Uku Masing. „Elada unenäos. (1930–1934)“. Koostanud Hando Runnel. Toimetanud, korrektuuri lugenud ja saatesõna kirjutanud Külliki Kuusk. „Ilmamaa“, Tartu 2022. 224 lehekülge.
Nii Masingul kui ka minul on üle ühe raamatu, mille pealkirjas mainitakse unenägusid. Masingu raamatus on ka korduvalt unenägusid mainitud, samuti on minu unenäoraamatus Masingu kohta eraldi peatükk. Mina olen kirjutanud üles konkreetseid unenägusid, Masing siin raamatus ütleb, et unenäod on kaduvad. Kui vastab tõele „Akadeemia“ artiklis tehtud järeldus, et Masing oli autist, siis autistidel on tugevam see ajupoolkera, mille korral unenäod halvemini meelde jäävad. Masing on siiski kuskil mujal öelnud, et tema unenäod on nii detailsed, et isegi puulehtedel on rootsud.
Masing väljendab luuletustes samu mõtteid, mida olen lugenud tema proosaartiklitest. Ma kirjutasin keskkooli ajal naljakirjandeid, ülikooli ajal olid minu üliõpilastööd enamasti juba tõsised, aga kirjutasin iroonilisi luuletusi. Praeguseks on vast minu luuletused ka tõsisemaks muutunud. Masingul ma erinevate tekstide vahel seisukohtade vastuolusid ei märka.
Ühes proosatekstis on Masing öelnud, et tänav ei ole kahel erineval korral kõndides kunagi üks ja sama. Luuletuses ta ütleb, et kuu ei korda oma teed. Mõlemal juhul autor eitab kordumise võimalust, aga mina näen siin siiski enesekordamist. Sorokin oleks vast minuga nõus, Marek Tamm mitte, sest on siiski ka mingeid sõnastuse erinevusi.
Ükskord räägiti raadiosaates, et Masing pidas Buddhat ja Jeesust sama isiku ümbersündideks. Seega Masing vahel siiski sarnasusi märkas. Et see raadio jutt ei olnud vale, seda kinnitab üks selle luulekogu luuletus, kus Masing arutleb, kelle kõigina ta veel pattude lunastmiseks ümber peab sündima. Mõtlesin, et tõesti, ristiusu taevasse või põrgusse mineku võimalused sarnanevad budismi erinevate ümbersünnivariantidega. Minu isapoolne vanaema ei uskunud Jehoova tunnistajate juttu, et paradiisi minnes saab inimene uuesti nooreks, aga budistide ümbersündide korral peavad kõik olema algul uuesti vastsündinud.
Ühe luulekogu kohta ma kirjutasin hiljuti, et riimid ja rütm ei lase minu jaoks sisu kohatisel kurbusel mõjule pääseda. Masingul aga on peale kurbust väljendava sisu ka rütm kurb. Masingut on siiski huvitav lugeda, nagu ka minu kirjasõbral oli väga huvitav blogi, kuigi tegelikult ta väljendas seal kurbust. Masing oli teoloog ja teine teoloog Luther arvas, et rõõm on Jumalast ja kurbus kuradist, umbes sama on kirjutanud religioonipsühholoog James. James arvas siiski, et naer ei ole religioossuse tunnus. Masingu luuletustes loodusobjektid naeravad, aga selle mainimine ei pane kaasa naerma.
On väidetud, et tark inimene teab, et ta midagi ei tea. Masing korrutab pidevalt, et ta midagi ei tea ega oska. See läheb vastuollu raamatule lisatud järelsõnaga, milles Masingut kiidetakse. Masing ei võrdle ennast endast rumalamate inimeste, vaid Jumalaga. Ma olen küll ühest teisest raamatust lugenud, et Masing pidas enda keeleoskust teiste inimeste omast paremaks.
Kui ma olen rääkinud, kuidas kõik on minu vastu, siis ema on nimetanud seda pahupidi suurushullustuseks. Ka Masing teeb faktivea, kui ühes luuletuses on minategelane ainus, kes ei oska lennata. Tegelikult on mittelennataoskajaid palju. Luuletuse kirjutamise ajal ei olnud inimene enam kõige halvem lendaja, lennuaparaate oli juba valmistatud.
0 vastukaja:
Postita kommentaar