Blogid jätkavad

"Loomingus" kirjutati, et blogid on vist minevik. Mul küll vähimatki kavatsust blogi kirjutamist ega nende lugemist lõpetada ei ole. Feisbuki panin vahepeal juba kinni ja võin uuesti panna. Uute hindeliste keskkondadega ma ei liitu. Males jagatakse ka punkte, aga seal on punktide arv vähemalt mängu kvaliteedist sõltuv. Ükskord, kui veel feisbukki olemas ei olnud, ütlesin, et need ei ole õiged spordialad, kus tulemus sõltub žürii pandud hindest. Tegelikult muidugi oleks hea meel, kui keegi peale enda ka loomingut hindaks. Samas seda vist ei tahaks, et kõik maailma inimesed kiitvaid kirju saatma hakkaks. Aga vähemalt üks kirjasõber, kes kirjadele vastab, võiks olla. Kui ta viisakalt vastab. Praegu vastan ise kirjadele, aga oma kirjale saan vastuse tavaliselt ainult siis, kui ma eksin. Varasematel aastatel olen teistsuguseid vastuseid ka saanud. Kui ma olen mõelnud, et inimese juures on kõige tähtsam headus, aga feisbukis kõik märgivad, et ma neile ei meeldi, siis ma hakkan kahtlema, kas mul ikka on õnnestunud neile head teha. Esimese luulekogu käsikirja kirjutades olin kindel, et see on maailma absoluutne tipptase, aga ei tulnud selle peale, et enamusel on teistsugune maitse. Siis ma ikka maailma kõige targem ei olnud, kui ma polnud ettenägelik. Võibolla mind hakatakse tulevikus hindama, aga ma pole kindel, et inimkonnal mingit tulevikku oleks. Alliksaare luuletuse järgi jäävad kõik varem olnud hetked ka alles, sellega võib ennast lohutada. Hiljuti ilmus Alliksaare luulekogust järjekordne kordustrükk. Isa küsis, kumb mulle rohkem meeldib, kas Alliksaar või Masing. Vastasin, et Masing on tähtsam, Masingult ma olen hulga raamatuid läbi lugenud, aga Alliksaarelt ainult üksikuid luuletusi. Üks Alliksaare luuletus on küll väga hea.