Täna käisin üheksandat korda sel talvel suusatamas. Eile näitas meie kraadiklaas pluss üks ja täna null, aga ajakirjandus ei räägi lume vähenemisest, vaid selle uputusest.
Kanali äärde suundudes nägin juba kaugelt, et kiigel on riiete järgi otsustades sama inimene, kes eelmine kord - roosa jopi ja halli mütsiga. Kiige kaared olid ka kõrged nagu eelmine kord. Ta kuulas jälle elektroonikaseadmest muusikat ja alguses laulis kaasa.
Kui sain suusad alla, tuli selja tagant parajasti üks teine suusataja, aga minust ei möödunud. Kanali teise otsa pool nägin kepikõndijat. Umbes samal ajal nägin Sõpruse silla suunas vikerkaarejuppi. Varem olen vikerkaart näinud vihmasaju, mitte lumesajuga. Fotodelt vist siiski ka polaarvikerkaart. Esimese ringi esimest poolt sõites lund sadas, taevas oli pilves, aga silmanurgast oli näha ka madalale vajunud päikest, sest pilved ei olnud kõige tihedamad.
Esimese ringi teisel poolel tuli mulle teine suusataja vastu. Punaste riiete järgi tundus, et see oli sama, kes oli olnud mul seljataga. Talle tee andmiseks vahetasin rada. Täna olid erinevalt eelmisest korrast korralikud rajad olemas - üle ühe klassikastiili jaoks ja nende vahel ka uisustiil rada, kuigi uisustiili sõitjate jälgi polnud kuskil. Varsti vahetasin raja endise vastu tagasi, et mitte haukuvast koerast liiga lähedalt mööduda. Koer oli kinnitatud rihmapidi ronimiskonstruktsiooni külge, koera omanik laps ronis selle konstruktsiooni peal.
Esimese ringi lõpule lähenedes nägin, et kiikuja on kiige pealt maha roninud ja ajab paari muu inimesega juttu. Ringi lõppu jõudes ta taas kiikus.
Teise ringi esimesel poolel nägin, et varem nähtud kepikõnija ning laps koeraga on liitunud ja kõnnivad nüüd koos. Koer ei olnud enam sama kuri kui esimesel ringil. Kui olin neist möödunud, jäin mõtlema, kas ma teise ringi ajal ikka keppe nägin või mitte.
Teise ringi teisel poolel mõtlesin, et päike enam ei paista, sest pilv on ette läinud. Tõmbasin palavuse tõttu jopi luku lahti. Parajasti tuli teisel rajal vastu üks tervisejooksja. Varsti tegin uuesti peatuse, et salli kohendada, mõeldes, et sall võiks ka lahtise luku korral ümber kaela olla. Enne ringi lõppu tõmbasin jopiluku taas kinni, sest tuul tugevnes. Vahetasin rada ka teisel ringil, mulle lihtsalt tundus, et üks rada on teisest parem.
Teise ja viimase ringi lõppu jõudes nägin, et kiikuja on taas üksi. Sinna lähedusse olid küll parajasti välja jõudnud juba kaks korda nähtud laps koeraga ja kepikõndija. Nüüd nägin kindlamalt, et tal on kepid endiselt alles. Kui hakkasin kodu poole minema, siis kiikuja endiselt kiikus, aga enam ei laulnud. Koduteel mõtlesin, et lund enam ei saja, aga ei märganud, millal sadu lõppes.
0 vastukaja:
Postita kommentaar