„Tuna. Ajalookultuuri ajakiri“. 2/2022.
Cornelius Hasselblatt kirjutab Nõukogude aja nostalgia teemal. Seoses tänavuse Vene-Ukraina sõjaga tunneb mingi osa temast, nagu 1970. aastate Nõukogude Liit oleks olnud parem kui praegune aeg, sest oli rahu. Rahu siiski ei olnud, sõditi lihtsalt teises punktis, Vietnamis ja Afganistaanis. Nõukogude aega jäävad ka varasemad sõjad Ukraina territooriumil. Tänavu on suurenenud tuumasõja oht, aga meile öeldi ka 1980. aastatel kooli raadiost, nagu oleks alanud tuumasõda. Hasselblatt kirub Zweigi „Eilse maailma“ eeskujul rahvuslust. Minu jaoks seostub 1980. aastate rahvusluse tõus siiski demokratiseerimisega. Demokraatia ning diktatuuri lained peaksid sõltuma sellest, milline on demokraatia ning diktatuuri küsimuses eelmine laine, mitte sellest, kas uue laine ajal on moes rahvuslus või mitte. On olnud nii demokraatlikku kui ka diktaatorlikku rahvuslust ja ka rahvusluse vastasust.
Kristi Metste kirjutab Marju Lepajõest, järgneb Lepajõe enda kirjutis. Lepajõe kohta kirjutatakse, et ta oli arhiiviteadlik inimene, ta hakkas juba ülikooli ajal koostama oma ülikoolikursuse arhiivi. Minu ajal oli kursuse mõiste vähem tähtis, loengus käidi sageli oma kursusekaaslaste asemel koos aasta vanemate või aasta nooremate üliõpilastega, erinevatel üliõpilastel olid erinevad peaained. Esimese kursuse loengus küsis Tiit Rosenberg meilt, kas keegi meist päevikut peab. Keegi ei vastanud, et ta seda teeks. Ma olin küll varem kalendermärkmikutesse kirjutanud, olen seda teinud ka hiljem, samuti blogis või kaustikutesse päevakokuvõtteid kirjutanud, aga sel hetkel mitte. Tegelikult kirjutasin ülikooli esimese kursuse ajal üles vähemalt oma maletulemusi, aga loengu ajal mul see päeviku pidamise küsimusega ei seostunud.
Lepajõe kahetseb, et ülikoolis ei õpetata eesti keelt ja kirjandust enam ühendatult. Ta arvab, et ilukirjandus on huvitavam kui selle uurimine. Ma tean siiski, et paljud lugejad eelistavad ilukirjandusele teaduskirjandust, ka mulle tundub praeguses vanuses teaduskirjandus huvitavam, kuigi ilukirjandusteoseid on erineva huvitavusastmega.
Paavo Kivine kirjutab Lurichi tšehhikeelsest raamatust. Lurich ei olnud mitte ainult sportlane, vaid ka spordist kirjutaja. Mõtlesin, et füüsilise spordi puhul ei eeldata, et sportlane on ise tingimata parim sellest kirjutaja, ühel võivad olla tugevamad lihased ja teisel aju. Aga male puhul nõuavad nii võistlemine kui ka kirjutamine head aju. Olen malest blogis palju kirjutanud, aga ei oska soovitada, kuidas maailmameister paremini mängida saaks. Mõnes malest kirjutamise valdkonnas võin siiski mõnda maailmameistrit ületada, näiteks maleteemaliste luuletuste või maleteemaliste unenäoüleskirjutustega. Maleturniiri pildistaja ei pea üldse käike tundma, kuigi käikude tundmise korral on ilmselt huvi selleteemalisi fotosid teha suurem.
Toivo Kikkas kirjutab ühe inimese kohta, et pole teada, kas ta Tartu ülikooli lõpetamiseni jõudis. Ma ei kontrollinud seda väidet üle, aga see tundub kahtlane, sest ülikooli ajal kasutasin raamatuid pealkirjaga „Album Academicum“, kus on lõpetajate nimekirjad toodud. Võimalik, et mingis punktis on lünk, aga seda artiklis ei öelda, võibolla on artikli autor püüdnud vastust leida ainult konkreetse ajaloolise isiku enda dokumentidest.
Mann Loper kirjutab kahest rahvusliku kasvatuse kongressist, millest üks toimus 1920. ja teine 1930. aastatel. Kongressikõnedes kritiseeriti ühelt poolt lastetuid ja vanapoisse, teiselt poolt taheti nõrgema tervisega inimesi sundsteriliseerida, teadmata veel, et geniaalsuse ja vaimuhaiguse geenid on ühised. Nii tuleb välja, et lastetuse süüdistusest pääsemiseks peab inimene avalikustama, et on sundsteriliseeritud, aga terviseandmete avalikustajat ähvardab teiselt poolt töötuks jäämine.
Ivi Tomingas fotonurgas segab Nõukogude aja arhiivimaterjalide põhjal uurimist isiklike mälestustega. Mõni vanema perioodi uurija vahel kritiseerib isiklikule elule viitamist, aga kes peaks tänapäeva jäädvustama, kui mitte ajaloolased, kes on õppinud, mis on mälestuste üles kirjutamise tugevad ja nõrgad kohad?
Peeter Kaasik uurib, kas väliseesti lehtedes metsavendade kohta kirjutatu on tõepärane. See sarnaneb minu magistritöö uurimiseesmärgiga, kuigi ma uurisin muuteemalise ajaleheinformatsiooni tõepärasust. Õppejõud rääkisid, et faktide tõepärasuse asemel on parem uurida filosoofilist kirjandust. Minu meelest tõepärase filosoofia aluseks peavad siiski olema tõepärased faktid. Praegu ma filosoofia sarja jaoks tõlgin.
0 vastukaja:
Postita kommentaar