Täna käisin kümnendat korda sel talvel suusatamas. Oli olnud suurem lumesadu ja sadas ka suusatamise ajal. Ajakirjanduses kutsutakse inimesi üles lumeuputuse tõttu mitte autoga liiklema. Öösel oli olnud ka väga tugev tuul, mistõttu muruplatsidel võis lume peal näha palju peenikesi murdunud puuoksi.
Ema hoiatas mind, et raske on üle autoteede saada, teeäärtes on lumevallid. Minu valitud ülekäigukoha ees siiski valli ei olnud. Aga valisin kohta, kust kõnniteelt kanalialale pääseda, sest nende vahel oli küll lumevall.
Kanali peal ei olnud kohati jääl lund, kuigi külma oli viis kraadi. Jõudsin järeldusele, et lume puudumine ei tule arvatavasti sulamisest, vaid tuulest, mis on lume ära lükanud. Seda kinnitas, et ka kaldal suuskade all oli lumi väga ebaühtlase paksusega - kohati väga paks ja kohati väga õhuke. Erinevalt eelmisest radadeta sõidust sõitsin täna ringi kujuliselt. Ma ei näinud teiste suusatajate jälgi, aga lumes oli saapajälgi. Kui sõitu lõpetasin, oli kiigele tekkinud lumesajus kiikuja. See võis olla sama, kes eelmistel kordadel, aga jopp oli täna teine ja nägu ma pole lähedalt näinud. Koju tagasi jõudes vahetasin sokke, sest jalasolevad olid hangedes märjaks läinud.
0 vastukaja:
Postita kommentaar