtnud seda kinni panna, sest siis oleks nähtud, mis ajakiri see on. Algas bioloogia tund. Klassi tuli uus välismaalasest õpetaja. Ta käratas mulle, et bioloogiaga mitte seotud asju ei tohi laual olla. Halvad asjad tulevat kohe ära panna. Panin ajakirja ranitsasse. Võibolla õpetaja arvas, et see on pornoajakiri. Mõtlesin, et aga mul võib tunnis igav hakata ja siis oleks parem, kui saaks ajakirja lugeda. Aga mul ei pruukinud igav hakata, sest olin sel aastal suuremast osast bioloogia tundidest puudunud ja pidin teistele järele jõudma. Kuna mul ei olnud veel ühtegi hinnet, võidi mind täna küsida. Siis oleksin öelnud, et ma vist puudusin varasematest tundidest, kuna mul oli vist tunniplaanis viga. Olin tänaseks õppinud, aga ma ei olnud kindel, kas ma saan eelnevaid tunde kuulamata kohe piisavalt hästi õpiku loogikast aru. Uksest tuli sisse üks inimene, kes tõi mulle kantseleist õpilaspileti. Lugesin igaks juhuks, mis sellele on kirjutatud. Seal oli kirjas, et teisest poolaastast arvatakse mind meie kooli õpilaste hulgast välja ja kantakse 7. keskkooli nimekirja. Teist poolaastat nimetati teiseks interfereeriks. Kooli vahetamise põhjus oli vist, et mul olid dokumendid täitmata. Ma ei tahtnud kooli vahetamisega leppida, sest teine kool ei olnud nii hea. Mõtlesin, et vist tuleb kohtu poole pöörduda. Kohtusse kaebamist põhjendan sellega, et ma olen oma klassi õpilastest ainuke, kellel ei lubata teist korda keskkooli lõpetada. Mõtlesin, et kuigi ma sain teada, et ma ei ole enam selle kooli õpilane, ei lähe ma vähemalt sellest tunnist minema, võibolla jään kooli koolipäeva lõpuni.

Lisaauhind

Olime maamajas. Külla tulid ühed inimesed väikse lapsega. Sellel lapsel olid jalad koguaeg kükitavas asendis ja ta kõndis ka nii. Ta oli vigane ja arvatavasti pidid tal muuhulgas jalad alati selliseks jääma. Aga vaevalt jõudsin ma seda mõelda, kui ta ajas jalad sirgeks ja astus esimesed sammud sirgetel jalgadel. Läksin kesklinna bussijaamas bussi peale. Mina seisin, Krister ja üks teine klassivend istusid. Ütlesin: "Kuule, Simo." Siis sain aru, et oleksin pidanud ütlema Krister. Küsisin, kas see buss üle silla ka sõidab. Buss hakkas sõitma teises suunas, aga siis keeras veelkord ja sõitis üle silla. Bussist väljudes läksin Kaunase puiestee hoovi, sisenedes sinna tagumisest otsast. Pireti ja Kerstini maja seina ääres kasvasid haruldased ilutaimed, millele olid puust kaitsed pandud. Läksin neist taimedest ringiga mööda, et neid mitte tallata. Aga üks mees tuli minuga pahandama, et ma olin ka ringiga minnes osasid kultuurtaimi tallanud. Ta tahtis, et ma maksaks trahvi. Küsisin, kui palju ta raha tahab, ma natuke võin anda, aga seda on talle vist vähe. Kui jõudsime bussipeatuse juurde, ütlesin, et ma parem ei maksa. Käkerdasin selle mehe kokku ja viskasin eemale.

*
Kaks maleturniiril osalenud poissi vaidlesid. Üks ütles, et ta peab veel raha saama. Teine vastas, et ei pea. Küsisin neilt, kas turniiril üks tingimus raha saamiseks oli. Nad vastasid, et ei olnud. Küsisin, kas punktitasu oli. Vastati, et seda ka ei olnud. Ütlesin, et siis ei pea raha juurde saama. Vaatasin seinalt turniiritabelit. Minu nimi oli kirjutatud kõige ülemisse ritta. Olin saanud kuus punkti. Minu nime taha oli veel kirjutatud, et lisaks tavalisele rahalisele auhinnale sain ka Eesti Rahva Muuseumi auhinna. Seega teenisin mina selle turniiriga kõigist teistest rohkem. Aga esikohta ma vist ei saanud. Või võibolla sain ka. Tartu meistrivõistlustel oli selline koosseis, et neil sain alati palju punkte. Mõtlesin, et üks aasta võiks olla sellised Tartu meistrivõistlused, kus minu esikoht selgub alles viimase vooru viimasena lõppevas mängus, kus ma panen ratsu ja odaga mati. Vastane ütleb, et ma ei pannud matti õige arvu käikudega, vaid neid oli 52. Aga seda märkab ta liiga hilja. Inglise keele tund sai läbi. Hakkasin asju ranitsasse pakkima. Jäin viimasena pakkima. Vanasti oli seda juhtunud kogu aeg, aga vahepeal mitte. Erik ütles, et tema eesti keele etteütluses on tehtud ootamatuid parandusi, mida ei peaks tegema. See tekitab eksamiks valmistumisel segadust. Vastasin, et see õpetaja on ju rumal. Nimetatud õpetaja tuli uksest sisse. Küsisin, kas ta kuulis, mida ma ütlesin, ma ütlesin, et ta on rumal. Õpetaja küsis, miks. Vastasin, et ta tegi etteütluses parandusi, millega mina, minu ema ega Erik nõus ei ole. Erik ütles, et parem on ise kirjutada kui pinginaabri abile loota.

Kangelaste kummardamine

Thomas Carlyle. "On Heroes, Hero-Worship, and the Heroic in History". Kordustrükk. Kirjutatud 1840. 233 lk.

Selles raamatus kirjutab autor erinevatest kangelase liikidest läbi aegade – jumalus, prohvet, luuletaja, preester, kirjamees ja kuningas. Materjal on esitatud kuue loenguna, mis on väidetavalt kirjutatud kuuel päeval.

Jumaluse näiteks on toodud Odin. Autor oletab, et kuigi teda on austatud jumalana, oli algselt tegemist reaalse ajaloolise isikuga. Sellepärast, et ta ei usu, et esivanemad oleks uskunud väljamõeldisi või et petmine suudaks midagi luua. Ta arvab, et paganad uskusid mingit sorti tõde, kuid et tema ajaks oli paganluse aeg läbi. Tegelikult oli paganlust maailmas veel nii tol ajal kui ka on Eestis praegu olemas maausuliste liikumine. Kuid võibolla ei pea autor enda aja paganlust ehtsaks, nagu ta ütleb teises raamatus, et tema aegsed mungad ei ole enam ehtsad või nagu Fukuyama nimetas liberalismi väidetavat lõplikku võitu ajaloo lõpuks. Carlyle’i suhtumist usku võiks nimetada oikumeeniliseks. Ta arvab, et sama inimene võib olla kolme usku korraga. Kuid kristlust peab ta siiski paganlusest kõrgemaks, sest kristlus olevat lisanud inimesle moraalse kohustuse. Minu meelest ka indiaanlased ohverdasid paganlikele jumalatele kohusetundest ja ka nemad pidasid abielurikkumist patuks.

Prohveti näiteks toob Carlyle Muhamedi. Islam olevat kristluse liik. Kui Uku Masing uskus, et kolm erinevate religioonide suurt prohvetit on üks ja sama isik, siis Muhamedi ta nende hulka ei arvanud ja paistis suhtuvat islamisse halvemini kui Carlyle. Kuid ka Carlyle ei pea islamit täiuslikuks. Ta ei pea Muhamedi suurimaks prohvetiks, vaid leiab, et Shakespeare oli veel suurem mees. Kuigi ta leiab, et maailma ajalugu on suurte meeste biograafia, on tal suurmeestele oma järjekord. Inglismaad eelistab ta ka siis, kui ütleb, et Cromwell oli suurem kui Napoleon.

Carlyle ei esita oma kangelasetüüpe tähenärijalikult. Kui mina raamatut "Romantismiaja inimene" lugedes mõtlesin, et minu teada ei ole luteri kirikus preestreid ja siis võiks peatüki pealkirja tõlkida "Vaimulik", mitte "Preester", siis Carlyle räägib Lutherist just preestri peatükis. Seal on kaks peategelast – Luther ja puritaan Knox. Peatükis kuningatest nimetab Carlyle kuningateks Cromwelli ja Napoleoni, kes ise kumbki kuninga tiitlit ei kasutanud. Vastupidi, Cromwell valitses ainsal lühikesel perioodil Inglismaa ajaloos, kus seal kuningat ega kuningannat ei olnud. Aga kui ma olen varasematest raamatutest tähele pannud, et Carlyle suhtus Inglise revolutsiooni paremini kui Prantsuse omasse, siis siin ma hakkasin kahtlema, kas Cromwelli valitsemine on tal veel revolutsiooni osa, kuivõrd Prantsusmaal ei pea ta revolutsiooniks enam direktooriumi aega. Ja Cromwelli ja parlamendi vastasseisus eelistab Carlyle Cromwelli, kuna parlament olevat osanud ainult rääkida.

Luuletajate näiteks on autoril Dante ja Shakespeare. Nad olevat olnud maailma kaks häält. Sellest, kuidas defineerida 18. sajandi kirjamehe mõistet, saab parema ülevaate raamatu "Valgustusaja inimene" vastavast peatükist. Seal on eraldi peatükid kirjamehe ja teadlase kohta, kellest viimase all mõeldakse rohkem reaalteadlast. "Valgustusaja inimene" kirjutab, et Voltaire pidas kirjamehele vajalikuks mitmekülgsust. Seega ei olnud see vast omane ainult romantismiajale, kuigi kirjutasin sellest seoses raamatuga "Romantismiaja inimene", vaid üldse vanemale ajale. Uku Masing on seostanud mitmekülgsust soomeugrilusega ja ühele asjale spetsialiseerumist indoeurooplusega, aga varem oli indoeurooplastel ka spetsialiseerumist vähem. Carlyle leiab samuti, et kangelane võib olla kangelane mistahes alal. Tänapäeva aju-uuringud kinnitavad, et inimese võimed erinevatel aladel on erinevad. Kirjameeste näiteks toob Carlyle Johnsoni, Rousseau ja Burnsi, keda ta väga kõrgelt ei hinda, kuid on siiski nõus kangelaseks nimetama. Kangelasi kummardatavat igal ajal. Neist kolmest kõrgemalt hindab autor Goethet, keda peab oma aja suurimaks kirjameheks. Kui raamatust Prantsuse revolutsioonist jäi mulje, et autor hindab Voltaire’i kõrgemalt kui Rousseaud, siis siin ta nimetab Voltaire’i elu Antikristuse eluks. Kristuse kummardamine olevat kõrgeimat sorti ja Voltaire’i kummardamine madalaimat sorti kummardamine.

Napoleoni puhul nagu ka mujal arvab Carlyle, et tema tegevusest jääb püsima ainult see, mis oli õiglane, kuid et kõik ei olnud õiglane. Kangelase tunnuseks peab Carlyle seda, et ta on siiras ja et tal on tõsi taga. Kui raamatus "Past and Present" kutsub ta kummardama neid, kes on kangelaseks sündinud, siis siin räägib ta võimalikust ühiskonnast, kus kõik on kangelased, kuna kõik usuvad.

Linnaosa tulekahju

Üks mees rääkis, et kui ta akvalangiga ujus, siis ta hingas üks kord. Ta nimetas, mitme päevaga ta niiviisi üle mere ujus. Küsisin, kas akvalangiga ujumine tähendab ilma hingamata ujumist. Vastati jah. See mees oli selili vee peal lamanud jalad kronksus. Otsustasin ka vee äärde minna. Televiisorile lähenedes nägin seal sellist taevast, mida tahtsin pildistada. Akna taga oli ka pildistamisväärne taevas. Fotole jäi televiisorist üks turske mees. See oli Eestis elav vene rahvusest kirjanik. Küsisin, kas venna tehtud foto servas on sama mees. Vastati jah. Seal ta oli joonistatult. Öeldi, et tema küüditas. Televiisoris näidati Mustamäed. Seal möllas pikemat aega suur tulekahju. Klaus ütles Mustamäe kaadreid nähes, et seal on juba kõik nii ära lagunenud. Küsisin, kas ta ühest raamatust ei tea, et lagunemine käib kiirendatud korras. Inimesed elasid nüüd Mustamäel äärmises viletsuses. Öeldi, et seal on hakatud venelasi tapma. Iga kolme-nelja päeva tagant nokitakse üks ära. Mõtlesin, et võibolla on venelaste tapmise põhjus, et tulekahjust tekkinud viletsus aetakse segi Nõukogude-aegse viletsusega. Või võibolla ei tapa venelasi eestlased, juhul kui neid seal ei ela, vaid teised venelased.

Napoleon alustas sõda

Lugesin ühte raamatut. Seal kirjutati, et ühel laeval pandi kõik, kellel oli suur maleanne, malet mängima. Aga üks mees tüdines lõpuks malest ja ka kõigist muudest ennustamisviisidest ära, lõpetas nendega tegelemise ja läks ühe maja uksest sisse. Lugesin raamatut edasi. Seal olid paljud laused riimis. Naersin. Küsisin, mille poolest see proosa on. Siin on ainult read murdmata jäänud. Leidsin, et selle raamatu võiks teiste selle autori raamatute hulgas eesti keelde tõlkida. Aga see oligi juba tõlge. Siis oleks võinud sellest kordustrüki välja anda.

*
Üks mees lõikas tänaval ühel naisel ühe rinna küljest. Ta läks sellega eemale. Naine läks talle järele ja võttis rinna tagasi, et see talle uuesti külge õmmeldaks. Lisaks teatas ta, et kutsub politsei. Mees pakkus: "Viik." Aga naine kutsus ikkagi politsei. Üks teine mees tuli seda meest kinni hoidma, et ta ei saaks politsei kohale sõitmise ajal põgeneda. Mehed hakkasid võitlema. Lõpuks läks naine ka kurjategijal kätest kinni hoidma ja alles nüüd saadi kurjategijast jagu. Aga arstid rääkisid rahvale, et see naine ei käitunud õigesti. Naine oli võrrelnud oma võitlust muistse vabadusvõitlusega. Arstid ütlesid, et kuna muistne vabadusvõitlus on praegu populaarne teema, siis tõmbab see võrdlus juhtumile tähelepanu. Seetõttu on oodata, et seda liiki kuritegude arv ei kasva mitte ühe juhtumi võrra, vaid 15 kuni 30 protsenti. Seda võidakse sooritada saunapidudel. Lõpetuseks ütles arst: "Ja kui ma eksin, siis kirjutage ajalehele, et ma eksisin."

*
Väike laps tuli hommikul ühe voodi peale magama. Kaks temast suuremat last vaatasid, kas ta magab õigesti. Napoleon alustas teises toas sõda. Ma ei teadnud, kas meie riik on juba sõtta astunud. Lugesin sündmuste kohta Klausiga sama raamatut. Klaus kommenteeris iga loetavat lauset. Ütlesin, et nii ei loeta. Läksin raamatuga eest ära. See ei olnud veel lehekülgedega raamat, vaid rullikeeratav. Mind kutsuti kooliraamatukokku. Seal ütles Pille mulle, et keiser Napoleon tahab, et Klaus ka raamatut lugeda saaks, aga ma ei mõtlegi seda raamatukokku tagastada. See näitas, et Pille oli mänguga ühinenud. Vastasin talle, et ma ei saanud seda raamatut raamatukogust, vaid keisri kantseleist. Koolimaja tiivatrepist üles kõndides märkasin selja tagant lähenemas suurt koera. Mõtlesin, et roniks tema ees aknalauale, aga võibolla koer saab sinna järele tulla. Jooksin teisele korrusele ja küsisin seal teistelt, mis nad arvavad, kas koer võib järele jõuda. Kõik pistsid minust kiiremini jooksu. Mõtlesin, et kui mina jooksen kõige aeglasemalt, siis jõuab koer esimesena järele mulle, kui ta just teist suunda ei vali. Aga ma lähen teed, kus ma olen koerast kiirem. Selleks teeks oli peatrepist käsipuu najal alla sõita. Otsustasin majast põgeneda ja jooksin selleks riidehoidu. Riidehoiu uksel seisid sõdurid. Et nad mind läbi laseksid, hüüdsin neile: "Hõissa keiser!" Siis vaatasin, et neil ei ole Prantsuse mundreid, nad on teise riigi sõdurid. Et nad mind Napoleoni toetamise eest ei arreteeriks, hüüdsin lisaks: "Hõissa Saksamaa!" Jooksin läbi riidehoiu õue viiva ukse juurde. Selle juures valvasid järgmised sõdurid. Et nad mind kui desertööri kinni ei võtaks, ütlesin neile: "Ma lähen emale ütlema, et ma tahan kauem teenistuses viibida." Nad lasid mind läbi. Aga kui ma olin enda järel ukse sulgenud, kostis teiselt poolt ust naer. See tähendas, et sõdurid olid tegelikult minu kavaluse läbi näinud.

Veerandsada sõitu

Suusatamisse tuli sisse rohkem kui nädala pikkune vahe. Täpselt ei mäleta, mis takistused kõik vahepeal ette tulid. Põhiliselt olid need vist ajalised. Mõnel päeval oli põhjus, et olin üksi kodus ja kodu tühjaks jättes võib tekkida raskusi majja tagasi pääsemisega. Täna oli talve 25. kord suusatada. Põhimulje oli, et lumi on õhemaks jäänud. On küll olnud külmakraadid, aga päike paistab ja iga päev tulevad asfaldile lombid. Eelmine kord suusatades märkasin rajal palju segavaid puuoksi. Täna oksad väga ei seganud, aga raja tegid karedamaks puulehed. Sõitsin kaks ringi kanali ees. Hoolimata vahepealsetest trenažöörisõitudest tundus suusavorm olevat vaheaja tõttu langenud. Kehakultuurlane on igatahes mulle öelnud, et kord nädalas on miinimum, et vormis püsida. Palju ringe ei tahtnud sõita ka aja kokkuhoidmise eesmärgil. Ühtegi teist suusatajat ma ei näinud.

Kõnekoosolek

Kõndisin mööda tänavat kodu poole. Vastu tuli üks lühike poiss. Ta nimetas kahe minu venna nime ja küsis, kas mina olen nende vend. Küsisin poisilt, mis ta nimi on. Ta ei tahtnud öelda. Ütlesin, et selleks, et ma saaksin ta küsimusele vastata, pean ma teadma, mis ta nimi on. Poiss ütles, et ta nimi on David. Küsisin, miks ta naerab. Ütlesin, et kui ta naerab, siis ma teda ei usu. Mõtlesin, et kui ta järgmine kord vastu tuleb, siis küsin jälle ta nime.

*
Läksin kõnekoosolekule. Seal pidi olema kolm esinejat. Nad tulid uksest sisse. Üks neist ütles irooniliselt, et kohutav, inglise keeles räägitakse. Krister tegi selle peale iroonilise näo, nagu ta suhtuks üleolevalt kõigisse, kes ainult eesti keelt oskavad. Aga rääkima hakati siiski eesti keeles. Publiku hulgast võttis Klaus kohe koosoleku algul sõna. Ta luges ettekande paberi pealt maha. Kõigepealt kordas ta sõnu jalad-kingad-jalad-kingad. Sellele ta lisas, et rohkem ei ole sellest ajaloolisest isikust midagi teada. Publiku hulgast oli nii palju sõnasoovijaid, et põhiesinejad ei saanudki rääkida. Mina magasin diivani peal. Mulle tuli meelde, et olin raamatust lugenud, et koosolekutel võib alati näha palju magajaid, mis tuleb igavusest. Aga ei saanud öelda, et mul oleks igav olnud, sest mul oli väga mõnus magada. Üks kuulaja soovis veel magamiseks ruumi. Uksest tuli sisse üks vang, keda saatsid kaks politseinikust valvurit. Küsiti, mis ühes inimesest on saanud. Pakuti kahte varianti. Mina teadsin kolmandat varianti, et ta läks vist laevaga põhja. Laual oli palju kringleid ja muid toite, mida lasti ringi käia.

*
Räägiti, et Tarto on sotsiaaldemokraat. Ütlesin, et päriselt on ta konservatiiv. Ta oli praegu sotsiaaldemokraatliku partei liige, aga algselt oli ta olnud konservatiivses parteis, kuni see teistega ühines. Aga kui ma seda sotsiaaldemokraatite kuuldes rääkisin, võisid nad Tarto vastu ettevaatlikumaks muutuda. Ütlesin, et 1990. aastate alguse parteide juures meeldib mulle veel see, et siis võis partei mõju omamiseks olla ükskõik kui väike, aga praegu peab selleks olema 10 000 liiget. Vastuseks tehti koledat häält, nagu ei oldaks minuga nõus. Võibolla ütlesin natuke liiga suure arvu. Kunagi oli ERSP olnud 1000 liikmega Eesti suurim partei, pärast seda oli parteide liikmete arv kasvama hakanud.

Välkturniir

Täna mängis ülikooli maleklubis turniiri 5 inimest. Kõik pidid omavahel mängima kaks mängu. Esimestes voorudes oli neist üks 10 minutiga ja teine 5 minutiga. Kui nägime, et nii ei jõua soovitud ajaks lõpule, jätkasime ainult 5-minutiliste mängudega. Esikoha sai Hinrikus 5,5 punktiga. Mina olin viies 3 punktiga. Soendusmängus kaotasin ajaga Vilbastele võiduseisust. Vilbaste võitis ajaga ka turniiri esimese mängu Jakobsoni vastu. Mina kaotasin turniiril Jakobsonile võidetud lõppmängu ajaga ja kokkuvõttes 0:2. Laasmäega tegin 1:1, Hinrikusele kaotasin 0,5:1,5 ja Vilbaste vastu võitsin turniirimängud 1,5:0,5. Neist viimases mängus oli mul vanker rohkem, aga mäng läks viiki. Sama oli juhtunud tänases unenäos, kuigi teise vastasega. Tänane turniir oli mul mitme aasta järel esimene välkturniir.

Kaks kaheksandat lauda

Mängisin maleturniiril Sveniga. Võitsin materjali. Aga varsti Sven ütles, et tal on parem seis. Jõudsime vankrilõppmängu. Sveni ettur oli jõudnud eelviimasele reale, aga mul oli endiselt materjali rohkem. Tegime viigi. Mõtlesin, et kui mäng oleks jätkunud ja vastase kuningas oleks oma etturile lähenema hakanud, oleksin andnud selja tagant igavest tuld. Järgmisel päeval läksin jälle maleturniirile. Seal analüüsiti parajasti seisu minu ja Sveni eelmise päeva mängust. Laual oli mul ka teine vanker, mida ma polnud mängu ajal märganud. See oli veel lõppmängus mängu toomata, piiratuna etturitest a2 ja b2 ja ratsust b1. Ütlesin, et kui ma oleks teadnud, et mul on terve vanker rohkem, siis ma poleks viiki teinud. Selles seisus ei olnud Sveni ettur veel eelviimasele reale jõudnud. Teatati järgmise vooru paarid. Mina pidin mängima kaheksandal laual. Aga üks mees istus minu kohale. Ütlesin, et seal pidin mängima mina. Mees nihkus järgmise laua taha. Märkasin, et kaheksandaid laudasid on kaks. Küsisin, kas me mängime võistkondadena. Või üks laud oli siiski üldse ilma numbrita. Pidin mängima ühe poisiga. Mängima hakates kaotasin nägemise. Sellest hoolimata jätkasin mängu. Lootsin, et ma pole lõplikult pimedaks jäänud, vaid nägemine tuleb veel tagasi. Poiss pani endale salaja lauale nuppe juurde. Tal oli juba neli ratsut. Hakkasin temaga selle eest pahandama. Mõtlesin, et kui ta arvab, et mina sohitegemist ei näe, siis ei näe ta ka ise, kui mina reeglitevastaseid käike teen. Lõin umbkaudse odakäiguga ühe tema ratsu, nii et oda ei liikunud tegelikult täpselt diagonaali mööda. Märkasin, et mõlemal vastasel on musta värvi nupud.

Aasia tapatalgud

Eile tähistati Iraagi sõja alustamise kümnendat aastapäeva. Mul tulid seoses sellega mõned mõtted.

Mina olin sõja alustamise vastu. Iraagile kallaleminekut põhjendati sellega, et tal on massihävitusrelv. Leidsin, et kui tal selline relv on, siis ei tohi provotseerida selle käikulaskmist. Iraagi vallutamise järel väidetud relva ei leitud, aga massid on ikkagi hävitatud.

Mul oli kahtlusi ka Afganistaani ründamise mõttekuse osas. Teadsin üht-teist selle maa ajaloost ja rääkisin maleklubis, et sealne rahvas on alati võitnud - kõigepealt inglasi, seejärel venelasi. Mulle vastati, et tuleb tappa, nüüd on sellised aparaadid, millega leiab inimese metsast ka üles. Eurolisti kirjutasin, et sõda võib kesta sajandeid. Seal vastati, et see ongi sajandeid kestnud.

Eilses lehes kirjutati, et Lähis-Idas rahu saavutamiseks on ainult lootmisest vähe. Nüüd käib sõda ka Süürias. Mõtlesin, et usk peaks olema lootuse tugevam aste. Araabia maades toimuvaid sõdu ja kodusõdu võidakse kasutada näitena selle kohta, et usk on kahjulik. Aga sõltub, mida uskuda. Võib uskuda, et vaenlane tuleb tappa, või et sõjad tuleb lõpetada. Piiblis on esindatud mõlemad põhimõtted. Viimane on sõnastatud, et lööjale tuleb ka teine põsk ette keerata.

Viktoriin õpilastele

Läksin trepist üles. Olin varem trepi peale kirjutanud, aga nüüd oli minu kirjutatu suurelt osalt kustunud. Kui oma korrusele jõudsin, siis panin tähele, et trepi käsipuu on muutunud väga madalaks. Varem kuskil madalat käsipuud nähes olin kartnud sellest üle kukkuda, aga kuna ta nüüd oli pidevalt madal, siis olin sellega harjunud. Olin kirjutanud feisbukki, et üks riigivõimu esindav ametnik oli avaldanud artikli, ja olin lugenud üles osa kommentaare, mis sellele oli tulnud. Lisaks olin kirjutanud, et ma ei taha elada Euroopa Liidus, vaid muinasajal. Ja et Eestis on palav, parem oleks elada polaaralal. Sellele sissekandele oli märgitud palju meeldimisi ja jagamisi. Jagajate jagamisi oli omakorda jagatud ja kommenteeritud. Nii võis saavutada tohutu lugejate arvu, nagu ajalehes oli hoiatatud. Bahovski oli kirjutanud kommentaari, et võõrkeelne sõna, mis tähendab võrdset, ei tule sõnast geenius, vaid sõnast kaitsevaim. Mina polnud üldse võõrkeelset sõna tarvitanud.

*
Mängisin malet. Mul olid valged. Mängisime Hispaania avangut. Mul tekkisid samasugused raskused, nagu olid samas variandis varemgi tekkinud. Panin vankri vabale e-liinile, aga vastane ähvardas sealtkaudu sisse tungida. Olin sunnitud ka lipu e-liinile panema ja lipu ja vankri välja vahetama. Vastane võis panna kaks vankrit ja lipu e-liinile ja tulla ühe vankriga e1. Mul oleks võibolla võimalik sulgeda e-liin käiguga Oe3. Mõtlesin, et edaspidi seda varianti mängides ei tasugi Ve1 käia, vaid jätta vanker f1.

*
Õpilastele hakati tegema viktoriini. Mina olin täiskasvanu, aga kuulasin, mis küsimusi neile antakse. Öeldi, et enne kui õpilaste küsimuste juurde minnakse, loetakse prooviks mõned raskemad. Mõtlesin, et kui raskematest alustada, siis see võib lapsed ära hirmutada ja nad ei hakka segadusse sattudes vastama ka kergemate küsimusteni jõudes. Tõmbasin iga esitatud küsimuse kohta paberile kriipsu. Kui vastust teadsin, tõmbasin kriipsule ringi ümber. Rasekmate küsimuste osas teadsin ainult ühe küsimuse vastust. Kergemate küsimuste juurde jõudes teadsin kõiki vastuseid täielikult või osaliselt ja tõmbasin iga kriipsu ümber ringi. Üks küsimus oli, millises maailmajaos asub Abhaasia. Üks poiss pakkus vale vastust. Talt küsiti, kas ta siis sel teemal ühte raamatut lugenud ei ole. Ta vastas, et tema pere algul luges selle kirjastuse raamatuid, aga nüüd enam mitte. Ütlesin omaette, et lugegu siis ajalehest. Tegelikult oli Abhaasias sõda enne selle poisi sündimist. Olime nüüd teises ruumis ja viktoriin jätkus. Õpetaja küsis, mis juhtus ühel konkreetsel aastal muinasajal. Arutasime seda tagapingis klassivendadega. Mina mäletasin, et konkreetne aastaarv on teada Läänmere tekke kohta, kui järv ühines ookeaniga. Õpetaja küsis, miks ma naeran. Vastasin, et ma ei naera. Õpetaja ütles, et vastuse ütleks mina. Vastasin, et mina ei osale. Ma polnud kindel, mis on õige vastus. Õpetaja käskis öelda vastuse Erikul. Erik ütles vastuseks ühe helilooja nime, nii eesnime kui ka perekonnanime lühendades. Õpetaja ütles, et see on vale vastus. Seejärel pöördus ta ühe koolipoisi poole. Aga ta tõmbas selle õpilase ees oleva paberi alt välja paberi mitme viktoriini õigete vastustega. Õpetaja ütles, et see õpilane polnud aru saanud, milline on kergem ja milline raskem viktoriin. Ma ei saanud kindlalt aru, kas see poiss on mahakirjutaja või ongi ta tubli lahendaja.

Jagasin kaarte

Mõtlesin, et aastal 1998 arvasin, et kui Oudekkil polnud lapsena kamba asjade jaoks aega, siis on nüüd. Aga praeguseks ma tean, et inimesel on kogu elu jooksul ühed ja samad huvid. Mõtlesin, et kirjutan sellest Oudekkile. Kirjutan, et see mõte tuli unenäos, aga on nii hea, et panen selle ärkvel olles ka kirja. Valmistusime vendadega bridži mängima. Me ei hakanud meeldetuletuseks reegleid läbi lugema, sest need pidid olema loogika järgi tuletatavad. Segasin kaardid ära ja jagasin välja. Jagasin välja nii suure hulga kaarte, et seda oli ehk mängimise jaoks liiga palju. Ma ei osanud enam oma kaarte korralikult kätte võtta. Võtsin nii, et mõned kaardid olid vendadele nähtavad. Nii ei saanud enam korralikult mängida, sest vennad võisid meeles pidada, et kui minul need kaardid on, siis teisel mängijal ei ole. Vaatasin oma kaarte. Mul olid kõik neli ässa. Ütlesin, et mul on nii tugevad kaardid, et ei ole mõtet mängida, minu võit on kindel. Panin kaardipaki uuesti kokku. Pärast seda tuli meelde, et mulle oleks saanud vastata, et kui vastasel on mitu trumpi, siis lähvad kolm minu ässa kaduma. Osade kaartidena tahtsin mängus kasutada vihikusse kirjutatud sõnadetulpi. Aga tekkis küsimus, kuidas seda teha, kui sõnadetulbad on mõlemal paberi küljel, nii et üks leht koosneb kahest kaardist. Siis tuli kaardi liigutamise asemel seda meeles pidada.

Laenatud kingitus

Räägiti, et ükskord oli Klaus läinud Oudekki poole enda sünnipäevale. Aga ei Pillel ega Piretil ei olnud talle kingitust anda olnud. Oudekki oli Klausile kingituse laenanud, aga oli seda järgmisel päeval tagasi tahtnud. Minul polnud tol korral aega peole minna, sest ma olin raamatukogus. Praegu olin ühes pulmas. Algul istusime ühes lauas, aga sööma hakkamiseks istusime teise ümber. Oli küll kahtlus, et võibolla seal on kellegi teise kohad. Aga inimesi polnud pulmas nii palju, et kohtadest oleks puudus tulnud. Inimesi tuli pulma laudadele pandud taldrikute arvust vähem arvatavasti sellepärast, et abiellujal olid need elus juba teised pulmad.

Vesi katuselt

Eile:

Toimus maleturniir. Kaks poissi tülitsesid seal. Üks tülitsejatest läks minema. Öeldi, et õnneks. Üks kolmas ja natuke vanem, aga lühikest kasvu poiss ütles, et üks tülitsejatest on tegelikult ilusa välimusega. Ta ei tulnud selle peale, et teda võidakse ennast ka ilusaks pidada. Isa leidis suurtükikuule ja otsustas need ahjus ära põletada. Mina küsisin, kas niimoodi püssirohi plahvatada ei või. Isa vastas, et tavaliselt ei plahvata. Mõtlesin, et jah, vikatiga võib ka jalga lõigata, aga sellepärast ei saa rohtu niitmata jätta. Mina rohtu ei niida, aga teised peavad niitma. Vaatasin kaarsillalt Emajõge. Mõtlesin, et võiks mööda jõge ülesvoolu minna. Olime ühes majas. Sinna tuli Volkonski pidu pidama.

*
Olin Karlovas. Seal ei olnud majades veekraane, vaid vett võtta tuli kaevust. Aga kaevuveel oli nii palju tarvitajaid, et kaevud kippusid kuivaks jääma. Panin tähele, et majaelanikud koguvad ka katuselt voolavat vihmavett. See ei olnud joomiseks eriti puhas. Mõtlesin, et siia tänavale võiks majadele vee sisse panna. Läksin ülikooli. Loengu alguses tõusin püsti. Ootasin, et õppejõud annaks loa maha istuda. Aga seda ta ei teinud. Panin tähele, et teised ei olegi püsti tõusnud. Istusin ka ise. Siin ei olnud vist kombeks loengu algul püsti tõusta, vaid jalgadega sahistada. Sahistada mulle ei meeldinud. Tristan näitas oma fotoaparaati.

"Valgustusaja inimene"

"Valgustusaja inimene". Koostaja Michel Vovelle. Tõlkinud Margus Ott, Auli Ott ja Heigo Sooman. Eesti keeles 2006, itaalia keeles 1992. 464 lk.

Valgustussajandiks on nimetatud 18. sajandit. See raamat on valgustusaja piiride defineerimisel ettevaatlikum. Ebamäärasemaks peab ta valgustusaja algusaega, lõpu osas ollakse kindlamad, et see on seotud Prantsuse revolutsiooniga. Raamatu algul öeldakse, et Prantsuse revolutsioon oli vaid sajandilõpu sündmuste kulminatsioon, milles valgustusaeg lõppes. Raamatu lõpul öeldakse konkreetsemalt, et lõpp oli Prantsuse revolutsioon. Kuid "Sõduri" peatükis loetakse valgustusaja osaks ka Napoleoni sõdu, keskendudes just neile, mitte 18. sajandi alguse Hispaania pärilussõjale või Põhjasõjale. Mujal on valgustajateks nimetatud ka muude aegade tegelasi, näiteks 19.-20. sajandi eestlast Grenzsteini.

Mitte sellest raamatust, vaid ühest ingliskeelsest ajalooajakirjast lugesin artiklit, kus seostati valgustusaja mõistet sellega, et esimesed suurlinnad said öise tänavavalgustuse. Selles raamatus mõõdetakse valgustuse levikut kirjaoskuse levikuga, nagu 20. sajandi ajaloos on öeldud, et fašismi tegi võimalikuks mikrofon, ja 16. sajandi puhul, et reformatsioon sai teoks tänu trükikunsti leiutamisele. Kirjaoskuse levikut on võimalik iseloomustada usugeograafia abil, et suurem oli see protestantlikes ja väiksem katoliiklikes ja õigeusklikes maades. Aga raamat eelistab iseloomustamisel kasutada ilmakaari, et kirjaoskust oli rohkem põhjas ja läänes ning vähem lõunas ja idas. Peatükis "Naine" öeldakse, et oma nime kirjutada oskas Prantsusmaal 18. sajandi lõpuks 48 protsenti mehi ja sellest vähem naisi, Itaalias olid protsendid väiksemad. Aga mõni lehekülg edasi minnakse sellega vastuollu ja öeldakse, et valgustusaja naine oli suur lugeja. Sellele räägib vastu ka tolleaegsete raamatukogude väiksus, mille kohta antud raamatus oli näiteid peatükis "Preester".

Kui "Romantismiaja inimene" kirjutas sellest, et romantikud austasid unenägusid, siis valgustusaegne klassitsistlik kunst oli kahe kunsti põhistiili suhtes teises laines ehk ratsionaalsem. Raamatus küll eriti klassitsismi mõistet ei kasutata, vaid öeldakse valgustatud kunst, millist mõistet pole mina kunstiajaloos õppinud. Selline mõiste maalikunsti puhul võib viia mõtted eksikombel valguse ja varju probleemile. Kui klassitsismist räägitakse, nimetatakse seda neoklassitsismiks, mis tuletab meelde, et kunstiajaloos õppisime tõesti ka natuke varasemat vanaklassitsismi. Üheks valgustatud kunstnikuks nimetab raamat Goyat, kellest otse enne seda lugesin internetist kui romantismi esindajast ja keda entsüklopeedia seostab rokokoo, romantismi, realismi ja sürrealismiga. Goya on maalinud teose "Uinuv mõistus sünnitab koletisi", mida selles raamatus on tõlgitud sõnadega "mõistuse uni". Raamatu järgi on maalil Goya enda unenäod, mis näitavat, et kuigi ta mõistab hulluse hukka, ei ole ta sellest ise vaba. See viib mõttele, et valgustusaeg püüdis nii tänavavalgustusega kui ka unenägude põlgamisega ööd ära kaotada.

Kui selle sarja varasemaid raamatuid lugedes on mulle jäänud mulje, et tegemist on vasakpoolsete ajaloolaste sarjaga, siis see köide pani selles muljes kahtlema. Välja on jäetud madalamate ühiskonnakihtidega seotud teemad nagu talupoegade elu või lihtsad linnakodanikud. Ka aadlit püütakse näidata paremas valguses, kui seda väidetavalt varem on tehtud. Et Prantsuse revolutsioon võitles küll mandunud aadli vastu, kuid et aadel olevat olnud haritum kui seni arvatud. Aadli peatükk on paigutatud üsna raamatu algusesse, kuigi aadli kohta kasutatakse sünonüümina "teine seisus". Igas riigis ei pruukinud aga seisuste järjekord olla sama. Laidre raamat Põhjasõjast ütleb, et Rootsis oli erandina just aadel esimene seisus, mitte vaimulikud. Raamatus valgustusajast oli kõige rohkem näiteid toodud vist Prantsusmaa kohta. Prantslased on ise oma ajalugu tähtsaks pidanud ja neist kirjutavad ka teised palju.

Selle sarja ja teise eestikeelse sotsiaalajaloo sarja seotusele viitab see, et sarjast "Ajalugu. Sotsiaalteadused" loetud ühe raamatu autor on siin raamatus ühe peatüki autor. Ta viitab teisele sealt sarjast tuntud raamatu autorile. Kuigi raamat valgustusajast ei jätnud kõige vasakpoolsemat muljet, sest ta seostab valgustust hariduse levikuga, mis on omane rohkem kõrgematele kihtidele, on sotsiaalajalugu olemuselt siiski vasakpoolsem kui rahvustekeskne ajalugu. Ühe sotsiaalajaloo sarja taga olnud Tamm on aga ka üks "Eesti ajaloo" teise köite saatesõnale alla kirjutanud autoritest ja sellele köitele heidetakse ette just eestlaste ehk lihtrahva osa alahindamist.

Doktoritöö peatükid

Mõtlesin, et doktoritöö kirjutamist taotlen Grenzsteini kohta. Kirjutan avaldusse, et ma olen aasta Grenzsteini uurinud ja kirjutanud tema kohta raamatu saatesõna, nüüd tahan kirjutada ka raamatut. Plaanis on kirjutada kolm peatükki: 1) Grenzsteini elulugu, 2) tema maailmavaade, 3) tema osa Eesti ajaloos. Enne töö alustamist on eeldus, et see osa oli positiivne ja teda on aastakümneid alahinnatud. Tegelikult doktoritööl peab olema rohkem peatükke kui magistritööl. Siis kirjutan kolm peatükki Grenzsteini, kolm Tõnissoni ja kolm Pätsi kohta ja ühe nende omavaheliseks võrdluseks.

Maakera pöörlemine

Maakera pöörleb mulle,
sest minu tarkus on suur.
Võibolla siiski ka sulle,
kui sa pole kurja juur.

Talvepäikse valguses

Täna päevakeskusesse minnes selgus, et maleturniiri ei toimu. Toimus kabeturniir ja õnnitleti kahte kabemängijat sünnipäeva puhul. Osa maletajaid hakkas mängima kabeturniiri ja osa omavahel matši. Mina lugesin "Maalehte" ja "Eesti Ekspressi". Vaatasin 8. märtsi turniiri tabelit. Seal oli 12 osavõtjat ja esikolmik järgmine:

1. Solovjov 10,5 p.
2. Seljodkin 8,5
3. Metsoja 8,5

Vooremaa murre

Hakkasin ületama pikka silda. Sild koosnes kitsast kaarekujulisest käsipuust. Paistis, et keegi tuleb keskel vastu. Üksteisest mööduma ei mahtunud. Siis pidi vist üks algusesse tagasi minema. Võis ka oodata, et vastutulija tahab mind alla tõugata. Tutvusin ühes ruumis rühma inimestega. Aga oli oodata, et need inimesed ei jää püsima, vaid varsti hajuvad. Hakkasin otsejoones edasi kõndima, et vaadata, mis kohti ma avastan. Üks mees tõmbas tikku. Puhusin selle ära. Mees tõmbas uuesti tikku, ja ma puhusin uuesti ära. Kartsin, et võib midagi päriselt kuutõbisena põlema panna.

*
Kaplinski luges ette oma uutmoodi teost. Teos oli improviseeritud. Lõpupoole hakkas ta ütlema lauseid erinevates keeltes, mida ta oskab. Neid keeli oli väga palju. Lõpuks jõudis ta Vooremaa murdeni. Ta ütles, et see on hea murre, sest selles on Tallinna ja Tartu sõnu pooleks. Eelnenud võõrkeelseid lauseid oli ta öelnud vist selleks, et näidata, et need kõlavad sellest murdest halvemini. Mulle öeldi, et ajalehes oli pealkiri "Põlvkond Facebookita". Toomas pidi kuuluma sellesse põlvkonda, mis enam feisbukki ei kasuta. Ütlesin, et see pealkiri on kahemõtteline. Sellest võis aru saada, et noorem põlvkond on feisbukist tüdinud, või et ta tunneb sellest puudust. Henn tahtis vaadata ühte telesaadet, aga meil ei olnud enam televiisorit. Ütlesin, et võibolla saab seda raadiost ka kuulata. Vähemalt üks telekanal raadiost tuleb. Hakkasin seda raadiost otsima. See kanal oli kesklaine alal, aga keegi oli raadionupu lühilainele keeranud. Meil oli veel jõulukuusk toas, kuigi jõuludest oli möödas kaks kuud. Ütlesin, et sellele on uusi pungi tulnud. Ema vastas, et seejuures on ta juba õitsenud. Kuusk läks ümber. Püüdsin teda püsti tagasi panna. Ta tuli niimoodi põranda ja lae vahele kiiluda, et ta püsti seisaks. Aga kui ta seda juba tegi, nägin, et kõik ei ole ikkagi korras, sest kuusejalg on viltu, nii et vesi ei püsi seal sees.

Eurolaiskus

"Eesti Päevalehe" ajakirjanik, kes on mulle seni jätnud eurofanaatiku mulje, kritiseerib nüüd Riigikogu, et see ei tee erinevalt teiste riikide parlamentidest Euroopa Liidust tulevate eelnõude suhtes kriitikat. Soome parlamendil olevat eurodirektiivi muutmine saavutada õnnestunud. Ajakirjanikule on vastatud, et Riigikogu ei tee kriitikat sellepärast, et on Euroopa-meelne.

Tegelikult koosneb ka Euroopa erinevatest riikidest, parteidest ja mõtetest. Ühe sealt tuleva mõtte toetamine ei ole Euroopa-meelsem kui teise. Nagu rääkis ja kirjutas üks minu õppejõud enne Euroopa Liitu astumist, on Eesti Euroopas juhul, kui siin on euroskeptikuid, sest mujal on need olemas. Eelnõudele parandusettepanekute tegemine ei ole isegi euroskeptitsism, vaid saadiku töökohustuste täitmine. Kui mulle antakse toimetada raamatu käsikiri, siis võin autoriga hea läbisaamise nimel teha vähem märkusi, aga kokkuvõttes tuleb see autori mainele kahjuks. Või emakeelepäeval sobib võrdlus, et emakeeleõpetaja ei pea mitte ainult etteütlust dikteerima, vaid ka selles vigu parandama. Ka kehvad seadused ei tule Euroopa Liidu mainele ja käekäigule kasuks. Mis on siis Euroopa-meelsem?

Vabaduse piirid

Eilses lehes kirjutati, et feisbuki populaarsuse kasv on hakanud pidurduma. Põhjusena nimetati, et feisbukiga on liitunud ka palju vanemaid inimesi ja noored ei tunne ennast nende pilgu all vabalt, hakates eelistama muid keskkondi. Ma võin küll hästi läbi saada igas vanuses inimestega, aga feisbukis ma pole ennast kunagi vabalt tundnud, sest seal pannakse hindeid ja iga natuke halvema postituse eest võib saada minimaalse hinde. Lisaks on seal koos kõige erinevamate huvidega inimesed ja ühte huvitav võib teist solvata.

Ka minu blogi tekke üks põhjus oli, et ma ei tundnud ennast igas võrgukeskkonnas piisavalt vabalt. Blogi asutamise aegu oli minu põhihuvi avaldada võrgus luuletusi. Saatsin neid erinevatesse listidesse, kus hakati nende üle nurisema. Kultuurilistis öeldi, et listi teema ei ole luuletused, vaid vestlus. Luulelistis leiti, et ma saadan neid liiga sageli ja need ei ole piisavalt head. Leheküljel nimega Elfikelder hakkas keegi teine minuga sama nime all oma luuletusi avaldama. Et saaksin avaldada nii palju luuletusi ja selliseid, nagu ise tahan, tundus olevat õige asutada blogi.

Unenägude avaldamise huvi tekkis juurde alles siis, kui blogi oli juba asutatud, kuigi mõned olin avaldanud enne ka koduleheküljel. Aga põhiliselt olin neid kirjutanud paberile. Ka kodus paberile kirjutades ei ole ma ennast alati vabalt tundnud. Nii unenägude üleskirjutamist alustades ei olnud mul võimalike salaja lugejate kartuses algul tahtmist ühtegi nime välja kirjutada, vaid kasutasin initsiaale. Lapsena peitsin oma ilukirjanduslike juttude ja muu sellisega märkmikku õe eest, kes tahtis seda vägisi lugeda ja kätte saades naeris. Osa pabereid lugejate kartuses hävitasin. Eesti lippu joonistades kartsin, et korteris tehakse läbiotsimine, mistõttu liimisin lipule teise paberi peale ja peitsin mööbliprakku.

Praegu näen ma enda põhiülesannet kirjutada ajaloost. Aga ka selles on vabadusel piirid. Ajaloo osakonna listis hoidsin ennast üle kümne aasta tagasi ja kirjutasin vähem kui muudesse listidesse, kus ma olin. Sellest hoolimata tehti mulle märkusi, et list ei ole mõeldud selle jaoks, mida mina sinna saatsin. Lõpuks asutasin oma ajaloolisti, mida olen septembri algusest saadik töös hoidnud. Tegelikult ma olin juba ükskord varem listis, kus kirjutati ajaloost ja ka muudest teadustest vabamalt kui ajaloo osakonna omas, see kandis nime Taskutark. Aga seal ma ei osanud teiste ajaloo teemalisi kirju veel eriti kommenteerida ja ei tulnud ka selle peale, et sel juhul ma võin oma teemasid algatada. Uusi teemasid algatasin küll Euroopa Liidu teemalises listis, aga ajalugu olin vist veel liiga vähe õppinud, et teemasid leida. Praegu mul teemade leidmisega raskusi enam ei ole. Vähemalt võrgus kirjutamiseks. Ajakirjadele ja ajalehtedele ei viitsi siiski eriti kaastöid saata, sest need võidakse ka tagasi lükata, aga ma tahan, et keegi kindlasti loeks. Raamatute koostamist on mult tellitud ja nii on jõudnud trükki vähemalt üks raamatu saatesõna aastas, mille olen kõigist muudest asjadest põhjalikumalt ette valmistanud.

Geeniuste alahindamine

Eilses lehes kirjutati, et loovat geeniust, kellesse uskus romantism, ei ole olemas, kõik sõltub kontekstist ja muust seesugusest. Teaduslike avastuste järgi on see seisukoht vale. On olemas väga kõrge ja väga madala intelligentsusega inimesi, loovaid ja väheloovaid isikuid. Seega geeniused on olemas, küsimus on ainult, kas neid tunnustatakse.

Asteroid põsel

Lendasime kosmoses. Jõudsime ühe Päiksest väiksema tähe lähedale ja asusime seda vaatlema. Arvasime, et kuigi see on Päiksest väiksem, on siin teist laadi ohud, sellest tähest võib ohtlikku kiirgust tulla. Tähe ümber tiirles kaks asteroidi. Mulle õpetati, et asteroidi kiirguse kahjuliku mõju tasakaalustamiseks pean ma selle asteroidi endale põse külge kinnitama ja asteroidile salvi peale panema. Nii ma tegingi. Kui ma koju jõudes asteroidi põse pealt ära võtsin, oli põsk alt punane. Mul tekkis kahtlus, et õpetus oli valesti tõlgitud. Asteroidi ja salvi nimi algasid mõlemad tähtedega as, seega võisid mõlemad sisaldada arseeni ja originaalkeeles õpetus võis just öelda, et neid ei tohi põsele panna.

*
Ühe inimese kohta kirjutati, et ta käib istumas raamatukogu klaasuksega wc-s, kus ta kirjutab kirjutusmasinaga, mitte arvutiga. See inimene küsis, kus nüüd raamatukogul läbipaistmatu uksega wc on. Talle juhatati teed.

*
Kõndisime Paides mööda tänavat. Naaber tuli vastu. Öeldi, et ta tuleb kirikust. Ta oli Jehoova tunnistaja. Ta kandis musti prille ja ei öelnud enam tere. Bussijaamas seisis veel rühm Jehoova tunnistajaid, kellel olid kõigil mustad riided. Jõudsin järeldusele, et nende kirik on kurjuse kirik ja musti riideid kannavad nad inimeste hirmutamiseks. Paide kesklinnas tegutses muidki liikumisi. Kaks noort meest tulid meie juurde ja korrutasid: "Me oleme äärmuslased, me oleme äärmuslased." Jõudsime põllule, millelt me olime ükskord peremehe eest põgenenud. Sealt edasi läksime suurde rahvast täis majja, kus oli näha, milline on Eesti olukord.

*
Saatsin Oudekkile elektronkirjaga pildi postmargist. Selle peale tuli Oudekki minu juurde. Olin saatnud pildi templiga margist, sest seda oli juba varem kasutatud. Aga saajale võis jääda mulje, et tempel on löödud peale kirja tema suunas teel oleku ajal.

Viimane suusataja

Eile oli küll pühapäev, aga loobusin suusatamisest, sest kanalil oli autovõistlus. Selle asemel täitsin eesmärgi sõita kuus kilomeetrit trenažööriga, mis ajab samuti higiseks, aga millest ei ole nii palju kirjutada. Kahetsesin, et tegin vähe füüsilist trenni laupäevastele Eesti meistrivõistlustele eelnenud päeval. Täna oli talve 24. kord suusatada. Rada ei olnud enam nii libe kui neljapäeval, sest ka kanali esisel rajal oli nüüd rohkem prügi. Esimese ringi sõitsin kanali ees ja see oli järgmistest ringidest raskem. Teise sõitsin kanali taga. Sinna suundudes tuli mööduda autost, mis oli pargitud kanali otsal vetelpääste maja juures suusateele. Kanali taga sõites tundsin ühel jõeäärsel lõigul varasemast suuremat ohtu jõkke sõita, sest seal algab keset rada kuristik, mis tundus olevat muutunud järsemaks ja oli täna täiesti jääs. Kolmanda ringi sõitsin jälle kanali ees. Märkasin kanalil lund lükkamas traktorit. Ma ei saanud täpselt aru, mis tema tegevuse eesmärk oli, kas liuvälja või järgmise autovõistluse ettevalmistamine. Neljanda ringi sõitmise ajal mõtlesin, et ma ei näegi täna ühtegi teist suusatajat. Esimesel ringil olin ainult ühest kepikõndijast möödunud. Mõtlesin, et kui ma talve algul kahetsesin, et ei jõudnud suusatama esimesena, siis võin jääda vähemalt kevadel viimaseks suusatajaks. Täna jäi neljas ring jälle viimaseks nagu eelmine kordki. Mõtlesin, et päeva pikkusega arvestades on see ideaalne distants. Ületrenni tegemast hirmutas ka äsja kuuldud lugu, kuidas üks tuttav oli endale jooksmisega liiga teinud. Kui olin sõitmise lõpetanud ja hakkasin suuski alt võtma, nägin esimest teist suusatajat, kes tuli kanali tagant. Sel talvel ei ole suusatamist takistanud veel ükski külmetus- ega viirushaigus.

Kahte sorti kuld

Räägiti, et Küüts küsib rikastelt inimestelt kulda ja need annavad ka talle. Tänu sellele on Küüts nii rikas, et ta kogub kortereid. Kuld mätsiti ümber käe. Aga see oli pehme kuld, mis sarnanes plastiliiniga. See võeti uuesti käe ümbert ära, et panna kõvem kuld asemele. Olin vannis. Kui ma ennast liigutasin, öeldi mulle, et ma lõin vanni põhja mõra. Vann oli tänaval kõnniteel. Üks tuttav kõndis mööda. Talle öeldi, et ma olen vannis olnud mitu aastat. Tuttavale võis see tunduda nagu muinasjutus.

*
Vaatasin, mis mul fotoaparaadis on. Tagapool olid ainult fotod, aga eespool oli ka lühivideosid. Neid vaadates tekkis tahtmine videosid juurde teha. Aga ma ei olnud seda nii ammu teinud, et ma ei mäletanud, mida selleks vajutada tuleb. Kui ma proovisin alustada video tegemist, juhtus midagi muud, tehtud pildid hakkasid kiiresti eest läbi jooksma. Tundus, et oli käivitunud nende kustutamine. Ütlesin, et mul on kõigist fotodest arvutis koopia olemas. Vend arvas, et see on hea. Mina ütlesin, et parem, kui nad siiski fotoaparaadis ka olemas oleks, sest fotoaparaat näitab neid heledamatena. Selgus, et fotod siiski ei kustunud aparaadist ära.

Võõrsõnade seletused

Isa oli leidnud ühe minu vana paberi. Ta oli öelnud, et ma olen seal riime otsinud, kuigi valesti. Vaatasin seda paberit. Olin sinna kirjutanud võõrsõnu ja nende enda välja mõeldud seletusi. Olin kirjutanud, et kui kasvuiga lõppeb suureks kasvamisega, siis keskiga algab väikseks kasvamisega.

Fischeri male Eesti meistrivõistlused

1. Toomas Lott 7 p.
2. Boris Trohhalev 6
3. Andrus Okas 5,5
4. Andres Kuusk 5,5
5. Karmen Viikmaa 5
6. Meelis Tätte 5
7. Tiina Põlendik 4,5
8. Priit Paabo 4,5
9. Siim Kanep 4
10. Ain-Valdo Müütnik 4
...
16. Simo Runnel 3,5
...
20 osavõtjat, 8 vooru, mõtlemisaeg 15 minutit ja iga käigu eest 5 sekundit juurde.

Fischeri maleks nimetatakse loositava algseisuga malet. Tänast turniiri nimetatakse selle ala Eesti meistrivõistlusteks, kuigi võiks nimetada ka Fischeri kiirmale omadeks, aga pikemaid turniire ei ole Eestis vist veel korraldatud. Koosseisu poolest sarnanes turniir rohkem Tartu meistrivõistlustega, kuigi oli natuke ka kaugemalt tulnud mängijaid. Minule oli see teine kord elus mängida Eesti meistrivõistluste nimelist turniiri. Eelmine kord oli aastal 1995, kui mängisin Eesti noorte lahtiste meistrivõistluste nimelist turniiri pikas males, mis oli kinniste meistrivõistluste valikturniir. Seal oli eeltingimus, et osavõtjal peab olema esimene järk, mis mulle selleks puhuks anti. Täna oli osavõtt lahtine. Noori oli turniiri korraldajate sõnul ainult üks - Hendrik Vija, kes sai selle eest ka auhinna. Minu turniirieelne paigutus oli 12. ja punkte sain vastavalt sellele ja kooskõlas mõne päeva eest nähtud unenäoga, aga kuna keskpaik oli tihe, siis koht tuli halvem. Mulle oli see üldse esimene kord mängida Fischeri male turniiri.

Mõtteid eri kirjutiste põhjal

Kirjutatakse, et vaba tahet ei ole olemas, seda kinnitab teadus ja tunneb ammu teoloogia ettehoolduse nime all. Mulle tundub siiski, et need, kes vaba tahet usuvad, võivad rohkem korda saata. Või alati ehk ka mitte, sest kalvinistidega on vist vastupidi, et nad saadavad asju korda ettemääratusse uskumise tõttu. Oleneb, kas uskuda, et ma ei suuda midagi korda saata, või et ma ei suuda midagi korda saatmata jätta. Korda saatmine võib tähendada vahel ka midagi halba, kui küsitakse: "Mis sa jälle korda oled saatnud?" Teises artiklis kirjutati sellest, et ilma andeta ei suuda kirjanduses midagi suurt korda saata. Aga ande puudumiseks võidakse pidada lihtsalt enda maitsele mitte vastamist. Kolmandas kohas kirjutati, et need, kelle arvates ei ole mingeid objektiivseid näitajaid, mille põhjal üks kunstiteos oleks teisest parem, on postmodernistid. Modernistlik kunst olevat kindlate reeglitega, olgugi need irratsionaalsed, aga postmodernismis olevat needki reeglid kadunud. Kui kolmapäevases seminaris räägiti, et kunstis ja filosoofias ei ole modernismi ja postmodernismi mõisted samatähenduslikud, siis raamat väidab, et teaduse postmodernismi mõiste on just kunstist laenatud. Modernismi ajal veel polevat kiputud mõisteid kunstist laenama. Entsüklopeedia seletab, et laiemas tähenduses modernism on kunstis kõik ajalooperioodiga seonduv, aga kitsamas tähenduses on modernism sama, mis avangard. Kui seminariks valmistudes panin tähele, et modernism kunstis on irratsionaalne ja teaduses ratsionaalne, siis modernistlik kunst olevat siiski uskunud just teaduse eeskujul, et uus on vanast parem, millest ka avangardismi mõiste. Aga aega, mida ühed seostavad avangardismiga, seostavad teised dekadentsiga, mis peaks olema sama asi teist pidi vaadatuna.

Pi-keeles kutse

Mulle toodi koolist üks paber. See oli kutse klassiekskursioonile, mis oli kirjutatud pi-keeles. Sain vihaseks, sest järeldasin, et pi-keeles kirjutati see selleks, et mina aru ei saaks. Ja et arvati, et ma aru ei saa. Seetõttu rebisin selle paberi tükkideks. Paberi olin võtnud Heleni ranitsast, mis oli mulle koolist toodud. Vaatasin, mis tal ranitsas veel on. Mulle öeldi, et Helen võib teada saada, et ma tema ranitsas sorin. Vastasin, et ma teen seda teadlikult. Aga kuna ma ranitsast kirjandite vihikut ei leidnud, siis panin kõik asjad sinna tagasi.

*
Helina oli mulle külla tulnud. Parandasin ühel paberil osad sõnade väiksed algustähed suurteks. Helina ütles, et suuri algustähti peaks veel rohkem olema. Vastasin, et ta on ju lugenud luuletusi, mis on kirjutatud läbiva väikse algustähega. Mulle meeldis Helina kõrval istuda. Kuskilt oli teada, et Helinal on lapsi. Aga keegi ei teadnud, kus need on, sest neid ei olnud kunagi näha. Laua taha istuma tuli Tõnu, kes võttis kaasa malenupud. Ütlesin Helinale, et tänavu on Tõnu rohkem malet mängima hakanud. Mõtlesin, et tegelikult on uue aasta esimesed kuud, nii et aastaarvuliselt juba eelmisest aastast. Tõnu tahtis minuga mängida. Mõtlesin, et võibolla täna kaotan talle esimest korda. Ütlesin, et mängime Fischeri malet, ma pean seda homse turniiri jaoks treenima.

Libedus ja oksad

Täna oli talve 23. kord suusatada. Kõigepealt sõitsin ringi kanali ees. Saavutasin hirmuäratavalt suure kiiruse, sest rada oli libe. Vastassuunas tagasi sõites pidurdas hoogu vastutuul. Enne ringi lõppu läks teine suusataja minust kiirel uisusammul mööda ja natuke maad eespool astus klassikarajale. Läksin tema kannul kanali taha, kus sõitsin teise ringi. Sellel ringil tuli mulle kolm suusatajat vastu. Kõige jõepoolsemal rajal takistasid sõitu rohked rajale langenud oksad, mistõttu läksin jälle kanali ette, kus hakkasin sõitma kolmandat ringi. Libisemine oli nii hea, et ma ei saanud aru, kuidas ma üldse esimesel ringil hoogu tõugata olin saanud. Rajal tundus olevat ka kallak, mida ma varem polnud märganud. Ühel sammul, kui hoog ei olnud veel kõige suurem, panin suusale kepi ette. Aga kui ühel varasemal korral olin selle peale kukkunud, siis täna jäin jalgadele. Kui sõitsin kolmanda ringi teist poolt, vaatasin, et selja tagant tuleb jälle kiirem suusataja. Aga möödasõitu ta ei pidanud tegema, vaid möödus minust, kui ma ringi otsal raja kõrval peatusin, ja läks minust erinevas suunas. Mina läksin neljandale ringile. Neljandal ringil kõige libedamal lõigul tõukasin kätega hoogu jalgu liigutamata. Mõtlesin, et sellel ringil jõuan võibolla ise ühele suusatajale järele, sest ta tundus liikuvat minust aeglasemalt. Aga kui ma sellele ringi poolele pöörasin, oli ta silmist kadunud. Üks suusataja tuli veel vastu, aga mitte minuga samal rajal. Neljas ring jäi viimaseks. Kui pühapäev värskes lumes sõites oli raskusi ühe suusa alt ära saamisega, siis täna sellist probleemi ei olnud.

Võistlev pea

Küsisin juhendajalt, kas ma võin magistrieksamiks "Kalevipoega" ka pähe õppida. Hakkasin õppima. Et algus oli juba varasemast peas, siis alustasin kaugemalt. Läksin ühe lõigu võrra ettepoole tagasi. Mõtlesin, et ma õpin pähe vist saksakeelset, mitte eestikeelset "Kalevipoega", siis ma peaksin tegelikult sõnade tähendused järele vaatama.

*
Kaks venda hakkasid klotsidega malet mängima. Üks neist oli valmistanud klotsidest malelaua ja malekella. Mäng muutus sõjaks. Hoidsin väiksemat venda kinni, et ta ei saaks suuremale kallale minna. Nii võis jääda mulje, et ma olen halvema riigi poolt. Tegelikult olin algul olnud selle poolt, et mõlemad vennad saaks omavahel mängida.

*
Minu blogile tuli kommentaar, et see ei ole hea, et minu blogi otsing näitab minu nime ja muid sõnu palju, aga arve vähe. Minu blogi loendur ei näidanud üldse, et oleks neid asju otsitud, mida kommenteerija loetles. Siis kasutas ta kas otsimiseks meetodit, mis loendurile jälge ei jätnud, või kirjutas väljamõeldisi. Seda sai kontrollida, kui ise vastavad märksõnad otsingusse sisestada.

*
Mängisin kiirmaleturniiril Ojastega. Mul oli kuningas h1 ja Ojaste tahtis käiguga Lf2-g2 matti panna. Aga siis oleks järgnenud vahetus Lh3:g2. Ojaste käis hoopis Lf2-g1+. Lõin põdraga f3:g1. Ojaste ei jäänud sellepärast vähemlipuga, vaid lõi etturiga g2:h3. Üks klassiõde jättis endast alles ainult pea ja ajas selle ka kiilaks. Ma ei teadnud, kas ma pean järgmises voorus mängima selle klassiõe või Kristeriga. Võtsin klassiõe pea kätte. Selgus, et pidin siiski mängima Kristeriga. Panin klassiõe pea järgmisele lauale, kus tema mängima pidi. Peaaegu oleksin pea maha pillanud. Seetõttu laulis klassiõde: "Timo tahtis tappa ka." Minu arvates ei olnud põhjust nii laulda, sest kuigi pea oli olnud kukkumise äärel, oli siiski tõenäosus väike, et ma oleks selle päriselt pillanud.

Teaduste klassifikatsioon

Tänases seminaris kõneles R. Vihalemm. Eelnevalt lugemiseks saadeti kaks tema artiklit ja ettekandes rääkis ta kolmanda nurga alt. Teemaks oli teaduste klassifikatsioon. Vihalemma järgi on olemas laiemas mõttes teadusel kolm alaliiki: 1) f-teadused, mille alla kuuluvad füüsika ja matemaatika, 2) mitte f-teadused, mille alla kuulub looduslugu, 3) sotsiaal-humanitaarteaduslikud uuringud. Lisaks on olemas pseudoteadused ja mitteteadus. Ideaalseks teaduseks on peetud füüsikat ja selle meetodeid saab kohati kasutada ka kõigis teistes teadustes. Aga ei pea ainult füüsika meetodeid kasutama, vaid sotsiaal-humanitaarteadusi võib pidada teaduse asemel ka filosoofiaks või metodoloogiaks.

Diskussioonis küsiti üksikute teaduste asendi kohta. Matemaatika paigutusele vastuargumendiks toodi, et Vana-Kreekas oli see seotud maamõõtmise ja müstikaga. /TÄIENDUS: Võibolla maamõõtmine ei olnud vastuargument, vaid vastuväiteks räägiti, et tänapäeval on matemaatika ja filosoofia puhas teooria, aga füüsikas tehakse vaatlusi./ Küsiti, kas filosoofia ja semiootika on ühel määral filosoofilised. Vastus oli, et mitte täiesti. Küsiti, mis on filosoofia uurimisala, kas see võib tegeleda kõigega. Vastus oli jah, ettekandja uurib, mis on teadus, ja füüsika tegeleb ka kõigega. Küsimusi oli Heideggeri filosoofia kohta. Ettekandja oli seisukohal, et ta ei pea lähtuma täielikult autoriteetidest, vaid tema lähenemine on probleemikeskne. Mina küsisin, mis vahe on f-teadusel ja täppisteadusel. Vastus oli, et suurt vahet ei ole. F-teadus tegeleb idealiseeritud mudelitega, aga täppisteadus on kirjeldav. F-teadus peaks muutuma täppisteaduseks. Küsiti, kui palju on ettekandja mudel ajas tagasi viidav, Newton tegeles muuhulgas alkeemiaga. Ettekandja seisukoht oli, et teadus on tekkinud uusajal, juba Galilei tegeles osaliselt teadusega. Küsiti teoloogia asukoha kohta. Üks kuulaja ütles, et teadus põhineb ainult uuringutel, aga teoloogial on mingid eeldused. Mina ütlesin, et usuteadlane võib ateist ka olla. Üks kuulaja vastas, et matemaatik võib ka baptist olla. Üks kuulaja rääkis, et ettekandja on kasutanud oma teaduste klassifikatsioonis ühte telge, aga võiks olla kaks telge – matemaatilisuse ja eksperimentaalsuse telg. Mina rääkisin, et kodus artiklit lugedes ma imestasin kõige rohkem, et modernismi mõistet on kasutatud vastupidises tähenduses kunstiajaloo modernismi mõistele. Kunstiajaloos on kaks põhistiili: 1) klassitsism või realism, 2) romantism. Modernism lähtub rohkem romantismi esteetikast, mis on irratsionaalsem, aga artiklis on viidatud modernismile kui ratsionaalsusele. Mina nimetaks seda realismiks. Ettekandja vastas, et ta ei kasutanud kunstiajaloo, vaid muud terminoloogiat. See terminoloogia on levinud ja ettekandja ei mõelnud seda ise välja. Küsisin, kas see tuleb siis lihtsalt sellest, mis ajal nähtus on tekkinud. Ettekandja vastas, et see pole seotud aja, vaid sisuga. Üks kuulaja rääkis, et võiks olla lisaks Eesti mõtteloo professuurile ka maailma mõtteloo professuur. Natukese aja pärast tulin veel oma küsimuse juurde tagasi, et kui ajaloolane ütleb “modernismi perioodil”, kuidas siis aru saada, kas ta mõtleb kunstiajaloo või teaduse tähenduses, kas need mõisted ei peaks olema ühtlustatud. Ettekandja vastas, et võibolla peaks, aga paraku ei ole.

Ohtlikud kallistused

Seda, kuidas vältida aidsi nakatumist, inimestele natuke õpetatakse. Aga ei hoiatata kallistamise eest, mis on viimasel ajal väga levinud. Ma arvan, et kui kõik kõiki kallistavad, siis see aitab kaasa näiteks riidetäide levikule. Ja täid omakorda võivad kanda ohtlikke haigusi.

Esimene turniir uute reeglitega

Mängisin Fischeri male turniiril. Vastane tegi avakäigud selle järgi, et odad välja tuua, aga mina keskendusin tsentri hõivamisele ja võitsin. Mulle näidati ühte seisu, kus üks mängija alistus. Ma ei saanud täpselt aru, miks. Võitjal oli kolm oda. Ta pani ühe oda teise toetusel vastase kuninga ja lipu vahele. Järgnevalt tahtis ta vist kolmanda odaga kuningale tule peale panna, mis oleks matt. Minu jaoks sai turniir läbi. Seeman küsis mult, kas ma ei saaks talle laenata enda koostatud Kerese raamatut. Vastasin, et ei saa, minu koostatud raamat on minu jaoks püha. Seeman ütles, et tahab mult laenata korraga kümmet maleraamatut. Nii palju ma ei tahtnud korraga anda. Aga võis mõelda, sõltus, milliseid konkreetselt ta tahtis. Ta oli minuga võrreldes tugev mängija, aga paistis, et tal on kodus minust vähem maleraamatuid. 40 esimesele oli antud auhinnaks minu koostatud Kerese raamat, aga Seeman ei olnud esimese 40 hulka tulnud. Mina ka ei olnud, muidu mul oleks seda nüüd olnud kaks eksemplari ja ühe Seemanile andmine oleks võimalik olnud. Üks, kes oli raamatu auhinnaks saanud, viskas selle maha, nii et sädemed lendasid. Ta ütles, et Kerese ja sinimustvalge lipu vahel ei ole mingit seost. Turniiril oli olnud 80 osavõtjat. Olin tulnud keskkohast natuke tahapoole. Järeldasin, et ma ei mängi Fischeri malet ei paremini ega halvemini kui tavalist, vaid sama tugevusega. Ainult et minust taga paistsid olevat puha minust madalama reitinguga mängijaid. Oli ka üks, kelle reiting oli üle 2500, aga see paistis olevat juba vana. Ma olin küll mänginud alles oma esimest Fischeri male turniiri ja edaspidi võisid tulemused paraneda. Turniiri olid tulnud mängima rohkem nooremad maletajad, kes olid veel võimelised ümber õppima. Vanemad mängijad hoidsid Fischeri male turniirist eemale. Ronisin kitsastesse salakoridoridesse, et otsida kirjastust. Seal tahtsin vaadata, võibolla leian Seemani jaoks raamatuid.

*
Lugesin ajalehest artiklit. Märkasin, et hüppasin esimese artikli esimestelt veergudelt teise artikli tagumiste veergude juurde. Hakkasin esimest artiklit otsast peale lugema, et lugeda see üleni läbi. Mõlemas artiklis oli nimetatud Grenzsteini. Ühes oli kasutatud väljendit "Grenzsteini "rammus leem"". Ma polnud ise seda väljendit Grenzsteiniga seostanud, vaid Nõukogude Liidust väljaastumisega. Mõtlesin, et võiks koostada Grenzsteini iseloomulike väljendite loetelu. Tema raamatu saatesõnal võiks üks alapeatükk olla kitsama perioodi ajalehtede põhjalikum analüüs. Selleks võiks võtta ühe aasta jaanuarikuu. Või kuna Aru on Tõnissoni puhul lugenud ka rohkem jaanuarikuu ajalehti, siis mõni teine kuu. Selles analüüsis võiks koostada tabelid, kui palju ilmus kuu jooksul "Olevikus" Grenzsteini nimega ja kui palju autorinimeta kirjutisi. Kirjutiste arvu ei saanud küll täpselt määrata, vaid umbes, sest polnud päris selge, mis oli iseseisev kirjutis ja mis teise osa. Aga sai näidata, kas Grenzstein kirjutas rohkem kodumaast või välismaast. Ja oleks võinud koostada tabeli kirjutiste ridade arvu kohta. Tänasest lehest loetud artikkel kuulus sarja, kus kirjutasid järjest erinevad kultuuritegelased. Ema rääkis sellest artiklist. Ta ütles, et selle autor püiab välimuselt sarnaneda ühe teise mehega. Mõtlesin, et üks naisluuletaja oli esinenud minuga samal üritusel. Seal oli olnud vähe rahvast, aga sellest hoolimata oli ta avalikke esinemisi jätkanud. Järelikult talle lihtsalt meeldis rahva ees esineda. Mulle ei meeldinud ja võibolla ma poleks siis pidanud seda tegema.

Tähti tundmata lugemine

Kui Villem loeb mõnda raamatut või muud kirjalikku teksti, kus ei ole pilte, siis ta kordab sõnu "pada-pada-pada". Eelnenud päevadel arutasime, kas Villem oli kasutanud väljendit "täna ka" või "teine ka". Täna kuulasin tähelepanelikumalt. Täna see kõlas kolmandat moodi "tänä ka", tähendades küll konteksti järgi "teine".

Olin Aafrikas

Olin Kristerile ja Sandrile eile oma raamatu kinkinud. Nüüd Sander ütles, et see oli hea raamat. Vastasin, et huvitav, et arvustusi kirjutavad alati need, kellele raamat kõige vähem meeldib. Mõtlesin, et võiksin kinkida neile ka teised oma raamatud. Läksime tundi. Krister küsis, kust saada tooli. Mõtlesin, et võin öelda, et minu kõrvalt võib võtta. Aga enne kui ma seda öelda jõudsin, istus Artur minu kõrvale.

*
Kõndisin läbi naaberhoovi. Seal oli mitu ajaleheputkat. Läksin ühest neist mööda. Sellele olid maalitud peale lahtioleku kellaajad. Aga peenemas kirjas oli teise asjaga kirjutatud, et tegelikult on lahtioleku ajad teised. Et peenem kiri paistaks paremini kui jäme, ei pandud putka aknale siis ka luuki ette, kui seal kedagi sees ei olnud. Jõudsin läbi hoovi Pikale tänavale. Tahtsin minna bussi peale, aga buss sõitis enne peatusest läbi kui ma kohale jõudsin. Sama jõudis teha järgmine buss. Eemalt paistis veel kolmas buss, mis oli vist minu buss. Mõtlesin, et kui ma kõnnin nii kiiresti kui ma jaksan, siis peaksin sellele peale jõudma.

*
Lugesin raamatut Aafrikast. Kui kaks kolmandikku oli läbi, ei lugenud ma edasi enam järjest, vaid hakkasin vaatama ainult lõikude esimesi lauseid, et leida mind huvitavatel teemadel lõigud. Lugemistempo ei tõusnud mitte ainult sellevõrra, et ma osa lugemata jätsin, vaid ka lõikude alguste otsimisest saadud hoo tõttu. Mõtlesin, et pärast peaks raamatu viimase kolmandiku siiski tervikuna läbi lugema. Olin Aafrikas. Eemalt tuli üks jõehobu. Räägiti, et jõehobud ei söö mitte ainult inimesele kahjulikke loomi, vaid võivad vahel ära süia ka inimese enda. Ronisin jõehobude ja elevantide eest puu otsa. Inimene oli võimeline puu otsa ronima, aga sõralistel olid sellise ehitusega jalad, et nemad ei olnud.

Lumi klambri vahel

Täna käisin suusatamas värskes lumes. Rada peaaegu ei olnud. Mingi joon siiski oli, mida mööda ma liikusin. Sõitsin ühe kanaliringi pikkuselt. Algul mõtlesin sõita natuke rohkem, aga loobusin, kuna lumes sumbata oli kätel ja jalgadel natuke valus. Ma ei mäleta, et eelmine talv samasuguse lumega oleks olnud. Kui ma täna suuski alt ära võtma hakkasin, ilmnes veel üks uus probleem, et üks suusk ei tahtnud tulla. Millalgi sel talvel kadus ühe klambri küljest tükk kuskile ära. Seni pole see takistuseks olnud, aga värskes lumes sõites läks vist katkisele kohale liiga palju lund või jääd vahele. Käte jõul ma seda suuska alt ära ei saanudki. Aitas alles see, kui astusin teise jalaga peale. Täna oli talve 22. kord suusatada. Teisi suusatajaid ma ei näinud.

Kaevuvesi

Olin kaevu ääres. Tahtsin sealt juua. Mulle maitses kaevuvesi, sest see oli külm. Aga ülevalt voolas kaevu sisse pinnavesi, mis oli joomiseks liiga reostatud. Kaevu voolas allpool sisse ka mitme toru vesi. Jõin ühest torust, mõeldes, et seal on vesi puhtam. Aga jõin ainult paar lonksu, sest edasi tuli mõte, et võibolla see on solgitoru.

*
Mul oli magistriõpe tükk aega lõpetamata. Muuhulgas oli tegemata kunstiteaduse eksam. Mõtlesin, et hakkan kunstiteaduse kohta kaustikusse mõtteid üles kirjutama, kuni see teema on nii hästi läbi mõeldud, et oskan eksami kerge vaevaga ära teha. Teiseks kirjutan kaustikusse üles mõtteid magistritöö kohta, kuni mõtlen välja, mida võtta magistritöö teemaks. Magasin voodis. Keegi mässis mulle lina üle pea. Mõtlesin, et võtan kätte ja ajan lina pea pealt maha. Aga ma ei taha ärgata. Tõusen lihtsalt istukile, aga silmi lahti ei tee. Keegi surus pikalt minu pead, nii et peal oli valus.

Kommentaar teise blogisse

Minu blogile tuli kommentaar. Kommenteerija kirjutas, et kuna Helina blogil on kommenteerimisvõimalus ära võetud, siis ta kirjutab selle minu blogisse. Ta kiitis Helinat väga ja kirjutas, et hindab kõrgelt baaridaam Liinat ja prill Helinat, kes tundub olevat rohkem ajaloolane. Mõtlesin, et kas Helina on jälle õpitavat eriala vahetanud. Ja et talle nii kõva kiitus ei meeldi. Kommenteerijal oli saksakeelne varjunimi, mis tundus olevat Helina blogi nimest tuletatud.

Arvustuse uus versioon

Saatsin täna listi ajalugu.arutelu@lists.ut.ee sellise kirja:

Tere.

Kirjutasin ükskord blogis arvustuse Tuomioja Tõnissoni-teemalise raamatu kohta, mille listi saadan mitmete täiendustega.

ERKKI TUOMIOJA. "JAAN TÕNISSON JA EESTI ISESEISVUS". TALLINN, 2010. (Eestikeelne tõlge valmis tegelikult 2011.) 334 LK.

Soomlane Tuomioja kirjutas monograafia eestlaste suurmehe Jaan Tõnissoni kohta ja see tõlgiti ka eesti keelde. Kaalusin selle kohta mõnele ajakirjale arvustuse kirjutamist, aga pärast seda, kui arvustused on ilmunud juba "Keeles ja Kirjanduses", "Sirbis" ja "Tunas", piirdun võrguga. Ajakirjale kirjutades tahaksin raamatu väljakirjutuste tegemiseks veel teist korda läbi lugeda, aga võrgus kirjutan mälu põhjal.

On positiivne, et Eesti ajalugu hõimurahva lugejatele tutvustatakse. Uue vaatenurga avamiseks on hea ka raamatu tõlkimine eesti keelde. Kuid raamatu tähtsust on liialdatud nii raamatu eessõnas kui ka varem ilmunud arvustustes, justkui poleks Tõnissoni kohta varem raamatuid ilmunud. Tegelikult on temast kirjutanud Hans Kruus, Jaan Roos, Märt Raud ja Krista Aru. Nende teosed pole küll piisavalt kõikehaaravad ja Tuomioja tunnistab, et seda ei saa öelda ka tema raamatu kohta.

Mina koostasin Tõnissoni kirjutistest kaks kogumikku koos põhjalikul uurimistööl põhinevate saatesõnadega "Eesti mõtteloo" sarja. Neist esimene ilmus veidi enne soomekeelset raamatut ja teine veidi pärast soomlase raamatu eestikeelse tõlke ilmumist. Kuid Soomes ja Eestis ilmunud raamatud on omavahel kooskõlastamata. Pärast soome keelest tõlgitud raamatu läbilugemist ma esimese enda koostatud köite saatesõnas midagi ei muudaks, kuid teise köite saatesõnas, mis valmis samuti enne monograafia lugemist, parandaks kahte kohta. Tõnissoni võimaliku surma-aastana pakkusin aastat 1942, kuid tõenäolisem on 1941. Ma polnud pärast enam kindel, kust ma arvu 1942 võtsin, vist raamatukogu kataloogist, kus oli sama aasta. Teistsugune versioon surmaaja kohta on ilmunud http://kultuur.elu.ee/ke476_tonisson.htm . Aga maailmas on kiputud üldse kuulsusi pärast surma nägema.

Teiseks muudaksin seda, kui kirjutasin, et Tõnisson oli 1939 Nõukogude Liidu pakutud baasidelepingu vastu. Asi oli siiski keerulisem – Tõnisson ütles algul, et leping tuleb vastu võtta, soovimata anda seejuures läbirääkimisdelegatsioonile blankovekslit, kuid lepingu valmimise järel muutus kriitiliseks ja nõudis selle arutamist Riigikogus, mida ei tehtud. Samuti paistab tõele vastavat, et juba varem oli Tõnisson pakkunud ise väikest sõjaväebaasi.

Tuomioja raamat on kirjutatud eelkõige Soome lugejale. Pikemalt on peatutud kõigil Tõnissoni kontaktidel Soomega, kuigi Tõnissoni tegevuse seisukohalt ei ole need nii tähtsad. Tal oli kontakte üldse väga paljude inimestega. Raamat algab viitega Tõnissoni ja Hella Wuolijoe telefonikõnele aastal 1940, mille sisu ei ole teada, aga kus Tuomioja arvates räägiti millestki olulisest. Selline võte on mõeldud puhtalt Soome ostjate ligimeelitamiseks, ei mõju eriti ausana ja jätab raamatust kommertsliku mulje. Sellist võtet on kasutatud küll muudeski uuemates raamatutes, näiteks eesti keelde tõlgitud paksus Hruštšovi eluloos.

Eriti huvitavad autorit tänapäevale iseloomulikult Tõnissoni suhted naistega, mis on esitatud veidi kollase ajakirjanduse stiilis, arvestamata Tõnissoni artiklites väljendatud kõlblust ja moraali kaitsvaid seisukohti sellistes küsimustes. Tõnissoni kõmuajakirjanduse suhtes tõrjuv hoiak on kaudselt kriitika ka sellise ajalookirjutuse suhtes.

Raamatus on mitmeid eksimusi, millest mõned on eestikeelses tõlkes joonealustes märkustes ära parandatud, aga mitte kõiki. Osa ebatäpsusi tuleb lihtsalt teadmatusest ning kõigi faktide teadmist ja mäletamist ei saagi nõuda.

Tuomioja kirjeldusest jääb mulje, nagu oleks Tõnissoni ilukirjanduslik tegevus piirdunud sellega, et ta avaldas kaks korda luuletusi ja ühe novelli ning kirjutas näidendi käsikirja, ja et tema ilukirjanduslik tegevus sai alguse alles Vene riigiduuma laialisaatmise vastu protestivale avaldusele allakirjutamise eest vanglakaristust kandes. Tegelikult olid Tõnissoni tegevusse astudes ajakirjandus ja kirjandus tihedalt seotud ning Tõnissoni ilukirjanduslikku loomingut ilmus märksa rohkem. Saatesõnas ütleb autor, et ta on läbi töötanud kogu Tõnissoni pärandi, kuid ilmselt see ei tähenda siiski kõigi Tõnissoni kirjutiste läbilugemist.

Kui Tuomioja mainib lühidalt Wuolijoe vaimustust Tõnissoni vastase Grenzsteini kirikukriitikast, võib jääda eksitav mulje, nagu oleks tegemist usuvastasusega, kuid Grenzstein soovis tegelikult kiriku juhtimise sakslaste käest eestlaste kätte minekut. Ehk eesti, saksa ja läti luteri kiriku lahutamist. Tõnisson ise pidas ennast usklikuks, kuid oli samuti kiriku suhtes kriitiline.

Tuomioja teeb Tõnissonist Eesti karskusliikumise rajaja, kuigi karskusliikumine oli juba varem olemas. Autori arvates hakkas Tõnisson hiljem hindama alkoholitööstuse tähtsust Eesti majanduses. Tegelikult rõhutas Tõnisson ka Riigikogu eelarvearutelul, et eelarvet ei tohi üles ehitada sellistele kõlblusevastastele tuludele. Tuomioja sõnul ilmusid pärast Tõnissoni omanikuõigustest loobumist “Postimehes” esmakordselt alkoholireklaamid. Tegelikult ilmusid need seal ka Tõnissoni tegevuse alguses ja kadusid vahepeal toimetuses karskusaatest tingitud otsuse vastuvõtmise järel.

Tõnisson saadeti keset vabadusvõitlust vastu enda tahtmist välismaale saadikutööd tegema. Tuomioja ütleb, et pole teada, et Tõnissonile oleks raskel ajal Eestist eemal viibimise pärast etteheiteid tehtud. Ajalehes “Kaja” neid siiski tehti, mis oli välismaale saatmise otsuse taga seisnud Pätsi erakonna häälekandja.

Autor kirjutab, et Tõnissoni juhtimisstiil oli autoritaarne ja et tal ei õnnestunud kasvatada endale järelkasvu, kuigi ta seda püüdis. Sellele räägib vastu, et Tõnisson ei olnud oma erakonna ainus riigivanem, kuid Tuomioja teeb Rahvaerakonda kuulunud riigivanem Jaaksonist Põllumeestekogude esindaja ega peatu tema valitsusel üldse pikemalt.

Seoses vabadussõjalaste algatatud põhiseaduse muutmisega pidid Eestis toimuma nii kohalikud, Riigikogu kui ka riigivanema valimised, millest toimuda jõudsid vaid 1934. aasta alguse kohalikud valimised. Raamatus on need paigutatud 1933. aasta algusesse, kuigi teisel leheküljel on aastaarv õige. Pätsi riigipöörde kuupäevaks peetakse üldiselt 12. märtsi 1934, kuid ühes peatükis nimetab autor riigipöörde sarnasteks sündmusteks juba Pätsi valitsuse ametisseastumist aastal 1933. Tõsi küll, Tõnisson nimetas riigipöördeks alles järgmist põhiseaduse muutmist ilma seda rahvahääletusele panemata aastal 1937.

On ka seda, mis on esitatud selgemalt kui varasemas kirjanduses. Kui Märt Raud kirjeldab, nagu oleks Tõnisson kuulutanud ülemaalise kaitsesisukorra välja “Vanemuises” toimunud koosoleku tagajärjel, siis Tuomioja teeb vahet, et see viis üksnes kaitseseisukorrani Tartumaal, kuna ülemaaline kaitseseisukord tuli hiljem. Kuid lõikude järjekorrast võib jääda eksitav mulje, justkui oleks viimase põhjuseks allveelaevade müügi vastane kriitika, kuigi seletust tuleb otsida üldisest hüsteerilisest õhkkonnast ja kuuldustest riigipöördekava kohta.

Tuomioja kirjutab sellest, nagu oleks Tõnisson Saksa ohtu kartes soovinud väiksema Nõukogude Liidu sõjaväebaasi rajamist Eestisse juba enne, kui Nõukogude Liit ise suurte baaside lepingut peale suruma hakkas. See teooria tundub olevat liialdatud. Ajakirjas “Tänapäev” avalikult avaldatud artiklis, mille panin raamatusse “Riigivanem”, nimetas Tõnisson üksnes demokraatlike riikide abile lootmist ja Nõukogude julgeolekutagatise mittesoovimist. Tõnissoni puhul on uurijad rõhutanud just sõnade ja tegude kokkulangevust. Sama usaldusväärne, nagu informatsioon sõjaväebaasi küsimise kohta, on ka teade, et täiendavate baasivägede sissetulekul 1940 soovitas Tõnisson õhku tulistada ja mitte järele anda. Kui õhku tulistamine jäi ära, püüdis ta hajutada muljet Nõukogude Liiduga vabatahtlikust liitumisest punastel valimistel vastaskandidaatide esitamise organiseerimise ja nende kõrvaldamisel protestide esitamisega. Miks pidi Tõnisson küsima baasi eraisik Wuolijoe vahendusel, mitte küsimust enne Pätsi või Nõukogude saadikuga arutades? Arvatavasti sellepärast, et vastav mõte tuli Wuolijoelt endalt. Enne Tõnissoni ja Wuolijoe läbirääkimisi küsis Nõukogude Liit saladuskatte all samasugust baasi juba Soomelt, mis ilmselt samuti Tõnissoni mõtteid Wuolijoe suunamisel mõjutas. Tõnisson olevat pakkunud baasiks Vilsandi saart, aga see ei olnud kõige sobivam valik, sest seal asus looduskaitseala. Tuomioja püüab seostada Wuolijoed isegi Tartu rahu sõlmimisega aastal 1920, kuigi tal pole selle kohta tõendeid.

Raamatut võib pidada Tõnissoni tähtsust vähendavaks. Kui suuremad toetajad on Tõnissoni nimetanud kõigi aegade suurimaks eestlaseks ning Ojamaa ja Varmas arvasid, et Tõnisson oli üks suurimaid mehi, kes väikerahvastel üldse olnud, siis Tuomioja vähendab tema tähtsust isegi Eesti piirides. Tuomioja rõhutab korduvalt Tõnissoni autoritaarsust. Tõnisson kirjutas eluajal selle kohta, et talle on ette heidetud, nagu oleks ta igal pool ette trüginud, aga teda on ette lükatud. Hoope jagas ta oma sõnul kritiseeritavate eneseteadvuse tõstmiseks. “Postimeest” toimetades pani ta eelkäijatest palju suuremat rõhku kaastööliste leidmisele. Tema ühistegevuse propaganda oli ühtlasi demokraatia-aate toetamine, sest ühistegevus nõudis demokraatlikku hoiakut.

Tõnissoni asendit parem-vasak skaalal kirjeldab Tuomioja üldsõnaliselt, täpsustamata, mida ta vaskapoolsuse või parempoolsuse all mõistab. Tõnissonil oli olemas selge maailmavaade ja seda oleks võinud paremini esile tuua. Tuomioja arvates ei olnud Tõnisson iseseisvuse ajal teistest riigivanematest oluliselt parem. Tegelikult langesid Tõnissoni valitsemisaega väga olulised otsused – Tartu rahu sõlmimine ja krooni devalveerimine, mis avas väljapääsu suurest majanduskriisist. Kuigi Tõnisson pooldas Euroopa föderatsiooni loomist, olen tema devalveerimisotsust kasutanud argumendina Euroopa ühisrahale ülemineku vastu, sest ühisraha üksikute liikmesriikide kaupa devalveerimist ei võimalda, aga erikeelsete riikide majandus areneb erineva kiirusega. Kõige olulisem Tõnissoni üksiksamm oli 1917. aasta sügisel, kui ta surus läbi otsuse kuulutada Maanõukogu kõrgeima riigivõimu kandjaks, mis sisuliselt tähendas juba Eesti iseseisvumist. Kui poleks olnud seda otsust, poleks iseseisvuse taastamine osutunud tõenäoliselt võimalikuks ka Nõukogude Liidu lagunemisel, sest poleks olnud ajaloolist argumenti ega rahva küpsust. Ja 1917 a. küpsuse tase oli samuti saavutatud suuresti tänu Tõnissoni pikaajalisele kasvatustööle, eeskätt “Postimehe” veergudel.

*
Ülal loetletud kolm arvustust olid minu omast kiitvamad. Pärast blogis omapoolse arvustuse avaldamist lugesin veel "Loomingust" Mart Laari nendest kriitilisemat hinnangut natuke laiemal teemal kirjutisest, kus ta muuhulgas nimetas Tuomioja raamatut referaadiks. Hiljuti lugesin "Ajaloolisest Ajakirjast" Ago Pajuri arvustust, mis kattub minu omaga kõige rohkem. Pajur leiab raamatust selliseidki faktivigu, mis mul märkamata jäid. Arvustus oli juba varem ilmunud, aga omandasin selle ajakirjanumbri tänavu veebruaris. Võrgust olin varem lugenud sissekannet blogist infopartisan.blogspot.com, kus vaadeldi Tuomioja raamatut ja esimest minu koostatud köidet võrdlevalt, ja leiti, et nende vahel on suur kontrast.

Lausete moodustamine ja piltide vaatamine

Villem hakkas eile esimest korda minu nime tarvitama. Nagu Tõniski, ei häälda ta seejuures alguses välja S-tähte. Aga kui Tõnis ütles Iimo, siis Villem rohkem Imoo. Joosep ütles vist Timo. Üks väljend, mida Villem eile palju kasutas, oli "täna ka". Kui algul koosnesid laused esemete nimetustest, siis nüüd käib nende ette see väljend, näiteks "Täna ka auto." Arvasin, et väikestele lastele meeldivad pildid, seetõttu püüdsin näidata Villemile ajakirja "Imeline ajalugu". Jaanuarinumbrit, mille kaanel oli Egiptuse vaarao kuldmask, ei tahtnud ta üldse näha. Aga tagakaanelt autoreklaami oli nõus vaatama. Veebruarinumbrit, mille esikaanel oli lennuk, vaatasime pikemalt. Seal olid osad pildid pahad ja osad head. Rohkem meeldisid Villemile reklaamid ja vähem ajalooteemalised pildid. Naksitrallide raamatus ei olnud ühtegi paha pilti. Vaatasime ka arvutist minu tehtud fotosid, milleks Villem ise soovi avaldas. Kui fotodel olid minu teravate nurkadega joonistused, ütles Villem ai-ai. Ühel pildil olime mina ja minu isa naervate nägudega. Seda pilti tahtis Villem pikemalt vaadata ja ei lubanud selle juurest kohe järgmise pildi juurde minna. Selle pildi kohta ütles ta: "Mõmmi ka."

TÄIENDUS: Mulle vaieldi vastu, et Villem ei ütle "täna ka", vaid "teine ka". Aga mina kuulsin enda arvates tema suust mõlemat.

Plagiaat

Hakkasin lugema "Eesti ajaloo" teist köidet. See oli varasematest köidetest õhem, teistsuguse kaanekujundusega ja väiksema arvu illustratsioonidega. Juba esimesel leheküljel oli lauseid, mis ei olnud segase trüki tõttu väljaloetavad. Kaardil oli kujutatud, nagu ulatunuks mongolite riik Eesti piirini. Mulle tundus, et see oli viga ja Novgorodi riik mongolite võimu all ei olnud. Sander ütles, et Moskva vürstiriik ei allunud mongolitele. Istusime minu toas kirjutuslaua taga. Sander oli nüüd alati minu pinginaaber. Selja taga rääkis Tõnu oma elust. Mulle tuli meelde, et ma olen näinud siiski teisest köitest paksemat, vana kaanekujundusega ja rohkemate illustratsioonidega eksemplari ka. See õhem variant pidi olema plagiaat. Sellepärast sellele raamatule nii palju kriitikat osaks saigi, et tema kohta oli olemas teistsuguse sisuga plagiaat. Kahe variandi autorite nimekirjas osad nimed kattusid, aga osad olid erinevad. Plagiaadi valmistamise eesmärk võis olla autoritele halba varju heita või siis raha teenida. Õige köite autorid arvatavasti üldse plagiaadi olemasolust teadlikud ei olnud. Aga inimesed eelistasid poest osta õhema variandi, kuna selle saab rutem läbi. Mõtlesin plagiaadi olemasolust suures ajaloolistis teatada. Joonistamisklassis toimus tund, kus me pidime seda raamatut arutama hakkama. Mõtlesin öelda, et seda raamatut ei ole põhjust arutada, sest see on plagiaat. Järgmine tund pidi olema inglise keel. Läksin ruumijaotusplaanist vaatama, kus ruumis see toimub. Aga koolimaja arhitektuur oli muutunud, nii et seda plaani ma ei leidnud. Me pidime klassi ukse taha ootama jääma, kuni tuleb õpetaja ja ütleb tunni toimumise koha.