Mõtlemise aeglustumine

Lugesin restoran Kaunase lähedal pargis ajalehte. Möödusid ühed noored ja üks tundus ütlevat, et ma teen neile siis ka nägusid, kui ma otsa ei vaata. Vaatasin kella. Pidin kooli poole edasi minema, aga ma ei mäletanud, mis kell. Tundus, et täna tuleb minna kooli teiseks tunniks, see vist tähendas, et mitte kolmveerandiks, vaid pooleks, siis oleksin juba hiljaks jäänud. Hakkasin liikuma. Ma ei teadnud, kas ma pean füüsika tundi jõudes hilinemise pärast vabandama või minu vanuses enam ei pea. Istusin tunnis. Klassikaaslased meenutasid, et kui me veel koolis käisime, siis me ajasime füüsika tunnis palju juttu ja kui D. Masing pea ukse vahelt sisse pistis, siis teda paluti, et ta ette ütleks, kuidas ülesannet lahendada. Mina kooliajast seda palju rääkimist ei mäletanud, aga ma olin istunud eespingis, võibolla minuni polnud jutt kostnud. Istusin ka praegu samas pingis. Püüdsin kotist leida tänases tunnis vaja minevaid asju, aga otsimine võttis väga palju aega. Kui ma olin ühte asja juba piisavalt kaua otsinud, siis hakkasin otsima järgmist, aga see võttis sama kaua aega. Kokku ostsisin kolme asja. Pöörasin näoga selja taha Andrese poole. Ta ütles, et kui me omavahel kabet mängisime, siis me ei mänginud küll lõpuni, aga tema võitis, sest ma ei pannud talle nägu piisavalt lähedale. Vastasin, et sellist juttu ei hakka ma üldse kuulama. Lisasin, et maleturniire on erineva pikkusega, pikemad on kolmepäevased. Andres imestas, et nii pikad. Oleksin võinud öelda, et kolmepäevased on keskmise pikkusega, on ka veel pikemaid. Mõtlesin, et ma pean ikka kirjutama ka, muidu võib õpetaja mulle tunnitöö eest kahe panna. Kuna ma polnud füüsikavihikut kotist leidnud, hakkasin kirjutama algkooli lugemispäevikusse, kus olin varem täitnud osadel lehekülgedel ainult esimese rea. Vahepeal ma olin kirjutanud kahte ainet ühte vihikusse, aga nüüd oli mul neid samas vihikus veel rohkem. Õpetaja hakkas tunnitööd kontrollima. Ta ütles ühe tüdruku vihikusse vaadates, et tänapäeval arvatakse, et muid aineid peale inglise keele pole vaja õppida. Tüdruk sai tunni töö eest kahe ja see rikkus ta lõputunnistuse hinde ära. Tüdruk hakkas nutma ja ütles, et ta ei ole nõus. Mõtlesin, et õpetaja võib mulle ka kahe panna, sest ta võib arvata, et ma ei tööta, kui ma olen endiselt Andrese laua peal, aga ma võin näidata, et olen küll töötanud. Õpetaja jõudis kontrollimisega minu vihikuni. Ta ütles, et andmeid olen ma küll välja kirjutanud. Ma ei olnud teinud ühtegi arvutust. Aga mitte sellepärast, et ma ei tahtnud, vaid täna töötas mul pea keskmisest aeglasemalt, mida oli näidanud juba kotist asjade otsimine. Õpetaja küsis, miks mul õigeid asju kaasas ei ole. Vastasin, et ma ei tea, võibolla tõstsin kodus kotist välja ja unustasin tagasi panna. Aga võibolla need on siiski kotis, ainult ei leia üles. Õpetaja ei öelnud, aga mulle tundus, et ta kirjutas oma paberitesse mulle tunni töö eest nulli. Mõtlesin, et võiks protesteerida, aga tuleb ära kannatada.