Õhtused mõtted

Rahulik päev on jõudnud õhtusse. Ma võiksin ka närveerida, sest valmistan ette rahataotluse kirjutamist, aga praegu on meeleolu üsna rahulik. Unenägu täna kõige rahulikum ei olnud, polnud tahtmist sellist kirja panna. Hommikul polnud tahtmist midagi muud ka kirja panna, aga nüüd see tahtmine tekkis. Riiulist maleraamatuid vaadates on tahtmine neid kõiki analüüsida, aga oma kirja pandud analüüse üle lugedes leian sealt nii palju vigu, et kurb. Kuigi võiks ka rõõmustada, et vähemalt lõpuks märkan viga, mida enne ei märganud. Eile rääkisin, et nende asjade üle, mida tehes on hea meel olnud, on ka hiljem hea meel, isegi kui ma neid tegevusi enam ei jätka. Üks mees on rääkinud spordi kohta vastupidi, et vanemaks saades tuleb varasemad saavutused ära unustada, et mitte mõelda, et tulemused lähevad halvemaks. Aga kurvastada saab ju ka selle üle, et midagi on meelest läinud. Ühe ütluse järgi kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta. Selles mõttes vastab see tõele, et tema minevik ei ela edasi. Teiselt poolt kui midagi ära unustada, saab sama asja üle teist korda üllatuda. Ma mäletan, kui ainus Ameerika president, keda ma mäletasin, oli Reagan. Nüüd on vist maailmast inimesed otsa lõppenud, kõigepealt ei leitud Eestis ühtegi valijatele sobivat presidendikandidaati ja samal ajal öeldakse ka Ameerikas, et valida oli ainult kahe halva vahel. Vanasti kuningaperedest leiti igast põlvkonnast keegi, keda troonile panna. Muinasjuttudes mäletatakse kuningaid headena. Kuninganna võib kuri olla. See näitab võibolla, et muinasjutte rääkisid lastele rohkem emad kui isad. See oleks psühhoanalüüsi teooria järgi, aga feministid peavad just sookaaslasi paremateks. Üks feminismi tunnus pidi olema võitlus õiguse eest mitte sünnitada, aga kas ei või olla ka emaõiguslasi? Need, kes tahavad anda paljulapselistele vanematele valimistel rohkem hääli, on ehk emaõiguslased. Mina seda mõtet ei poolda, sest mul olid lapsena oma poliitilised eelistused ja need ei kattunud ema omaga. Mul oli kahju, et lapsed ei saanud poliitikas osaleda, aga nüüd üks mees tahab mult täiskasvanuna ka valimisõigust ära võtta, sest arvab, et see õigus võib olla ainult nendel, kes on abielus. Kui mingilt rahvakihilt valimisõigus ära võtta, siis hakatakse vähendama ka selle kihi muid õigusi, sest hääli neilt nagunii ei saa.

Imeline Ajalugu 10/2016

„Imeline Ajalugu“ 10/2016.

Seda ajakirja ma pole tavaliselt ostnud, sest palju muud on ka lugeda, aga see number mulle toodi, võibolla kaanel oleva Kerese pildi tõttu. Üksikuid varem ostetud numbreid olen lugenud ainult osaliselt, see oli esimene, mida lugesin tervikuna. Reklaamid jätsin nüüd ka vahele, väljaarvatud ajalooteemalised. Reklaami avaldamiseks saates võiks reklaamijad ka mõelda, mis väljaandes sellest rohkem kasu on. Ajalooajakirja lugejat huvitab ajalooraamatu reklaam ilmselt rohkem kui millegi võimalikult tänapäevase.

Selles ajakirjas on võimalus lisaks lugemisele ka kirjutada. Toodud on Pärsia teemalise mälumängu valikvastustega küsimused ja ristsõna. Mälumäng läks mul paremini kui ma ootasin – 13 ühepunktilisest küsimusest vastasin 12 õigesti ja 1 valesti. Oli veel üks kolmepunktiline küsimus, mida ma enne vastuste vaatamist läbi ei lugenud, sest pidasin seda teiseks nupuks, aga põhimõtteliselt teadsin ka selle vastust. Ristsõnas ma kõiki ruute täidetud ei saanud, aga pealahendus tundus välja tulevat.

Ühes ajakirja lühinupus kirjutati, et kui tomat Ameerikast Euroopasse jõudis, siis nimetati seda algul mürgiõunaks, sest mõned inimesed selle söömise järel surid. Kuid see polevatki tulnud tomati mürgisusest, vaid pliitaldrikust, mille mürgi olevat tomat inimesele omastatavaks muutnud. Natuke varem kuulsin teistsugust juttu, et toores tomat on küll mürgine, aga küpseks saades mürgisus kaob. Ma ei tea, kui mürgine ta on, sest hapuoblikat nimetatakse ka mürgitaimeks, aga neid võib mõningases koguses süia ja olen seda halbade tagajärgedeta teinud. Ja mille poolest tomat nii eriline on, kui ilmselt pandi taldriku peale juba varem teisi mahlaseid vilju, näiteks päris õunu?

Ühes teises lühinupus eksiti vist Dumas’ romaanide sündmuste osas. Dumas kirjutas vist raamatus „Kümme aastat hiljem“ Prantsuse kuninga vennast, keda taheti välise sarnasuse tõttu märkamatult senise kuninga pähe troonile panna. Ajakirja järgi tahtsid seda teha kolm musketäri, aga minu mälu järgi pooldas kuninga väljavahetamist Aramis ja d’Artagnan oli selle vastu. Ja kui sarja esimese raamatu pealkiri oli „Kolm musketäri“, siis sama raamatu lõpus oli peategelastest musketäre juba neli, hilisemates raamatutes ei teeninud neist enam kõik musketäridena.

Ajaloo arutelu listis on avaldatud kartust, et kosmosesse paigutatud satelliitidelt saadetud kiirtega saab poliitilisi vastaseid hävitada. „Imeline Ajalugu“ kirjutab, et 1930. aastatel püüdsid inglased küll sellesarnaseid kiiri leiutada, aga see ei õnnestunud, sest vaja minev võimsus oleks olnud suurem olemasolevate elektrijaamade võimsusest. Selle asemel leiutati tagsipeegelduvate kiirtega radar, millega sai kindlaks teha vaenlase lennukite asukoha, et neid seejärel traditsioonilistest suurtükkidest tulistada. Vist ajakirjast „Eesti Loodus“ lugesin ükskord, et sarnasel põhimõttel otsib ka nahkhiir putukaid. Nahkhiir saadab välja helisid ja tagasipeegelduste järgi saab aru, kus putukas asub. Sorokini raamatutes oli toodud statistikat, nagu oleks 20. sajandi algul leiutamise tempo võrreldes 19. sajandiga langenud. Ta tõi täiesti konkreetseid leiutiste ja avastuste arve, aga ilmselt ei teadnud ta siiski salastatud sõjatehniliste leiutiste arvu. „Imeline Ajalugu“ igal juhul ütleb, et Teises maailmasõjas Inglismaad pommitama minnes ei teadnud sakslased algul, et inglastel on radar.

Ühes lühinupus öeldi, et Rooma keiser Constantinus olevat ristiusku pöördunud unenäo mõjul, kuid et ajaloolased kahtlevad, kas ta sellise unenäo nägi. Miks ei küsita unenägude kohta psühholoogidelt? Kui inimene võtab vastu suure otsuse, siis on väga tõenäoline, et ta näeb selle otsusega seotud unenägusid, kuigi siis ta kaalus otsust tõenäoliselt juba enne unenäo nägemist. Aga William Jamesi järgi võib äkilisele usulisele ärkamisele eelnev protsess olla alateadlik. Olen ise unenägusid üles kirjutanud ja kõik lugejad ei usu, et need on kõik unenäod, aga ärkvel olles ei töötagi pea nii hästi, et sellises mahus väljamõeldisi kirjutada.

Üks pikem artikkel oli Ungari 1956. a. ülestõusust. Eestis on vastandatud ida- ja lääneorientatsiooni, aga ungarlased 20. sajandil venelaste toodud korra vastu üles tõustes seostasid seda esimeses järjekorras 1848. a. revolutsiooni mälestusega, mis oli rohkem sakslaste vastu. Ehk siis ungarlased paistsid eelistavad oma teed nii sakslastest kui ka venelastest eraldi, mida Eestis propageeris omal ajal Jaan Tõnisson.

Ajakirja kõigis numbrites on rohkelt pilte. Aga omapärane on, et kui artiklite sisu on populaarteaduslik, siis pildid võivad olla ka fantaasiapildid. Olen pidanud selle ajakirja nišiks, et ta kirjutab rohkem välisriikide ajaloost kui „Tuna“ ja „Ajalooline Ajakiri“, aga selles numbris tundub varem nähtutega võrreldes olevat Eesti ajaloo osakaal suurenenud.

Originaalide päritolu

Ühes vanaema maja moodi kohas toimus inglise keele tund, mida andis üks õpetaja. Ta käskis hakata kirjutama vihikusse harjutust. Mina kirjutama ei hakanud. Kui õpetaja küsis miks, siis ütlesin, et teen peast. Tegelikult selleks ajaks, kui tuli hakata harjutust ette lugema, võisin ära unustada, mis ma olin välja mõelnud. Kui jõudsin paari raskema sõnani, kirjutasin need endale välja, kuigi mitte terveid lauseid. Õpetaja ütles, et mul pole mitte ainult inglise keele hääldus halb, vaid ka eesti keele oma. Ta tõi näite, kuidas mina ühte eestikeelset sõna hääldan ja kuidas õige on. Õigeks nimetatud variant oli kole. Läksin rõdule ja sealt hakkasin ronima naabrite rõdule, kus vend juba ees ootas. Naabrite rõdul oli palju raamatuid. Naabrid ise olid toas. Nad paistsid midagi kahtlast märkavat. Põgenesime, sest naabrid ei tahtnud, et nende rõdul käidaks. Ühe raamatu võtsin kaasa. Mõtlesin, et see on küll võõras asi, aga selle kadumist keegi ei märka.

*
Koostasin teist Grenzsteini raamatut. Olin mõned "Oleviku" aastakäigud läbi vaadanud ja neist mõned artiklid ümber kirjutanud. Teised artiklid olin leidnud varem raamatutena ilmunud kogumikest. Mõtlesin, kas ei peaks originaale ajalehtedest välja otsima. Aga raamatust võtmisel oli see eelis, et raamatus ilmunud variant oli viimistletum. Pealegi võis ajalehes mõni täht olla raskemini loetav. Mõtlesin töö kiirkorras lõpule viia ja koostada eelmisest õhema raamatu. Lahkusin Pille toast. Kuulsin, et isa veel ütles seal midagi. Aga kui tagasi vaatasin, siis ta polnud rääkinud minuga, vaid ajas Taimoga juttu. Mõtlesin, kas hakata kirjutama enda või isa arvutiga. Läksin isa tuppa. Seal oli kirjutusmasinal käik sees ja see viskas järjest paberilehti põrandale. Otsustasin, et enne kui ma sellest isale teatama lähen, lasen paberite viskamise lõpule viia.

*
Ütlesin ühte asja, mida naabrid ei tohtinud kuulda. Aga meie trepikoja uks oli tehtud lühemaks. Ukse ja seina vahel oli lai pragu, kust trepikoda paistis. Üks naaber läks just mööda. Ma ei teadnud, kas ta kuulis.

Suured probleemid

Viimasel ajal räägitakse sõjaohust, aga ähvardavad ka muud katastroofid - kliimasoojenemine koos veeuputusega, liikide väljasuremine.

Eesti tasandil on endiselt oht sisserände suurenemine. Mõnele probleemile ei ole head lahendust - sünnib uus laps ja planeedi ülerahvastatus kasvab, jääb laps sündimata ja eesti rahva püsimajäämine satub ohtu. See on kas minu või teiste viga, aga mind häirib, kui isegi olemasolevad eestlased ei tarvita eesti keelt. Umbes 99 protsenti linkedini konto omanikest tutvustab ennast inglise keeles.

Isiklikul tasandil on mul ka probeeme. Kui oletada, et sõjas ära ei tapeta, siis võib mul ühel päeval raha otsa lõppeda. Olen küll kogu aeg tööd teinud, aga sellist, mille eest pole sotsiaalmaksu tasutud, nii et kust ma võtan vanaduspensioni? Võidakse öelda, et oma viga, aga tervis ilma piinamiseta iga tööd hästi teha ei luba. Ja kuna ma pole terviseprobleeme saladuses hoidnud, siis ei pruugita mulle anda ka sellist tööd, mida teeksin väga hästi.

Muumitrolli tuntus

Vend ütles Muumitrolli asemel "üks olend". Vastasin, et Rootsis on Muumitrolli kohta tänaval silt ilma Muumitrolli nime nimetamata, sest eeldatakse, et kõik teavad, kes Muumitroll on. Tegelikult minul oli seda kergem teada kui vennal, sest minu lapsepõlves oli raamat "Muumitroll" veel värske, aga venna lapsepõlves juba kulunud. Lisaks oli vahepeal kodus raamatute arv kasvanud, nii et ühte raamatut teiste hulgast oli raskem märgata. Oleksin pidanud homseks koolipäevaks õppima, aga seda oli raske teha, sest ema tahtis minu toas raamatuid sorteerida. Hiljuti ta oli alles sorteerinud. Olin sel õppeaastal kõigist bioloogia tundidest peale viimase puudunud. Mõtlesin, et võibolla ma ei hakka õppima seda, mis homseks õppida on antud, vaid lugema bioloogia õpikut algusest peale. Läksin rahvast täis isa tuppa. Tõmbasin ühe elektrijuhtme teise seest välja. Öeldi, et vannitoas hakkas toru lekkima. Küsisin, kas sellepärast, et ma juhtme välja tõmbasin. Mul soovitati, et ma võin teiste asjadega tegeleda. Vastasin, et kui on oht, et keegi saab voolu all juhtmest lööki, siis ma ei saa teistele asjadele keskenduda. Üks mees hakkas juhet parandama. Hoiatasin teda, et ta lööki ei saaks. Mees lõikas juhtmeotsad lühemaks.

Suusatamine sulaga

Täna läksin teist korda sel talvel suusatama. Paranduses polnud vahepeal käinud, seetõttu mõtlesin, et sõidan ainult mööda rada, siis ei lähe jää klambri vahele. Sooja oli kraadiklaasi järgi üle nulli, kanali jää peal oli lund vähemaks jäänud, aga inimesi kõndis jääl sellest hoolimata. Suusarada oli kanali taga olemas, aga teisi sõitjaid ma ei kohanud. Mõtlesin, et pööran täna mõned meetrid varem ära kui eelmine kord, siis ei lähe oksad vastu nägu. Esimese puu juures ei pidanud veel ümber pöörama, sest puust sai mööduda ka teiselt poolt, aga teisest puust ma enam ei möödunud. Kuna sain täna paremal rajal suurema hoo sisse, oli esimene ring väsitavam kui eelmine kord. Aga meenus vanasõna: tasa sõuad, kaugele jõuad. Mõtlesin, et ma ei sõida aja peale võidu. Et teise ringi ka sõita jõuaks, võin tempot vähendada. Teisele ringile minema hakkamiseks pööret tehes ma kukkusin. Mõtlesin, et võibolla sellepärast, et pöörasin kallaku peal. Haiget ma ei saanud. Teine ring läks kergemini ja kahte pidasin piisavaks. Teist ringi lõpetades kuulsin nagu appihüüdmist. Mõtlesin, kas keegi upub, aga asja uurides ühtegi uppujat näha ei olnud, vaid kõva häält tehti kaldal ja niisama. Kuigi olin sõitnud rada mööda, oli lumi ikkagi suusaklambri vahele läinud. Mõtlesin, kas nüüd läheb suusa alt saamisega veel rohkem aega kui eelmine kord. Aga kuigi esimesel sekundil suusk alt ei tulnud, tuli ta palju rutem kui eelmine kord, ei pidanud selleks üldse lörtsi välja kraapima. Kui hakkasin suusakeppe kojuminekuks suuskade külge panema ja suusakepp oli parajasti pea kohal, tuli keegi hääletult selja tagant ja kõndis must lähedalt mööda, nii et tal oli oht pihta saada, aga paistis, et ei saanud. Kõnniteel ma enda arvates ei seisnud. Tuppa jõudes olin higisem kui eelmine kord. Pesemiseks särke seljast võttes alussärk rebenes. Võibolla ta poleks rebenenud, kui nahk poleks higine olnud. Aga see on vist ka juba üsna vana särk ja selle võrra kulunud. Suusatamise päevadel teen vist ka tugevamaid liigutusi kui vaja, nagu eelmine kord kõndisin suuski keldrist üles tuues oma korrusest mööda.

Vangerdusseisude avamine

1. d4 Rf6 2. c4 e6 3. g3 d5 4. Og2 dc 5. La4+ Od7 6. Lc4 Oc6 7. Rf3 Rbd7 8. Rc3 Rb6 9. Ld3 Ob4 10. 0-0 0-0 11. Vd1 h6 12. Od2 Le7 13. a3 Oc3 14. Lc3 Vfd8 15. Oe1 Vac8 16. Of1 Od5 17. b4 Rbd7 18. Rh4 Re4 19. Lc2 Rd6 20. f3 g5 (Siiani partiist Smõslov-Keres) 21. e4 Oe4 22. fe gh 23. gh Kh8 24. Kh1 Vg8 25. Od2 Lf8 26. Lc1 Lg7 27. Oh3 Lf6 28. Vf1 Ld4 29. Oc3 1:0

Kirjade köide

Vaatasin televiisorit. Seal näidati paljaste õlgadega naist. Ütlesin vennale, et tal on selle naisega ühesugused riided, sest vennal ei olnud särki seljas. Ema ütles, et seda saadet ta juba eile nägi. Täna oli kordussaade.

*
Üks mees meenutas ühte lugu, et lennukid tõusid Haiitilt õhku. Tal ei tulnud meelde, kuidas lugu edasi läks. Mina parandasin, et mitte Haiitilt, vaid ühelt teiselt saarelt. Üks inimene oli kirjutanud kirjavastuseid. Neid sai kokku raamatu mahus. Need pidid ilmuma ühe paljuköitelise raamatu viimase köitena. Aga minu teada ei õnnestunud neid välja anda, selle asemel tehti valgete lehtedega köide. Kui kontrollimiseks selle köite riiulist võtsin, siis seal olid küll need kirjad ära trükitud. Köide kukkus põrandale ja tükid lendasid laiali. Ütlesin, et see oli juba varem katki.

Pärast pildistamist

Ajalehes kirjutati minust viimasel ajal sageli ja juurde pandi fotosid, millel ma peal olin. Tänases lehes avaldati lühinupp sellest, mida ma rannapingil istudes mõelnud olin ja juurde oli pandud mingi fotograafi märkamatult tehtud foto sellest, kuidas ma seal teiste hulgas istusin. Võibolla minust kirjutamisega taheti mind mõjutada, et ma ajalehtedele rohkem kaastööd saadaks. Läksin kodu poole. Mõtlesin, kas osta tee peal putkast süia. Otsustasin, et kui ma eelmine kord ostsin, siis seekord mitte. Kõndisin läbi suure haigla või õppehoone moodi maja. Nüüd oli mul tee selge. Varem polnud pikka aega olnud. Algul olin siin käinud alati kellegagi koos, selle ajaga ma polnud teed selgeks õppinud. Ühes palatis elasid patsiendid, keda ma kunagi vaatama ei läinud, kuigi oleks võinud. Räägiti ülikooli õppetööst. Üks ülikooli töötaja hoidis käes loenguplaani. Üks varem ülikoolis õppinu ütles, et ta ei leidnud kõigi varem tehtud eksamite koode üles, seetõttu jäi tal ülikool lõpetamata.

"Õhtumaa allakäik I"

Oswald Spengler. „Õhtumaa allakäik. Maailma-ajaloo morfoloogia piirjooned. I köide. Kuju ja tegelikkus“. Saksa keelest tõlkinud Mati Sirkel ja Katre Ligi. Ilmamaa, Tartu 2012. 645 lehekülge.

Spengleri raamatu pealkiri on üks neist, mis võivad eksitada. Pealkiri mainib ainult allakäiku, aga raamatu algul peab autor ise teost optimistlikuks ja esimese köite lõpus ütleb, et loojangule järgneb uus koit. Kui Sorokin võrdles enda ja Spengleri teooriate erinevust sellega, et Spengler ennustab allakäiku, aga Sorokin uude faasi jõudmist, siis tegelikult ei ole erinevus nii suur. Sorokini järgi on varemgi vaheldunud ideevõimelisuse, idealistlikkuse ja meelelisuse faasid. Aga Spengleri puhul tuleb tähele panna, mida ta õhtumaa all mõtleb. See ei ole tal mitte ainult geograafiline, vaid ka ajaline määratlus. Ta vastandab antiiki ja õhtumaad, seega ei pea antiiki veel õhtumaa osaks, isegi kui neil on geograafiliselt kattuvaid punkte.

Spengler ei pea õhtumaa osaks ka Venemaad. Eesti lugejal tekib küsimus, kuhu meie siis kuulume, kui oleme kuulunud kord Rootsi ja kord Vene riigi alla. Uku Masingu järgi ei ole Eesti Euroopaga seotud, sest ta näeb suurt vahet, kas mõelda soomeugri või indoeuroopa keeltes. Huntingtoni järgi me läänetsivilisatsiooni osa oleme, sest ta ei pea määravaks keelt, vaid religiooni, liites protestantismi ja roomakatoliikluse erinevalt kreekakatoliiklusest samaks tsivilisatsiooniks. Viimastel aastatel näitab statistika, et Eestis on juba õigeusu kirikul rohkem liikmeid kui luteri kirikul. Seda siiski kogu elanikkonnas, mitte eestlaste hulgas. Luteri kiriku mõju all olevate inimeste arv on vast endiselt suurem, kuigi neil on vähem ametlikult registreerituid.

Spengler ei rõhuta õhtumaa olemuse seletamisel niivõrd läänekristlust, kui üldist tunnetuslaadi. Mis on varem kirjutatud Piiblis kirjas, sellest ei peeta sama moodi kinni. Spengler nimetab antiigi inimest apollooniliseks ja õhtumaa oma faustiliseks. Apollon oli seejuures valgusejumal, mitte peajumal, õhtumaad saaks nimetada kristlikuks, aga Goethe Faust sõlmis hoopis kuradiga lepingu. Faustiliseks nimetamise võib vaidlustada veel sellega, et Goethe „Faust“ ilmus ajal, mil Spengleri meelest oli õhtumaa kõrgpunkt juba möödas.

Spengleri lugemine tekitab võrdlusi ka Toynbee raamatuga. Kui Kaido Jaanson pahandas kunagi, miks ei kasutata tsivilisatsiooni sõna õigesti, siis Toynbeed ja Spenglerit võib pidada küll selle sõna tarvitamise osas autoriteetideks, aga ka nemad kasutavad erinevalt. Toynbeel on tsivilisatsioon pikaajalisem nähtus, aga Spengler nimetab tsivilisatsiooniks vaid õhtumaa hilisemat faasi, enne seda oli kultuur. Kultuuri ja tsivilisatsiooni erinevuseks peab ta, et kultuur on religioosne, tsivilisatsiooni kohta on raamatus kasutatud sõna irreligioosne.

Spengler, Sorokin ja Toynbee on kõik laiahaardelised, aga haaranud maailmast erineva tüki. Toynbee kirjutas oma peateost kogu elu ja luges selle jaoks võimalikult palju maailma ajalugu. Spengler ja Sorokin teavad ajaloofakte vähem, aga muude teaduste kohta rohkem. Spenglerile meeldib tuua eriti võrdlusi matemaatikaga. Ta ütleb, et ei ole olemas ühtset matemaatikat, vaid igal ajastul on oma matemaatika. Koolis õpetati loodusteaduste avastusi dogmadena, aga mõned kooliõpetajatest suuremad mõtlejad on need kahtluse alla seadnud. Uku Masing kahtles evolutsiooniteoorias ja tegi selle kohta läbimõeldud kriitikat. Spengler kirjutab, et tema aja füüsika ei ole ainus veenev viis füüsikast aru saada. Näiteks peab ta ebaveenvaks energia jäävuse seadust, juhul kui energia hulk on lõpmatu. Nii Spengler kui ka Sorokin arvavad, et palju loodusteaduslikke avastusi tehakse ainult kindlatel ajalooperioodidel. Sorokini meelest jäävad meelelisel perioodil tehtud hulgalised avastused siiski ka teistsugusesse kultuurifaasi üleminekul vähemalt senises ajaloos alles, Spengleri meelest sedagi mitte.

Spengler kirjutas Esimese maailmasõja paiku ja tema meelest hakkas rohkearvuliste teaduslike avastuste aeg läbi saama. Minu meelest Esimene maailmasõda ise kiirendas sõjatehnika leiutamist ja ka praegu räägitakse, et teadus läheb järjest kiiremini edasi. Spengleri tulevikuennustuste viimane tähtaeg ei ole küll veel kätte jõudnud, ta ennustas tulevikku aastast 2200 hilisema ajani.

Kahe inimese tuba

Elasin ühe tüdrukuga kahekesi samas toas. Ühel hommikul läks ta minu voodisse. Mina läksin selleks ajaks tema voodisse, et talle ruumi teha. Kui ta oma voodisse tagasi pöördus, siis läksin mina oma voodisse. Varsti tuli ta jälle sinna. See kord ma enam eest ära ei läinud, ainult olin tema poole seljaga. Tüdruk küsis, kas me läheme jõhvikale kahekesi või teistega koos. Vastasin, et lähme kahekesi. Tüdruk ütles, et ta ei jaksa nii kaugele minna. Vastasin, et lähme siis teistega koos. Tüdruk küsis, kes patta kaks kanatükki juurde pani, kui igaüks pidi sööma kaks. Sellele ei osanud ma vastata.

Mürgised tapeedid

Eesti keeles on olemas liitsõna "mürkroheline". Lugesin üks päev Inglise lehest, et 19. sajandil tehti rohelist tapeedivärvi arseeniga. Mõned inimesed nagu lapsed sellise tapeedi tõttu surid, aga tugevama tervisega inimesed mitte, seetõttu selle mürgisust tükk aega ei usutud. Kui sellest ajaleheartiklist suuliselt rääkisin, siis vastati, et Napoleoni surma põhjuseks peetakse vist ka mürgist tapeeti. Leidsin sellele ka otsingumootoriga kinnitust, kuigi on ka muid oletusi.

Jutuajamised duširuumis

Olime koolimaja kolmandal korrusel. Saabus üks naisõpetaja, kes pidi kätte juhatama, kus ruumis meil järgmine tund tuleb. Ta juhatas meid poiste duširuumi ukse taha, mis tähendas, et järgmine tund on kehaline kasvatus. Küsisin, miks siis muu aine õpetaja pidi seda näitama. Duširuumis panin pingi peale malelaua. Jürgen I. näitas ühte etturit ja ütles, et see ei ole selle komplekti oma. Vastasin, et võistlustel käies on mõned nupud vahetusse läinud, karp on küll minu oma. Siis märkasin, et sellel malelaual on ridu rohkem kui kaheksa. Ütlesin, et selliseid laudu pole mul ühtegi. See on vist vendade oma, nemad on sellistega mänginud. Ma küsin vendadelt. Lisasin, et nii suure lauaga ei saa me tunnis mängima hakata, sellega kestab mäng terve koolipäeva pikkuselt, aga koolipäev on lühemateks tundideks jagatud. Jürgen ütles selge. Krister haaras minu prillid enda kätte, et nendega midagi halba teha. Hoidsin Kristerit kinni, väänasin teda ninast ja tegin muud moodi haiget, et ta prillid tagasi annaks, aga ta ei andnud. Lõpuks karjusin: "Ma käsen!" Selle peale ta andis. Olin algkooli ajal kodus kiitnud, et Kristeril on hea huumorimeel, aga seda tehes polnud mul üldse meelde tulnud, et olen temaga kakelnud. Täiskasvanud kakluste tõttu lahutasid abielusid. Olin Kristeriga varem hästi läbi saanud, seetõttu seisime duširuumis endiselt kõrvuti. Kas ma oleksin pidanud seisma siis Tristani kõrval? Tristaniga olin ka vahepeal hästi läbi saanud, kui ta istus füüsikatunnis minu taga. Lähenesid 12. klassi lõpueksamid. Nendeni oli jäänud veel 10 päeva. Antti küsis imestunult teistelt: "Kas te juba õpite?" Haarasin kätega peast ja hüüdsin: "Ma veel ei õpi!" Olime juba kätte saanud tunnistused aastahinnetega, kust olid puudu veel eksamihinded. Ütlesin, et ma arvasin, et mul tuleb mitmes aines aastahindeks kaks, aga ei tulnud üheski. Kas neid parandati direktsiooni otsusega? Võibolla oli siiski mõne aine hinne tunnistusele märkimata jäänud. Küsisin, kas ma pean üldse keskkooli lõpueksameid tegema, kui ma olen juba ülikooli sisse saanud. Kati P. vastas teisel pool ust: "Jah, Simo." Lauri H. ja Artur hakkasid turtsudes naerma. Ma ei saanud aru, kas Kati hääle või minu küsimuse pärast.

Suusahooaja avasõit

Täna käisin sel talvel esimest korda suusatamas. Sõitsin rohkem kui eelmiste aastate esimestel sõitudel - mitte üks, vaid kaks kanali ringi. Kas on veel eelmiste aastate treeningust kasu või oli täna tempo aeglasem, et vähem väsisin. Esimese ringi sõitsin kanali ees. Suurem osa sellest oli suusarajata. Enda tehtud rada mööda teises suunas tagasi sõitma hakates oli algul tempo kiirem, aga kui ühest mättast üle sõitsin, lõppes libisemine. Suuska alt võtmata teise suusa vastu hõõrudes tuli siiski libisemine tagasi. Teise ringi tegin kanali ja jõe vahel. Seal oli rada olemas. Tuli kaks korda vastu ka teine suusataja. Raja miinus oli, et see läks lõpus puuokste alt läbi, mis puutusid vastu pead. Tegin maateadusliku avastuse, et tagumise kanali ja jõe vahel on traataed, kus jookseb ringi suur koer. Suurim raskus tuli pärast seda, kui olin sõidu lõpetanud. Kuna üks klamber on pooleldi katki, läks sinna jää vahele ja suuska alt saada oli raskem kui kunagi varem. Lõpuks õnnestus suusakepi otsaga jää vahelt välja kraapida ja sain suusa alt. Algul tundus, et suusakepp ei mahu vahele, proovisin ka puuoksaga, mis oli natuke liiga pehme. Taskus olevaid suuskade kokkupaneku klambreid ei tulnud meelde proovida. Suusad on vanad, aga uusi osta on vast veel vara, võibolla peaks proovima kinnitusseadme väljavahetamist. Ma loodan, et ma suusa alt võtmise venimisega ei külmetanud, aga eelmistel talvedel oli pärast suusatamist tuppa jõudes soojem.

Totalitarismi taotlemine

Lugesin eile ajalehest Newsru.com, et Venemaa parlamendi Ukrainalt ära võetud Krimmist valitud saadik esitas seaduseelnõu, et Venemaal peab olema üks ideoloogia. Eelnõu vastased ütlevad, et see on vastuolus Venemaa põhiseadusega, kuhu pärast kommunismi langust kirjutati paragrahv, et Venemaal riigiideoloogiat ei ole. Mulle meenus Saksa natside loosung "Ein Reich - ein Führer" (Üks riik - üks juht).

Kirjanduspsühholoogia

Lev Võgotski. "Kunsti psühholoogia. Esteetilise reaktsiooni analüüs". Tõlkinud Enn Siimer. Tartu 2016. 528 lehekülge.

See on selles sarjas teine Võgotski raamat. Esimene "Mõtlemine ja kõne" oli natuke huvitavam. Uue raamatu saatesõnad ütlevad ka, et "Mõtlemine ja kõne" on Võgotski kõige tuntum raamat, "Kunsti psühholoogia" väitekiri. Pealkiri oli natuke eksitav, arvasin, et juttu tuleb maalikunstist, aga tegelikult ilukirjandusest. Seega sarnaneb see teema poolest ühe teise vene psühholoogi raamatule "Ilukirjanduse vastuvõtu psühholoogia", mida lugesin ükskord varem. Võgotski rõhk ei ole nii palju vastuvõtul kui tollel raamatul, vaid ka raamatu tegelaste psühholoogial. Autori psühholoogiat ei pea ta raamatu järgi taastatavaks. See väide on natuke kahtlane, mul on küll vanu ajalehti uurides kujunenud nende toimetajate psühholoogia kohta oma ettekujutus. Ilukirjanduses võib ajalehtedega võrreldes olla see probleem, et raamatu "mina" ei pruugi kattuda autori omaga, vaid võib olla isegi selle vastand.

Võgotski usub või teeb nagu usuks autoreid, kes tänapäeval tunduvad olevat suurelt osalt ümber lükatud - Marxi ja Freudi, isegi Trotskit. Freudiga ta päris kõiges ei nõustunud. Aga Võgotski pole siiski väga suur autoriteetide kummardaja. Kui tänapäeva üliõpilastöödele heidetakse ette oma mõtete puudumist, siis Võgotski Shakespeare'i uurimisel leiab, et tema kohta on liiga palju kirjandust, parem on alustada tühjalt kohalt. Üks peatükk on valmidest, kust sain teada, mida ei mäletanud, et valmiks loetakse nii luule- kui ka proosateost. Lisades on toodu ära üks terviklik ilukirjandusteos "Kerge hingus". Selle luges meie klassile kunagi Tartu 2. keskkooli kirjanduspäeval ette ka A. Malts.

Võgotski meelest ilukirjanduse sündmustesse suhtutakse teisiti kui reaalse elu omadesse. Ilukirjandust lugedes ei üllatavat, et loomad oskavad rääkida. Piiblis aga olevat üllatav, et üks loom oskab. Üks põhjus, miks mulle unenäod meeldivad, on see, et unenäos läheb tavaliselt meelest, et see on unenägu. Nii tunduvad unenäosündmused reaalsemad kui ilukirjanduse omad. Isegi kui romaan on realistlikumas stiilis ja loodusseadustega arvestav.

Võgotski meelest ei saa ilukirjanduse põhjal elu tundma õppida, sest kirjandusteoste tegelased ja sündmused on tegeliku eluga võrreldes ebatavalised. Minu meelest kui kirjandusteos ei näita ka sellele eelnenud elu, siis on hea teos ise nagu moeajakiri elu kujundav. Lapsepõlves mängisime palju mänge, mille eeskujuks oli mõni konkreetne raamat. Võgotski ei analüüsi selles teoses teaduskirjandust, aga saaks ka öelda, et kuningatest ja kangelastest kirjutanud ajaloolased ei ole uurinud tüüpilisi inimesi. Ometi öeldakse, et ajalugu on elu õpetaja.

Kosmoselaeva start

Oli ilmumas teine Grenzsteini raamat. Oli oodata, et üks välisõppejõud avaldab selle kohta arvustuse, et ma ei suuda teha ainsatki tõepärast järeldust. Oleksin vastanud, et ta võiks kirjutada Eesti ajaloost sakslastele, mitte eestlastele. Mõtlesin, et Grenzstein oli kogu elu pessimistlikus meeleolus. Vanas eas sellepärast, et tema poliitika oli läbi kukkunud, ja nooremana sellepärast, et ta ei näinud peale Venemaa ühtegi valikut. Olin Paides. Kõndisin vanaema maja juurest bussijaamani ja sealt pöörasin tagasi. Vaatasin selja taha ja nägin kahte tüdrukut. Need tundusid olevat samad tüdrukud, kellega olin ükskord kohtunud. Teises suunas nägin kahte suuremat tüdrukut. Võibolla olin kohtunud hoopis nendega.

*
Startis kosmoselaev, mis pidi lendama Päikesesüsteemist välja. See startis sellise kaldenurga all, et arvati, et ta võib lennata selle võrra aeglasemalt. Ta lendas veel aeglasemalt kui linnud. Nii pidi ta veel aastaid Maa atmosfääris viibima. Mõtlesin, et kui ta läbiks selle rutem, siis ei oleks nii suurt tõenäosust, et ta millegagi kokku põrkab. Koolis olin õppinud, et juba esimene kosmiline kiirus Maast lahti rebimiseks on väga suur. Vaatasin raamatust kosmilise kiiruse valemit.

Mõtteid ajalehest

Saabusid mõned üliõpilased, kes küsisid ülikooli maleklubi kohta. Neile öeldi, et ülikooli maleklubi ei ole sel õppeaastal koos käinud. Üliõpilased võtsid võtme, et seal ise mängima hakata. Mõtlesin, et kui ma ka sinna lähen, siis nad mängivad arvatavasti omavahel ja mulle ei jätku vastast. Läksin selles suunas. Vastu tuli endisi kursusekaaslasi, kellest osad olid doktorandid ja teised polnud doktoriõppesse jõudnud. Neid ühendas arvatavasti see, et nad olid kõik õpetajakoolituse üliõpilased. Istusin klassis 308 esimeses pingis. Minu selja taga istus Krister. Kuigi ta istus ka üksi, ei läinud ma temaga samasse pinki, aga istusime ilma selletagi üksteise lähedal. Lugesin Kristeri ajaleheartiklit. Märkasin, et selles esineb minu nime. Mõtlesin, et natukese aja eest rääkisin Kristeriga sõbralikult, aga kas ta oli juba enne seda minu kohta ajalehes halba kirjutanud? Vaatasin järele. Krister kirjutas, et ma olevat kirjutanud, et mulle tehti koolis halba. Ma olevat seda öelnud luuletuses, aga polevat ütlemata jätnud. Krister võitles ajalehes kurjusega, aga ei pannud tähele, et kirjutab ise ka kurjal toonil. Ajalehes oli ka üks tuntud inimeste küsitlus. Kõrvalveerul üks poliitik pahandas, et miks ei küsitud poliitikutelt, poliitikut huvitab ainult poliitikute arvamus, aga mitte kirjanike oma, kes teevad nalja. Ühte lehekülge lugesin pikalt, aga mitte juures olevate fotode pärast. Lehitsesin läbi ka järgmised leheküljed, aga sealt ei leidnud midagi lugeda.

Soomlaste puudutused

Soome ajalehe "Kaleva" kultuurirubriigist tõlkisin eelmisena artiklit kirikumuusika kohta, nüüd sama lehe samast rubriigist hoopis pikemat lugu festivalist, mille kirjeldus meenutas prostitutsiooni kirjeldust. Et esineja ja külastaja läksid koos teki alla, puudutasid üksteist ja ajasid juttu. Prostitutsioonist erines asi küll selle poolest, et üritus oli tasuta.

Nõukogude ajal eestlased ei kallistanud üksteist nii palju kui praegu. Kallistamise komme tuli Soomest. Soomlased hakkasid eestlasi kallistama ja nüüd on ka eestlased ise üksteist kallistama hakanud. Mina seda küll ei tee. Nii et Soome kultuuris ei olnud puudutuste teemaline festival ehk midagi šokeerivat. Enne jätsin venekeelse ajalehe kultuurirubriigist pooleli teise artikli, mis oli ka prostitutsiooni meenutava kultuuriürituse kohta, ma ei mäleta, mis riigis. Erinevus oli, et kui venekeelses lehes kirjeldatud ürituse puhul sai esineja karistada, siis soome lehes teisi esinejaid kiideti. Mitte küll selle eest, et nad kirjutaja arvates üritusele liiga vähe reklaami tegid. Kirjutaja arvab, et selline üritus sobib kogu perele, seega polnud see isegi ainult täiskasvanutele mõeldud.

Kuigi artikli teema pani imestama, on soome keel ise üks meeldivamaid. Ma mitte ainult ei tõlkinud, vaid õppisin ka uusi sõnu. Imestamapanek tegelikult õigustab tõlkimist, sest see näitab, et sain teada midagi uut, mida pole eestikeelsetes väljaannetes kohanud.

Nõrgestus vigurit püüdes

1. d4 Rf6 2. c4 e6 3. g3 d5 4. Og2 dc 5. La4+ Od7 6. Lc4 Oc6 7. Rf3 Rbd7 8. Rc3 Rb6 9. Ld3 Ob4 10. 0-0 0-0 11. Vd1 h6 12. Od2 Le7 13. a3 Oc3 14. Lc3 Vfd8 15. Oe1 Vac8 16. Of1 Od5 17. b4 (Siiani partiist Smõslov-Keres) Rbd7 18. Re5 Re5 19. de Rd7 20. f3 Lg5 21. e4 Oe4 22. fe Re5 23. Vd8+ Vd8 24. Lc7 Vd7 25. Lc8+ Kh7 26. Og2 Le3+ 27. Of2 Le2 28. Vc1 Vd2 29. Oc5 Lg2++

Näitus ja kogu

Mõtlesin, et ma kirjutan tuhandetele inimestele. Kivisildnik oli ennast nooremana tuhandete lemmikuks nimetanud, aga nüüd enam mitte, sest vanemaks saades tundub tuhandetele meeldimine juba loomulik. Kivisildnik teatas feisbukis, et avab pildinäituse. Ta kirjutas, et kui keegi arvab, et hea mulje näitusest tekib ainult lossi tõttu, kus see avatakse, siis arvaku pealegi. Ütlesin emale, et Kivisildnik avab pildinäituse ja arvab, et kõigile peab meeldima. Parandasin, et õigemini ta arvab, et kõigile ei meeldi, aga et kellele ei meeldi, on loll. Varem olin lõiganud ajalehtedest malepartiisid välja. Mõtlesin, et kui veel tahan lõigata, siis pean enne Klausilt küsima, kas tal lehe teist külge enam vaja ei lähe. Aga kui Klausil ei lähe, siis võib emal minna. Ma ei lõika enam ajalehtedest malepartiisid välja, nii jäävad mulle kogusse ainult vanad partiid. Aga ma võin uusi partiisid endale ümber kirjutada. Kaustikusse ümber kirjutamise korral saab lisada ka kommentaare.

AVRO 2016

Täna toimus AVRO kiirmaleturniir Munga tänaval ministeeriumi hoones. Seal käisin vist aastal 2003 isa sünnipäevapeol, aga maja ma nüüd enam ära ei tundnud. Turniirile kogunes üle saja osavõtja. Mul lubati tasuta mängida, kuna tuttav kirjastus toetas raamatutega. Kõnedes öeldi ka, et taastatakse traditsioon, et esikoha võitja saab auhinnaks juustukera. Kogusin 7 mängust 3 punkti. Praegu vaatasin maleliidu koduleheküljelt, et sellega saavutasin 114 osavõtja hulgas 70. koha. Punktidega jagasin 66.-87. kohta. Esikolmik on 1. Seeman, 2. Külaots, 3. Ladva. Teise ja kolmandaga võrdselt punkte said veel Vorobjov ja Volodin.

Ülikooli asjad

Henn vaatas pabereid linnaplaaniga. Küsisin selle enda kätte, et otsida ühe ülikooli peahoone lähedal paikneva maja asukohta. Ma olin seda maja juba varem otsinud, aga ei leidnud ka nüüd. Esmaspäev oli loenguplaanis kunstiõpetus. Ma polnud seal veel ühtegi korda käinud, aga mõtlesin, et võin ka hilinemisega käima hakata. Sama lugu oli kolmapäeval plaanis oleva seminaritöö seminariga. Mul oli ülikooli lõputöö kaitstud, aga ühe seminaritöö eest ainepunktid veel saamata. Lõputöö oli selle seminaritöö edasiarendus. Mõtlesin nüüd, et ma ei kirjutagi seda seminaritööd uue tööna, vaid lühendan lõputöö seminaritööks. Panen sisse ka mõned sellised asjad, mida lõputöös ei ole. Minu juhendajal oli käes hinneteleht, kuhu ta oli kirjutanud igale üliõpilasele kaks hinnet. Ta ütles, et ei tea, mida sellega teha, ja naeris.

Müürisarnased mäed

Sõitsime Ameerikasse. Seal olid mäed, mis paiknesid nagu müürid üksteise taga. Ütlesin, et hea, et seekord fotoaparaati kaasas ei ole, nüüd jääb rohkem aega fotoaparaadi asemel mägede vaatamiseks. Ronisime mäest üles. Mäed olid pudedad ja ronimise käigus varises nende küljest tükke. Jõudsime selle mäestiku kõrgeimasse tippu. Oli teada, mis oli selle kõrgus enne varisemist, aga ütlesin, et ei tea, kui palju see praegu on.

*
Kõndisime perega mööda autoteed. Tee oli ühes kohas nalja pärast kitsamaks tehtud. Teeservadel olid tõkked ees, et auto sõidaks tee keskosas ja nende tõkete ees seisid veel inimesed. Auto sõitis nende inimeste vahelt läbi ja jäi arusaamatuks, miks ta neid ei riivanud. Tee oli metsavaheline. Kirjutasin kõndides naljajuttu. Teised olid kaugemal eespool. Ühe puu otsast hakkas vett tulema. Seal elas suur loom, kes võis olla ohtlik, aga kallale siiski ei tulnud. Tagasi kõndides vaatasin oma juttu läbi. Olin seda kirjutanud tempot moonutades. Hakkasime seda saadet otsast peale vaatama. Tundus, et see polnud see osa, mida olime varem näinud, vaid oli tehtud uus. Sõitsime rongis. Valjuhääldajast hakati ühte venitatud laulufraasi korrutama. Mitmed sõitjad andsid mõista, et selle võiks vaiksemaks keerata. Püüdsin leida kohta, kust seda teha.

Kaks mängu sama vastasega

Mängisin maleturniiril tugeva vastasega ja võitsin. Pidime omavahel mängima ka teise partii. Esimese ajal oli vastane ringi jalutanud, aga nüüd võttis ta kogu jõu kokku, istus kogu aeg laua taga ja mõtles pikalt. Mäng läks viiki. Nüüd vastane enam auhinda ei saanud, aga mina vist ka mitte. Pidin mängima veel Klausiga. Olin temaga juba varasemas voorus mänginud. Küsisin, kas kõik peavad omavahel mängima kaks partiid. Klaus vastas jah. Pärast mängu lõppu näitasin talle, kuidas olime otsustaval hetkel mänginud.

Uus tuba

Olime kolinud uude tuppa. Vana toa mööbel mahtus uude täpselt ära. Mõtlesin, et tegelikult mahuks Tõnu voodi taha veel üks raamaturiiul, sinna saaks hakata uusi raamatuid panema. Üks noorem vend kaebas, et arvutites ei ole ühtegi arvutimängu. Ema vastas, et tema ei oska arvutisse arvutimängu panna ja mina ka ei oska. Vaidlesin vastu, et ma oskan. Aga ema oli tahtnud vist ainult sellele jutule lõppu teha.

Millekski valmistumine

Mul oli magistrieksamiks õppimiseks veel niipalju aega, et jõudsin lugeda ühte raamatut. Aga mitte tervikuna, vaid katkendit. Valisin selleks de Gaulle'i eluloo ja otsustasin lugeda keskelt. Lähenes ürituse algus. Vaatasin, kas tasub teki ümbert tekikott ära võtta, aga otsustasin selle ümber jätta. Istusin bioloogia tunnis Sandri kõrval. Õpetaja ütles, et vastama kutsub ta minu, sest mul pole sel õppeaastal veel ühtegi hinnet. Kätte jõudis juba kevad. Ütlesin, et ma vastan parem järgmine kord, ma ei teadnud, mis tänaseks õppida oli, sest ma eelimisest tunnist puudusin. Olin puudunud sel õppeaastal kõigist bioloogia tundidest. Aga võisin öelda, et kuigi ma pole õpikut lugenud, lugesin "Loomade elu". Seletasin, et ma pole sel õppeaastal sellepärast bioloogia tundides käinud, et mul oli tunniplaanis viga. Bioloogia oli reedeti viimane tund, aga mul polnud seda päevikusse märgitud. Olin arvanud, et reedeti on koolipäev lühem, ja koju läinud. Tõestuseks tegin päevikust lahti septembri esimese nädala, kuhu polnud tõesti bioloogiat märgitud. Aga üllatusega avastasin, et septembri teisele nädalale on küll märgitud. Võibolla oli märgitud ka kolmandale nädalale, aga seal olid reede peal lühendid, ma ei teadnud lühendite tähendust. Klassi tuli ka eesti keele õpetaja. Ta hakkas rääkima lõpukirjandiks valmistumisest. Ta rääkis, et lõpukirjandil on nii ranged nõuded, et keelega oli varem saanud meie koolis positiivse hinde kätte kaks õpilast aasta kohta. Sisu eest oli saanud positiivse hinde seitse õpilast aastas.

Peedu ajaloost 2

"Postimees" kirjutas 28. juulil 1941:

Peedu hoolitseb Tartu sõjapõgenike eest.

Elva kõrval on Peedu olnud tartlastele üks eelistatumaid suvituskohti. Nüüd aga juba paar nädalat on Peedu andnud peavarju sõjapõgenikele Tartust. Tartu pommitamise algusest peale on Peedule paigutatud enam kui 400 sõjapõgenikku, kuna üle 600 inimese on Peedult edasi läinud.

Vigurite ringihüppamine

1. d4 Rf6 2. c4 e6 3. g3 d5 4. Og2 dc 5. La4+ Od7 6. Lc4 Oc6 7. Rf3 Rbd7 8. Rc3 Rb6 9. Ld3 Ob4 10. 0-0 0-0 11. Vd1 h6 12. Od2 Le7 13. a3 Oc3 14. Lc3 Vfd8 15. Oe1 Vac8 (Siiani partiist Smõslov-Keres) 16. b4 Re4 17. Lb2 Ra4 18. Lc2 Rac3? 19. Vd3? Oa4 20. Lb2 Rb5 21. Re5 Rbd6 22. Vac1 f6 23. Rg6 Lf7 24. Rh4 g5 25. Rf3 Ob5 26. Vdd1 Rc4 27. Lb3 Red6? 28. a4 Oa4 29. La4 Rb2 30. La7 Rd1 31. Vd1 b6 32. La2 Va8 33. Lc2 h5 34. h4 g4 35. Rd2 Va3 36. Rc4 Rc4 37. Lc4 Vda8? 38. Oa8 1:0.

Kell ja kaart

Ema ütles, et on aeg mulle sünnipäevaks uus malekell kinkida, vana on kulunud. Vastasin, et ma ei taha, olemasolevad kaks kella on värskemad kui suurem osa maleklubi kelli. Maleklubis peab paljude kellade keeramiseks lisanuppu kasutama ja vahel on keeratud kopikatega. Siis tuli mulle meelde, et kodus ei saa kella ühte poolt lisanupuga ka keerata. Seetõttu andsin järele, et on küll uut kella vaja. Mõtlesin, et küsin elektronkirjas Helinalt, mis ta praegune kodune aadress on, ja seejärel saadan talle sellel aadressil paberkirja. Helina oli ühe kirjaga pannud kaasa selle Soome linna kaardi, kus ta elas. Praegu võttis üks vennapoeg selle kaardi enda kätte ja hakkas rebima. Lasin tal mõned sentimeetrid rebida, siis võtsin talt kaardi ära, öeldes, et seda läheb veel vaja. Üks väga pisike vennapoeg oli aknalaual ja roomas lahtise akna suunas. Tõstsin ta eemale ja panin akna kinni.

"Inimeselaps"

Uku Masing. "Inimeselaps. Valik luulet". Tartu 2016. 184 lehekülge.

Hiljuti lugesin läbi viimase "Loomingu" numbri luuletused ja ühtegi eriliselt head meelde ei jäänud. Nüüd lugesin Uku Masingu valikkogu, kus kõik luuletused olid huvitavad. "Looming" oli ehk ühe põhjusena sellepärast igavam, et seal trükitut lugesin esimest korda, aga Masingu loominguga olen juba varasemast tuttav. Ükskord mult küsiti, et kui ma loen Masingu luuletusi, kas ma saan siis nendest aru. Vastasin võibolla, et luulet on riimide ja rütmi pärast siis ka hea lugeda, kui aru ei saa. Nüüd ilmunud raamatust sain nagu paremini aru kui Masingu kogutud luuletustest. Valikkogusse vist on võetud lihtsamad tekstid ja lisaks olen ise vahepeal vanemaks saanud. Sada protsenti ei saa aru ühestki autorist, isegi mitte endast, aga Masingu puhul on näha, mis asjad talle meeldivad ja mis mitte. Talle meeldisid kauged tähed, kauged ajad, kauged maad, taimed, loomad, Jumal ja naine. Ta liitis sõnu sageli üllatavateks kombinatsioonideks, mida pole kohanud ühelgi varasemal ega hilisemal autoril. Masingule ei meeldinud tondid, kurjus ja rumalus. Öeldakse, et tark teab, et ta midagi ei tea. Masingu puhul vähemalt peab see ütlus paika. On näha, et ta on suuremast osast inimestest intelligentsem, aga ta kaebab sageli, et ei saa millestki aru. Masing kirjutab küll naermisest, aga naerdakse rõõmust, ta ei kirjuta naljaluuletusi. Teda vaevavad negatiivsed emotsioonid, kurbus ja üksindustunne. Leian, et mul on Masinguga palju sarnaseid huvisid. Osalt ka sellepärast, et olen varemgi tema raamatuid lugenud. Kui lugesin Masingu "Mälestusi taimedest", hakkasid taimed mulle rohkem meeldima. Mul esineb nii negatiivseid kui ka positiivseid emotsioone, aga tundub, et positiivsete osakaal on suurem kui Masingul. Seega kinnitab Masingu juhtum väidet, et kõige intelligentsemad inimesed ei ole kõige õnnelikumad, kuigi arvatavasti on ka mõni erand.

Sedeleid kirjutamas

Läksin kirjandusmuuseumi kartoteegi sedeleid kirjutama. Mind juhendati, kuidas kirjutada. Ma ei näinud hästi. Pastakaplekid tegid ühe sedeli kõlbmatuks. Ütlesin, et selle maja kummitus ründab mind niiviisi, et paneb pastaka plekke tegema. Teistes majades pastakas plekke ei tee. Mulle öeldi, et ma olen sedelitele ühe näitaja valesti kirjutanud. Küsisin, kas siis on kõik kirjutatud sedelid kõlbmatud. Vastati jah. Ütlesin, et ma kirjutasingi ainult selleks, et endal hea enesetunne oleks. Tegelikult olin vist kirjutanud ikkagi nii, nagu esimene töötaja juhendas, kaks töötajat olid nähtavasti eriarvamusel. Mul kukkus pastakas teise ruumi basseini põhja. Läksin seda ära tooma.

Ajaloolise romaani kaart

Lehitsesin raamatut "Egeri tähed". Selles oli ka maakaart. Kuna raamat oli trükitud Nõukogude ajal, oli kaardil teistest rasvasemate piiridega trükitud Moskva suurvürstiriik. Hilisem Vene riigi ala oli juba üleni riikidega kaetud. Riikide nimede järgi oli näha, et mõnes neist elasid muud rahvad kui venelased, nende rahvaste hilisem elukoht oli teine. Ühe riigi nimi oli padrikuriik, mis näitas, et seal oli palju puid ja vähe inimesi. Moskva suurvürstiriik oli juba kõige suurem. Oma suuruse tõttu oligi tal õnnestunud hiljem teised riigid vallutada.

*

Meie pere auto seisis kodu ees parkimisplatsil. Mina istusin auto tagaistmel, teised pereliikmed olid tuppa läinud ja üks Pille tuttav tüdruk istus roolis. Ta hakkas sõitma maakoha suunas. Ma ei teadnud, kas tal on luba sõitma hakata, kui ta pole perekonna liige. Ta rääkis, et üks minu sugulane tüdruk on avaldanud luuletusi. Meenutasin, et vist jah. Tüdruk täpsustas, et sellel teisel tüdrukul on ilmunud kolm luulekogu ja ühel teisel minu sugulasel tüdrukul kaks.

*

Läksin malemängu koha suunas. Kui möödusin meie endisest hoovist, oli naabermaja otsmise trepikoja ees üks vana naine, kes mind vanast ajast mäletas ja hakkas minuga rääkima. Ta ütles, et ma olen kasvatanud kaheksat venda. Parandasin, et nelja. Naine küsis, mida ma õppima lähen. Vastasin, et mul on juba magistriõpe lõpetatud. Seda ma ei hakanud lisama, et selle lõpetamisest on ka juba kümme aastat möödas. Naine vangutas sellest hoolimata pead, et aeg on kiiresti lennanud. Ta kõndis minema. Mina läksin malemängumajja. Olin täna väga unine, aga sellest hoolimata otsustasin turniiril osaleda.

*

Ema ütles, et tänaseks on lubatud pikemat maavärinat kui Eestis seni on olnud - veerand tundi. Maavärin hakkas pihta. Lamasin voodis ja tundsin, kuidas see tugevalt vappus. Pärast maavärinat vaatasin aknast välja. Vaatepilt oli maavärina tõttu muutunud, nüüd oli see akna taga jälle selline, nagu oli Kaunase puiestee hoov olnud lapsepõlves. Läksime õue maavärina tagajärgi vaatama. Elasime Uuel tänaval. Mõne maja asukoht oli muutunud. Jõudsime ühtede sugulaste majani, millest osa oli kokku varisenud. Ma ei teadnud, kas keegi surma ka sai. Aga see maja oli olnud maavärinatagi varisemisohtlik. Sugulased olid seda teadnud ja maavärina ajaks majast välja tulnud, istudes maja kõrvale laua taha. Nad istusid seal ka pärast maavärina lõppu.

Treppidega maja

Meid heideti kosmoselaevast avakosmosesse. Kosmoselaeva juhtkond nähtavasti sai aru, et tõenäoliselt me saame avakosmoses hakkama ja leiame tagasitee kosmoselaeva. Mõeldi, et mõni elu võib küll kaotsi minna, aga on vaja, et keegi avakosmost uuriks.

*
Lahendasime ülesannet, kui palju tuleb elektriarvet tasuda. Tundus, et lahendus on käes, aga kontrollimisel selgus lõpuks, et lahendatud oli valesti, sest paari võõrkeelse sõna tähendust ei teatud. Ülesandes polnud öeldud mitte, mis summa tuleb tasuda, vaid mis summa võib endale jätta. Tasuda tuli väiksem osa kogusummast. Öeldi, et B-klassis lahendasid kõik selle ülesande õigesti, aga A-klassis vaid mõned üksikud. Mõeldi vist ühe teise kooli klasse, aga võibolla laienes üldistus kõikide koolide vastavanimelistele klassidele.

*
Väikses puumajas oleks võibolla tulnud ülemisele korrusele viiva trepi kohal mööbli paigutust muuta. Mängiti malet. Tundus, et valge kuningas hakkab matti saama. Tal oli taganemiseks veel ainult üks käik. Aga ta käis teises suunas. Kardeti, et nüüd jääb ta liiga lagedale. Endale ruumi tegemiseks lõi valge kuningas suure topsi, mis polnud päris nupu moodi. Istusime maja välistrepil. Ütlesin isale, et kass on öelnud, et tal on raske, sest ta on mustade nuppude sõber, aga mängib valgete poolel. Ärkasin. Pärast ärkamist istusin samal trepil, aga ümbrus nägi nüüd teist moodi välja. Trepp oli kõrgem ja kui maja juurde viiva tee ääres oli unenäos olnud puid rohkem ühel pool, siis nüüd teisel pool. Peremees istus ka trepil ja laulis ropuvõitu sõnadega laule. Naised ei pannud seda talle pahaks, sest muidu see mees ropp ei olnud.

Palju asju

Läksin laulmistundi. Olin vanaema pool. Hakkasin pakkima oma asju, mis olid siin seisnud, et need koju viia. Asju oli palju ja kui ma oleks need kõik kotti pannud, oleks tekkinud raskusi bussi peale mahtumisega. Istusin aias mullase peenra ees ja sonkisin kätega mulda.

Virulane 1906

„Virulane“ 30. juuni – 27. juuli 1906.

Vahel on räägitud 1905. aasta revolutsioonist, aga vahel ka 1905.–1907. aasta omast. 1906. aasta „Virulasest“ saab kinnitust, et võitlus ei olnud lõppenud.

„Virulane“ oli ilmunud 19. sajandil, kuni võimud selle poliitilistel põhjustel sulgesid. 1905. a. lõpul hakati revolutsiooni maha suruma ja ajalehti sulgema, aga „Virulane“ õnnestus 1906 hoopis uuesti asutada, kuigi vahepeal suleti teda jälle ja ta sai ilmumist jätkata vaid nime vahetades. „Virulase“ toimetaja oli mõlemal sajandil Jaak Järv, kuid ülejäänud toimetuse koosseisus toimus muutusi. Kui 19. sajandil olid lehes kirjutanud Vilde ja Martna, siis 20. sajandil oli üks tuntumaid toimetuse liikmeid Pusta ja lehes võttis sõna ka Riigiduuma ehk Riigivolikogu saadik Hellat. Entsüklopeedia ütleb, et uuel „Virulasel“ ei olnud enam nii suurt mõju kui vanal. Samas saadi rohkem kirjutada, sest poldud enam nädalaleht, vaid ilmumissagedus tõusis kuuele päevale nädalas. Nüüd oli suurem konkurents, sest Eesti ajalehtede puhul olid kasvanud nii nende ilmumissagedus kui ka ajalehtede arv rutem kui rahvaarv. Kiiremini kirjutades võib lisaks jutt lahjemaks minna. Raamatud Jaan Tõnissoni kohta ütlevad, et pärast 1905. a. lõpu sündmusi vasakpoolsete populaarsus langes ja mõõdukama Tõnissoni oma tõusis, kuid „Virulane“ esindas just nimelt vasakpoolsemat suunda. Ainult „Virulast“ lugedes selle suuna populaarsuse langusest aru ei saa, sest „Virulane“ ise kinnitab, et esindab enamuse seisukohti ja Tõnisson on vähemuses. Praegu peetakse suurmeheks Tõnissoni, ja Järve temaga ei kõrvutata.

Üks küsimus, milles „Virulase“ vasakpoolsus avaldus, oli tema suhtumine maaeraomandisse. Kuigi tehti riigi vastu revolutsiooni, taheti mõisamaad muuta riigiomandiks ja anda talupoegadele vaid põlisele rendile, mitte nende eraomandiks. Sellisele suhtumisele aitas kaasa nähtavasti teadmine, et riigimõisades on talupoegade olukord parem kui eramõisades. Riik, millele taheti maad anda, ei olnud isegi Eesti riik, vaid oldi Venemaa osa. Kuigi Tõnisson asutas kohaliku Eduerakonna, peab „Virulane“ endastmõistetavaks, et partei on midagi üle-venemaalist.

Uuritud ajalõigu alguses hooples „Virulane“, et hoolimata karistussalkade terrorist on vabadus suurenenud, nüüd arutatakse parlamendis samu küsimusi, mille eest enne karistati, ja parlamenti ei saada keegi laiali. Kuid siis see laialisaatmise otsus tuli. Mul tekkis lugedes mitu võrdlust Pätsi vaikiva ajastuga. Pätsi ajal pandi parlament vaikivasse olekusse rahva rahustamise ettekäändel, kuid „Virulane“ aastal 1906 avaldas arvamust, et rahvast rahustaks see, kui parlament uuesti kokku kutsutaks. Keiser ja parlamendi pooldajad süüdistasid üksteist vastakuti seaduse rikkumises. Ka Päts ja vabadussõjalased süüdistasid hiljem mõlemad üksteist riigi pööramises.

Toimus ka relvavõitlust. 1917 oktoobripöörde ajal olevat lastud Auroralt vist üks pauk, aga 1906 oli mõnes linnas nagu Sveaborg paugutamist rohkem. Kuigi „Virulane“ mõnes küsimuses kaitses seaduslikkust, ei nimetanud ta seadusevastaseks relvastatud ülestõusu ja esimesel hetkel paistis uskuvat, et ülestõusnuid saadab edu.

Varem olen võrrelnud, et „Postimees“ kirjutas Eesti eestlastest, „Olevik“ Venemaa piiridest lahkunutest ja „Ristirahva Pühapäevaleht“ Venemaa piires ümber asunutest. Nüüd loetud „Virulase“ numbrid sarnanevad selle poolest kõige rohkem „Ristirahva Pühapäevalehega“, kuigi „Virulane“ ei tee usupropagandat.

19. sajandil olid olnud vastuolud „Virulase“ toimetaja Järve ja „Valguse“ toimetaja Kõrvi vahel. Neist vastuoludest oli ka nüüd üle ühe korra juttu. Samal aastal, kui Järv oma ajalehe taastas, lõpetas Kõrv revolutsiooni tõttu pettununa enda ajalehe väljaandmise. Kõrvi on nimetatud eesti ajakirjanike hulgast suurimaks venestuse pooldajaks, kuid „Virulasest“ paistab, et Kõrv tahtis samaaegselt olla nii venelaste kui ka sakslaste sõber. Seda ei saa öelda „Oleviku“ toimetaja Grenzsteini kohta, kes tegi venestusele järeleandmisi, aga kritiseeris samal ajal teravalt sakslasi.

19. sajandi ajalehtedest on peetud „Virulast“ ja „Valgust“ keskmisest kollasemaks. Ka 20. sajandi „Virulases“ tundus olevat keskmisest lehest rohkem uudiseid kuritegude kohta. Seevastu ei huvita „Virulast“ erinevalt praegustest lehtedest sport. On üks uudis kalapaatide võidusõidu kohta, kuid selle asemel, et tuua ära võitja nimi, kahtleb ajaleht, kas selliseid võistlusi on vaja. Iseloomulik ajastu kohta on ka see, et kalapüüdmiseks ja võidusõiduks ei olnud eraldi paate.

Esimene lumi

Kardinaid eest tõmmates läks tuju paremaks.

Õpilased ja õpetajad

Lugesin raamatuid. Kuigi olin realistlikku kirjandust kritiseerinud, olin lugenud hea meelega palju realistlikke romaane. Kristeril oli välismaa naine. Rääkisin Kristeriga ühest selle naise maa kunagisest poliitikust, keda see naine ei mäletanud. Ta imestas, et mina ja Krister nii noorelt poliitikat jälgima hakkasime. Õpetaja ütles, et tema eelistab Otiga mitte ajalugu arutada, sest Otil on selle kohta oma seisukohad. Mina rääkisin Otiga sel teemal. Ott ütles, et papp ei ole võrdse tähtsusega mitte preestri, vaid piiskopiga. Olin luuletusi kirjutades sõna 'papp' kasutanud seda teadmata. Läksin ühele tänavale lõkke süütamisele. Süütaja valas kõigepealt lõkkeaseme veega üle. Üks vanainimene küsis mult, miks see mees nii teeb. Vastasin, et võibolla selleks, et näidata, et lõke süttib puude märjaks tegemisest hoolimata. Mõtlesin, et võibolla ei valatudki vett, vaid lõhkeainet. Põgenesin kaugemale, et mitte plahvatuses kannatada saada. Vanainimene põgenes samuti. Aga plahvatust ei tulnud. Mul ei olnud riideid seljas. Olin midagi mõtlemata riided seljast võtnud, sest olin arvanud, et on aeg seda teha. Aga vanainimene võis hiljem rääkima hakata, et ma nägin sobimatult välja. Osadel lõkke äärde kogunenutel olid ülikonnad seljas, aga üks teine poiss oli ka ilma riieteta. Üks tüdruk ütles sellele poisile, et see poiss jäi talle meelde, aga mulle ei öelnud midagi. Poiss vastas sellele tüdrukule, et Võrumaal on kombeks ilma riieteta käia. Ma võisin öelda, et ma pole küll Võrumaalt pärit, aga olen seal suvitanud. Hakkasime kooli õuel jalgpalli mängima. Meie meeskond sai rohkem väravaid löödud. Mina lõin palli nõrgalt, aga andsin korduvalt resultatiivseid sööte. Mõtlesin, et unenägudes on see tavaline, et kujutlen, et oma meeskond lööb rohkem väravaid. Vahepeal ei olnud väravavahti väravas. Jooksin palliga vastase värava suunas, kui mitte kedagi ei olnud kaitses. Tegin pealelöögi, aga pall põrkas postist tagasi. Pidin teise löögi veel tegema. Sain palli väravasse, aga võibolla see oleks reeglite järgi pidanud puudutama ka värava põhja, pall peatus varem. Meie väravas ei olnud vahepeal samuti väravavahti. Üks mängija rääkis, et loodab ülikooli sisse saada. Õpetaja küsis talt, et kas ta loodab, et kui teeb kaks vaimset eksamit kümne palli süsteemis kolmele, et siis saab füüsilised eksamid kümned ja pääseb ülikooli sisse. Poiss vastas jah. Ta oli vastaste väravavaht. Mõtlesin, et kui ta väravaid sisse laseb, siis võibolla ta eksib, kui arvab, et füüsilised eksamid läheksid tal hästi.

Kodulehekülje koopia

Tegin kodulehekülje failidest teisiti süstematiseeritud koopia aadressile http://simorunnel.blogspot.com.ee/ . Kodulehekülg ise võib varsti kustuda ja viimased uuendused on ainult uuemas variandis.

Võrgu-uudised

Tahtsin lisada kodulehekülje malelehele kahte uut partiid viimaste aastate turniiridelt. Selgus aga, et tasuta kodulehekülje teenus on lõppemas. Seetõttu panin valitud partiid üles uude kohta http://simorunnel.blogspot.com.ee/2016/10/valitud-partiid.html . Sinna blogisse mõtlen kopeerida ka muid seni koduleheküljel olnud asju.

*
Lähenevad AVRO-38 mälestusturniirid kiir- ja välkmales. Juhendid asuvad aadressil http://www.maleliit.ee/info/2016/Juhend_AVRO_2016.pdf .

*
Feisbuk teatab, et Kerese mälestuseks mängitakse ka Viimsis: http://www.eestimale.ee/uudised/2016/turniirikutse-paul-keres-100-viimsi-valla-kiirmaleturniir .

Korterimäng

Oli kirjanduse tund. Lehitsesin oma vihikut, et leida kohta, kuhu saaks kirjutada. Mõnes kohas oli tühje ridu, aga järgmine lehekülg oli jälle täis. See vihik oli vist juba lõpetatuks kuulutatud, võtsin kotist teise ja tühjema. Õpetaja kirjutas tahvlile arvutusi. Aga enne kui ma jõudsin nendega midagi teha, kustutas ta need uuesti ära. Sellega ma polnud rahul, aga järele mõeldes sain aru, et oli vaja kustutada, muidu poleks järgmisi asju kuskile kirjutada. Õpetaja viskas vihast minu vastu äratuskella põrandale puruks. Ta ütles, et mina tükid ära koristaks. Mina ütlesin, et tema viskas ja tema peab koristama. Panin seina najale istuma karvaseid mänguloomi. Õpetaja hakkas rääkima minu "Vikerkaares" ilmunud luuletustest. Mulle oma luuletused meeldisid ja samuti olid ilusad pildid, mille õpetaja nende kohta värvikriitidega tahvlile joonistas, aga tundus, et ta tahab jutuga välja jõuda selleni, et selliseid luuletusi ei tohi kirjutada. Mõtlesin, et kui ta peaks seda ütlema, siis saadan just avaldamiseks järgmised luuletused. Õpetaja kustutas tahvlilt joonistused ära ja joonistas asemele teise variandi. Esimene variant oli illustreerinud minu luuletusi abstraktsete kujunditega, teine inimfiguuridega.

*
Olin leidnud vanast ajalehest midagi huvitavat. Seal oli ühes lühinupus juttu minust, teises Jürgen I-st. Rääkisin sellest teistele ja näitasin ajalehte projektoriga seina peal. Õpetaja Kalme näitas, et projektoriga peab tegema teistsugust pilti. Nüüd nägin ma ise uduselt. Aga mõtlesin, et mis sellest, ma näitan pilti teiste jaoks, ja kes ei näe, võib binokli võtta. Jürgeni nimega nuppu ma ei leidnud üles. Kui ajalehe Jürgeni kätte andsin, siis tema leidis. Ajalehte jälle enda kätte saades leidsin ka mina. See oli ühes kahest parema serva poolsemast tulbast. Aga kuigi olin nupu juba leidnud, kaotasin selle uuesti silmist ja pidin uuesti otsima hakkama.

*
Lugesin Enekest. Keerasin lehti ja lugesin läbi artiklid riikide kohta. Tegin nende kohta märkmeid. Jõudsin artiklini Liechtensteinist. Selles entsüklopeedias kirjutati see Liichtenstein. Ja oli veel kaks erinevat kirjapilti, teises oli viimast tähte kahekordselt. Sõitsin bussis. Bussi uks ei läinud kinni ja ma rippusin välja. Hoidsin kinni, aga käsi võis korraks lahti minna ja siis ma võisin välja kukkuda. Mul õnnestus pääseda sügavamale bussi. Selles bussis tahtsid piletikontrollid kehtestada uut korda ja kontrollisid pileteid juba aastaid, ilma et nad oleks bussi eesotsa välja jõudnud. Aja jooksul muutus uus karm kord küll leebemaks. Mängisin ühes kohas paberi peal mängu, kus ma tähistasin trepikoja iga korteri mullide reaga, kus iga mulli sisse oli midagi kirjutatud. Osadel korteritel oli hulk mulle, mille sisse oli kirjutatud 0, aga neil oli ka muusisulisi. Meie korteri kohta oli kirjutatud kaks korterinumbrit. Üks mees tahtis näha, mida ma paberile kirja olen pannud.

Pargikoer

Kõndisin läbi pargi Raekoja platsi suunas. Pargis oli varem üks koer ketis olnud, aga nüüd oli ta ketist lahti. Ma ei teadnud, kas ta võib kallale tulla või mitte. Ka sõbraliku koera ketist lahti laskmine oli halb, sest teised võisid selle eeskujul lasta kurja koera. Varasematel aegadel, kui seda koera polnud veel ketti pandud, oli ta juba ketist lahti olnud. Raekoja platsil heitis see koer pikali ja inimesed silitasid teda. Kahtlustasin, et vaenlased on selle koera marutõppe nakatanud, sest ta on sõbralik ja inimesed lähevad teda silitama, vaenlase eesmärk oleks, et inimesed ka marutõppe jääksid. Pidu hakkas läbi saama. Raekoja platsile kogunenud inimesed tõusid püsti lõpulaulu jaoks. Mina jäin esialgu istuma, aga siis tõusin ka püsti. Vaatasin, et Klaus veel istub.

Valesti topeldamine

1. d4 Rf6 2. c4 e6 3. g3 d5 4. Og2 dc 5. La4+ Od7 6. Lc4 Oc6 7. Rf3 Rbd7 8. Rc3 Rb6 9. Ld3 Ob4 10. 0-0 0-0 11. Vd1 h6 12. Od2 Le7 13. a3 Oc3 14. Lc3 (Siiani partiist Smõslov-Keres) Vfd8 15. Vac1 Vd7 16. Re5 Vd6 17. Rc6 bc 18. Oc6 Vad8 19. e3 Rfd5 20. La5 Rc8 21. Od5 ed 22. Ob4 Le4 23. Od6 Vd6 24. Lc7 Vf6 25. Lc8+ Kh7 26. Lc2 1:0

Mustad nõud

Läksin kööki. Tahtsin kapist taldrikut võtta. Aga leidsin sealt musta taldriku. Selle all järgmised nõud olid ka mustad. Need oli ära määritud, ilma et neist oleks üldse söödud. Öeldi, et mustust levitati listide kaudu.

Ülikool ja võistlused

Läksin suurde auditooriumisse ajalooloengusse. Istusin kõige tagumisse ritta. Loengupidaja ei lasknud registreerimislehte ringi käia. Tõin auditooriumi eest ise paberi ja panin selle ringi käima. Ma olin ka muudel kordadel asjade korraldamisega tegelenud. Aga võibolla loengupidajale piisas, et ühes loengus oli kirja pandud, kes tema loengutes käivad, teda ehk iga üksiku loengu kuulajate nimed ei huvitanudki. Esimene, kes oma nime kirja pani, kirjutas nime taha hinde 5. Teisena panin nime kirja mina. Ma mõtlesin, et eksamit ei ole veel olnud, siis ei ole hinde paberile kirjutamine õige, seetõttu kirjutasin oma nime taha "arvestatud". Siis tuli meelde, et arvestust pole ka olnud, seetõttu võtsin paberi oma kätte tagasi ja tõmbasin selle sõna maha. Esimene kirjutaja oli eksinud veel selles osas, et nüüd ei pandud hindeid numbrite, vaid tähtedega.

*
Läksin maleturniiri viiendale ja viimasele voorule. Mängiti kahel korrusel. Kõndisin läbi esimese korruse mängusaali ja siis läksin teise korruse väiksemasse saali, kus pidi toimuma minu mäng. Aga kell oli juba seisma pandud ja mulle oli märgitud kaotus, põhjendusega, et ma olin mängule hilinenud. Nüüd olid uued reeglid ja hilineda võis vähem kui varem. Enda meelest ma polnudki liiga palju hilinenud, sest olin esimesse saali jõudnud veel lubatud kellaajal. Kuigi mul jäi viimane voor mängimata, oli punkte siiski nii palju, et sain auhinna. Neist neljast partiist, mille olin ära mänginud, olin saanud 3,5 punkti. Praegu olin ma väga tugev. Mängisin malet. Vastase nupp läks vaheseina taha. Arvasin, et vahesein oleks tulnud kõrvaldada, et vastasele tuli ja matt peale panna. Siis mõtlesin, et kui minu vanker sai vastase vankri lüia, siis sai tegelikult vastase vanker ka minu vankri. Olin hakanud magistritööd kirjutama ja seetõttu igal ööl õppetööd unes nägema. Ma kordamööda ühel päeval õppisin võõrkeele sõnu ja teisel päeval tegin maletrenni, magistritööd ei kirjutanud ühelgi päeval. Läksin hämarasse auditooriumisse, kus toimus ühe doktorandi uurimisteema arutelu. E. Kuusik võttis sõna. Paljud kokkukogunenutest oskasid doktorandi teemale midagi täienduseks öelda. Doktorant kuulas vaikides. Mõtlesin, kas tal jäävad kõik märkused meelde. Mõtlesin, et mina ei taha doktoritööd kaitsta, sest tunneksin ennast kaitsmise ajal halvasti. Minu kõrval istus Helen. Iga lause üles kirjutamise järel pistis ta oma konspekti minu nina alla, et ma kontrolliks, kas ta kirjutas õigesti.

Õppetöö kolmes ruumis

Olin oma toas ja õppisin võõrkeele sõnu. Tabelis oli ühe eestikeelse sõna vasteks teine eestikeelne sõna. Mõtlesin, et mis sellest, ma ei õpi võõrkeelt, vaid tabelit. Koolis olin vist ühel viktoriinil saanud esikoha mina ja teise koha Sander, teisel viktoriinil esikoha Sander ja teise koha mina. Olime arvanud, et kui meie pingis on tulemused umbes ühesugused, siis kogu klassil. Hiljem oli selgunud, et meie olimegi kaks klassi kõige paremat. Läksin kooli kirjanduse tundi, mida andis Volmer. Ma ei pakkinud kodus ranitsat, vaid võtsin kaasa need asjad, mis parajasti kotis olid. Seal olid ainult kahe või ühe aine asjad. Võibolla tuli koolipäeva jooksul tühje vihikuid juurde osta. Tänaseks oli üks raamat läbi lugeda, aga mul oli lugemata, sest mul polnud meeles. Mul ei olnud kunagi enne meeles õppida, kui vastavat teemat oli juba tunnis arutatud. Ma kirjutasin õppimise vihikusse üles, aga kodus ei olnud meeles üleskirjutatut lugeda. Võidi öelda, et see tuleb sellest, et ma kirjutan eri aine õppimise erinevatesse vihikutesse, mitte ühte päevikusse. Aga varem ma olin kirjutanud päevikusse ja siis polnud ka olnud meeles seda lugeda. Ütlesin, et ongi hea, et õppimine meelest läheb, sest kõike õppida nagunii ei jõuaks ja kui teaks, et midagi on õppimata, siis ei saaks magada. Volmer rääkis, et meie klass oli temaga varasemal korral nii valju häälega vaielnud, et hääled olid kostnud aknast tänavale. Tund sai läbi. Järgmine pidi olema vene keel klassis 112 ja teisel rühmal 111. Ootasin oma ruumi sissepääsemist, teine rühm oli juba klassiruumis sees. Kõik, kes seal klassis olid, läksid Kristerit sünnipäeva puhul õnnitlema. Praegu oli jaanuari algus, minu teada Kristeri sünnipäev oli veebruari algul. Tund hakkas pihta. Seda andis õpetaja Velleramm. Õpetaja ja üks tüdruk ütlesid mulle mõlemad, et mina ju vene keelt ei õpi, sest olin sellest õppeainest varasemas klassis loobunud. Ütlesin, et eelmine aasta ei õppinud, see aasta õpin. Olin vahepeal kodus vene keele oskust parandanud. Panin lauale kolm ülikooli raamatukogust laenatud venekeelset raamatut. Üks tüdruk kutsuti jutustamist vastama. Mina veel nii hästi jutustada ei osanud. Valisin kolmest lauale pandud raamatust välja Saksamaa ajaloo kohta käiva ja tegin selle lahti.

Pioneer 10

Olime Paides. Läheduses elasid mustlased. Nüüd oli üks sugulane nendega abiellunud. Mustlased pakkusid meile toitu. Panin seda suhu, aga igaks juhuks alla ei neelanud. Olime võõras linnas. Hakkasime minema bussi peale, et sõita Tartusse. Ma polnud kindel, kas ma leian bussijaama üles.

*
Oli avastatud, et kosmoselaev "Pioneer 10" võib varsti Neptuuniga kokku põrgata ja et lisaks on kosmoselaeva pardal kümme tuumalõhkepead. Nüüd võisid Neptuuni elanikud Maa elanike peale vihaseks saada. Tuumalõhkepead oli "Pioneer 10" pardale paigutanud president Kennedy, kes oli määranud ka kursi Neptuuni pihta. Ta oli tehtu saladuseks jätnud. Varem olin lugenud, et "Pioneer 10" võttis suuna Päikesesüsteemist välja ja et pardal on tervitus inimkonnalt.

*
Mul oli arvutis üks programm. See näitas, et temast on kolm versiooni. Kõige alla oli kõige suuremalt kirjutatud uusima versiooni nimi. Kui seda pakuti veel väiksemate tähtedega, olin proovinud seda endale tõmmata, aga polnud õnnestunud. Nüüd otsustasin uuesti proovida. Kõigepealt kustutas programm enda senise versiooni ära. Sellega võis salvestatud informatsiooni kaotsi minna. Kui programmi uus versioon poleks jälle läbi tulnud, sai vast senise versiooni uuesti tõmmata. Uus versioon jõudis kohale. Selles nimetati "mõlemat riiki", mille all mõeldi Ameerika Ühendriike ja Kanadat, aga mina elasin Eestis. Ekraani ülemisse paremasse nurka ilmus kast, milles oli luuletus. Originaal oli inglise keeles, aga seda ma ei näinud, sest programm tõlkis luuletuse halba eesti keelde. Selle kasti all oli teine kast, milles vahetusid paljaste rindadega naiste pildid. Et ma neid vaatamata ei jätnud, see näitas, et mul oli eeldusi ka alkoholi tarvitama hakkamiseks, kuigi ma ei tarvitanud.

Skeptitsism süveneb

Kõigepealt lõpetasid inimesed Jumala uskumise, nüüd ei usuta enam ka käegakatsutavamaid asju. Doktorant rääkis, et kasutab kõrvaklappe. Hoiatasin, et see kahjustab kuulmist. Doktorant ütles, et tema ajalehtede teadusuudiseid ei usu. Minu meelest saab teha ka ajalehtedeta üldistuse, et mida kasutatakse, see kipub kuluma. Jooksutrenn võib küll mõistlikus ulatuses lihaseid tugevdada, aga ülepingutuse korral on ohtlik ja liigeseid kulutab juba siis, kui lihaseid veel treenib. Kui asjad pole sada protsenti kindlad, siis tuleb minu meelest käituda vastavalt sellele, mis on tõenäolisem.

Taimedest ja inimestest

Tänavuseks potitomati saagiks kujunes kolm küpseks saanud vilja. Nüüd on tomatitaim likvideeritud, aga samas potis üks ise kasvama läinud taim on veel alles. Ma ei tea, mis liiki see on. Taimemäärajast pole ka otsinud. Olen küll lugenud mitu aastat "Loomade elu", aga taimi vaadata meeldib mulle rohkem kui loomi. Eilse jalutuskäigu ajal vaatasin puid ja mõtlesin, mida puud võiks mõelda. Kas nad üldse midagi mõtlevad ja kui mõtlevad, siis kas nad suhtuvad minusse hästi või halvasti. Puud näevad nii sõbralikud välja, et võiksid olla heatahtlikud, aga neil on põhjust inimeste peale pahased olla, sest inimesed ehitavad nende juurte peale asfaltteid ja mürgitavad õhku. Vähemalt oli kindel, et mina olin puude vastu heatahtlik. Seega on mul kindlalt meeles, et midagi ma jalutuskäigu ajal mõtlesin. Pärast näidati mulle kodus "Keelest ja Kirjandusest" katkendit Priimäe artiklist, kes ei olnud rahul, et trükitakse uurimistöid, kus on palju viiteid, aga pole ühtegi oma mõtet. Küsisin, kumb on halvem, kas see, kui oma mõtteid pole, või see, kui mõte on vale. Vale mõtte kaudu võib lõpuks jõuda õige mõtteni, aga kas vale mõtet on vaja ära trükkida? Kui üks õpilas- või üliõpilastöö žanr on referaat, kas pärast ei tohi õpitud võtteid enam kasutada? Raamatut tõlkides ma ei asenda autori arvamust oma arvamusega, aga mõtlemine on ka see, kui ma püian originaalist aru saada ja valin, kuidas võiks sama mõte eesti keeles paremini kõlada. Oma mõtteid võib tuua ära saatesõnas, aga mulle on vahel ette heidetud, et needki on liiga referatiivsed. Aga ma ei taha teise autori nime all ilmuvas raamatus liiga palju enda arvamust peale suruda. Võibolla edaspidi surun rohkem. Oma blogis võib oma arvamust vähemalt avaldada. Aga kui ma kirjutan blogi ajaloorubriigis raamatuülevaateid, siis ma tahan ära mahtuda 4000-5000 tähemärgi sisse ja et osa juttu oleks raamatu sisu kokkuvõte, siis ei mahu kõik mõtted blogisse ka ära. Meil on küll sõnavabadus, aga iga mõtte avaldamist siiski ei andestata. Ajalehepealkirjade järgi on Kallas solvunud, et ei saanud presidendiks, kuigi põhiseaduse järgi peaks teistel olema ka valiku tegemise vabadus. Kes valimata jäämise pärast solvub, see poleks ilmselt kõige parem president olnud. Inimesel peab olema väga kõrge enesehinnang, kui ta arvab, et on miljoni inimesega riigis kindlasti kõige parem kandidaat. Mul on endal ka mõne koha pealt kõrge enesehinnang, näiteks on mul oma teada Eesti parim unenäoblogi. Aga kui teised ka unenägusid kirja paneksid, siis võibolla kellegi teise oma oleks parem. Ja täna ma esikohta ei saa, sest juba teist hommikut ei jäänud unenäod meelde. Püüdsin teha nõrkusest tugevuse ja kasutada seekord kirjutamisaega teise žanri jaoks.

Tähtpäevast pühapäeva

Eilse jalutuskäigu ajal nägin kahe maja küljes Eesti lippu, kuigi ülejäänute küljes mitte. Koju tagasi jõudes vaatasin kalendermärkimikust, kas on mingi tähtpäev. Selgus, et oli hõimupäev. See on vits soomeugrilaste päev. Soomeugrilaste kohta lugesin viimati ajalehest, et Venemaalt pärit soomeugrilased venestuvad ka Eestis. Teatavasti eestlaste vene keele oskus on samal ajal halvenenud ja inglise keele oskus paranenud. Mul isiklikult on küll vene keele oskus parem kui Nõukogude ajal. Lapsena on juhtunud, et mind nimetatakse Tagurpidi-Antsuks. Tagurpidi-Ants ja Kaval-Ants on mõlemad raamatutegelased. Raamatuid peetakse võrguteostest väärtuslikumaks, aga võrgus on ruumi rohkem kirjutada. Võibolla lugejatele meeldib, kui mõtted on raamatuks või aforismiks lühendatud, aga mulle kui kirjutajale meeldib, kui ma saan iga päev päevaplaani ellu viia ja midagi kirja panna. Päevaplaanis on küll ka muid punkte. Nädalaplaan näeb ette, et pühapäeviti ma põhitööd ei tee. Aga pühapäev sobib õppimiseks.

Kaasaskäija

Pugesin suurte manööverdavate masinate vahelt läbi. Kohtusin muruplatsil klassiõdedega. Nad tundsid mu luuletused ära. Keskkooli ajal ma polnud klassikaaslastega rääkinud, aga oma luuletusi olin neile näidanud.

*
Üks tüdruk käis minuga igal pool kaasas. Kui ta kammis peegli ees juukseid, pildistasin peegelpilti. Tõnu vaatas minu telefoni seadeid. Helisemishääl läks teiseks. Tahtsin esialgset tagasi, aga Tõnu soovitas jätta teine. See tüdruk oli minu valitud variandiga rahul, kuigi selline oli paljudel ja vahel võis tekkida segadus, kelle telefon heliseb. Vaatasime, kus saab osta esialgset signaali uuesti. Üks selline pood oli Tallinnas, aga seejärel leidsime, et üks on ka Tartus. Ja lõpuks tuli mõte, et ei olegi vaja seda uuesti osta, vaid telefoni seaded esialgseks tagasi panna. Otil oli olnud mobiiltelefon, mis tegi kassi häält. See oli selleks, et öeldaks: "Kass põues." Seda oligi öeldud. Hakkasime Tõnuga seina pealt minu tehtud fotosid vaatama. Kui olin pildistanud selle tüdruku peegelpilti, siis oli tal olnud naeratus näol. Seda pilti vaadates küsisin, miks pilt edasi ei lähe. Aga see kestis kauem, sest sel korral ma polnud pildistanud, vaid filminud. Tavaliselt ma ei pildistanud seda tüdrukut, vaid esemeid. Üks noorem vend otsis oma filmilinti. Olime seda Tõnuga natukese aja eest vaadanud ja selle järgi võis üles leida. Tavaliselt ma selle tüdrukuga eriti ei rääkinud. Ühel korral oli filmitud, kuidas istusime toas, Pille rääkis pikalt, aga see tüdruk oli vait. Kui käisin selle tüdrukuga koos pidudel, siis mina lahkusin neilt varakult ja jätsin tema sinna. Ma polnud talle rääkinud, miks ma pidudel kauem kohal ei ole. Mõtlesin, et kui see tüdruk enam minuga kaasas ei käi, aga näen teda ühel korral auto aknast, siis jätan auto seisma ja jooksen tema juurde. Või ma ei juhi ise, pean paluma juhti, et ta peatuks. Sõitsime autoga ja nägin ühe maja küljes plakatit, millele oli kirjutatud ühe Reformierakonna naispoliitiku nimi. Mulle oli see poliitik juba varem meelde jäänud, selle järgi, et tema eesnimi oli ka Helina.

Pühendusega maleraamat

1. d4 Rf6 2. c4 e6 3. g3 d5 4. Og2 dc 5. La4+ Od7 6. Lc4 Oc6 7. Rf3 Rbd7 8. Rc3 Rb6 9. Ld3 Ob4

Siiani Kerese raamatust "Maailmameistri-turniir Haag-Moskva 1948". Mul on sellest raamatust vist antikvariaadist ostetud eksemplar, millele on sisse kirjutatud pühendus: "Ott Rüngale, lugupeetavalle kateedrijuhatajale TPI graafika kateedri maleturniiri meenutuseks 20. III 51. a." Vaatasin vikipeediast, et Ott Rünk elas aastatel 1914-1968 ning oli matemaatik ja Tartu Ülikooli ja Tallinna Polütehnilise Instituudi õppejõud. Järgnevad käigud on minu analüüs teemal "Ebakindel tugipunkt".

10. a3 Oc3+ 11. Lc3 0-0 12. Og5 h6 13. Of6 Lf6 14. 0-0 Vfd8 15. Vad1 Vd6 16. Vd2 Vad8 17. Vfd1 Oa4 18. b3 Oc6 19. Lc2 Le7 20. Re5 Og2 21. Kg2 f6 22. Rg6 Lf7 23. e3 Vc6 24. Lb1 Rd5 25. Ve1 Rc3 26. Ld3 e5 27. Vc1 e4 0:1.

Rahepilv

Tõnu kirjutas viimasel ajal luuletusi. Ta tahtis avaldada "Sirbis" kindlateemaliste luuletuste lehekülge ja pöördus selleks Ustavi poole, kuigi Ustav luuletusi ei kirjutanud. Minul oli selleteemalisi luuletusi ja arvatavasti ka Klausil, aga meilt Tõnu ei küsinud. Nägin taevas pilve, mis meenutas jääkristalle. Oletasin, et see on rahepilv ja et sellest hakkab sadama eriti suurte teradega rahet. Seetõttu ütlesin teistele, et nad tuppa tuleksid. Suvila toas väike Henn nuttis, et Tõnu ei tule tuppa ja ei lähe isegi selle pilve teelt kõrvale, vaid seisab otse pilve liikumise joonel. Mina ütlesin, et raheterad võivad isegi maja katusest läbi tungida. Tõnu tuli tuppa, ta oli juba rahe käes olnud ja ütles, et see oli väga mõnus.

*
Mängisime malet. Vastane ütles, et ma valisin halva variandi. Vaidlesin vastu, et ma saan käia ettur e4 toel d4-d3. Vastane ütles, et siis ta lööb cd ja Ld3 ning jääb enametturiga. Aga ma ei pidanud kohe d3 käima, vaid võisin seda ette valmistada. Mängisime edasi. Vastane küsis, kellel parem seis on. Vastasin, et seda ma ei oska öelda. Kui olin veel seisu vaadanud, siis ütlesin, et seis on vastasele võidetud, sest ta saab lüia kolme käiguga kolm minu kõige suuremat nuppu. Või tegelikult ma ei tea, kas mu nupud on tema nuppude löömisulatuses. Haruldasemate nuppude kohta ei ole kuskil kirjutatud, milline nende käimisviis on.

Võrgus mõtlemine

Ülikooli õppejõud olid sellele vastu, et üliõpilased internetis kirjutavad. Oudekki rääkis, et tänu internetile kaitstakse ülikoolis rohkem kraade. Paljud kirjutavad kõigepealt internetis ja siis otsustavad need mõtted ülikooli uurimistööna vormistada.

Ajalooline Ajakiri 156

„Ajalooline Ajakiri“. Aadu Must 65. 2016, 2 (156). Teemanumbri koostajad Aigi Rahi-Tamm, Priit Pirsko.

Selles numbris on 12 kaastööd, neist kaanel nimetatud Aadu Musta nime leidsin viiest. Tiit Rosenberg ja Priit Pirsko on kirjutanud ühise Musta sünnipäevale pühendatud artikli, toodud on Musta teoste valikbibliograafia ja ühe tema raamatu arvustus ning kahes artiklis nimetatakse Musta joonealustes viidetes, sest on uuritud temaga sarnaseid teemasid.

Puudub üksmeel, kui palju peavad või võivad ajaloolased poliitikaga tegeleda. Must on üks, kes on tegutsenud nii ajaloolase kui ka poliitikuna. Lehitsedes Laulva revolutsiooni ajal ilmunud Musta toimetatud selle ajakirja tolleaegse nimega „Kleio“ numbreid on näha, et need on praegustest poliitilisemad. Rosenberg ja Pirsko mainivad oma artiklis Musta tegevuse mõlemat suunda. Aga tegevusest poliitikuna kirjutatakse erapooletumalt ja tegevusest ajaloolasena kiitvamalt. Ka Musta tütre puhul peetakse olulisemaks, et ta on ülikoolis ajalugu õppinud kui seda, et hiljem on ta poliitikuna kaugemale jõudnud ja lisaks oma isa parteikaaslane. Aadu Musta kohta nimetatakse tema suuremaid saavutusi ja iseloomustatakse teda töönarkomaanina, aga jäetakse mainimata töös ette tulnud raskused, mille tõttu „Ajaloolise Ajakirja“ ilmumine jäi vahepeal seisma. Musta nimetatakse nii arvutikasutuse pioneerina kui ka seoses sellega, et tühjaks jäänud uurimissaalide arvutiajastul käib Must ikka oma rada. Kirjutajad peavad paberpublikatsioone elektroonilistest tähtsamateks, nii väärib mainimist Kadri Musta raamatuna ilmunud bakalaureusetöö pealkiri, aga mitte magistritöö oma.

Musta valikbibliograafia puhul on toodud hiljem ilmunud teoste pealkirjad enne. Põhjus on võibolla selles, et uuemas uurimuses esitatud väited ei ole veel nii vananenud. Aga vastupidine järjekord näitaks kõige läbi lugemise korral paremini, kuidas on ühelt teemalt teisele jõutud. Olemasoleva järjekorra üks põhjus on ehk ka see, et Nõukogude aja oludes pandud pealkirjad ei ole vabas ühiskonnas kõik enam väga austustäratavad. Bibliograafias on nimetatud ka Musta juhendatud doktori- ja magistritöid. Sel puhul on doktoritööd sõltumata kaitsmisaastast pandud tähtsamatena ettepoole, aga kuigi on eristatud teadusmagistreid ja haridusmagistreid, on haridusmagistrid hilisema kaitsmisaasta tõttu eespool, kuigi on vähem aastaid õppinud.

Ülle Tarkiainen kirjutab 19. sajandi Põhja-Liivimaa ehk Lõuna-Eesti vaestehoolekandest. Kunagi ilmus vist ajakirjas „Täheke“ lastejutt, kus ühele lapsele öeldi, et ta on väga rikas. Laps sai aru, nagu räägitaks tema kopikate arvust, aga talle seletati, et peeti silmas, et tal on kõik neli vanavanemat elus. „Ajaloolise Ajakirja“ artikli järgi tuleb välja umbes sama sõnatähendus. Mõni inimene tütart mehele andes sõlmis lepingu, et väimees peab teda vanaduspäevil ülal pidama, aga väimees võis ka ise varem surra ning vanad ja töövõimetud, kes rändasid talust talusse või elasid vaestemajas, olid vaesed. Artiklis kasutatakse sõna „puue“ praeguses tähenduses, mida tol ajal vist ei olnud. Nõukogude ajal öeldi „invaliid“, mis hiljem jagati kahte vaid osaliselt kattuvasse rühma – puudega inimesed ja töövõimetud. 19. sajandil öeldi minu teada eesti keeles „sant“. Seevastu on artiklis kasutatud tolleaegses tähenduses sõna „nõdrameelne“, mille kohta kirjutasin juba seoses Juhan Luiga raamatuga, et hiljem on „varase nõdrameelsuse“ mõistest loobutud „skisofreenia“ kasuks ja vanadusnõdrameelsust peetakse nüüd teiseks haiguseks. Aga artikli kirjutamisel oleks olnud õppida ka Luigalt. Artiklis mainitakse, et dokumentidesse kanti nõdrameelseks jäämise põhjus, aga Luiga järgi selliseid põhjuseid ületähtsustatakse, nagu mädanenud puule piisab ümber kukkumiseks kergest tuulehoost. /TÄIENDUS: Artikli järgi on statistikat tehtud vaesuse põhjuste kohta, mille hulka kuulusid haigused (lk. 230), nõdrameelsuse põhjustest räägiti rahvatraditsioonis (lk. 240-241)./

Kurmo Konsa kirjutab vaimse pärandi säilitamisest. Marek Tamm oma raamatus seletas, miks ta ütleb vanade eestlaste kohta „nemad“, mitte „meie“. „Nemad“ olevat ajalugu ja „meie“ pärand. Kurmo Konsa meelest seevastu ongi pärand midagi säilitamisväärset ja pärandit mitte ainult ei säilitata, vaid luuakse ka olevikus. Meenus, et Muinsuskaitse Seltsi hiilgeaegade kasutati praegusest rohkem sõna „muinsus“. Aastal 1988 Tartu muinsuskaitsepäevadel peetud kõnes öeldi näiteks: „Keel on muinsus.“ Kõik said aru, et muinsuse all mõeldi midagi positiivset.

Lugemata koomiksiraamat

Nõukogude liiduvabariikide juhid rääkisid, et Nõukogude Liidu tippjuht ainult arvas, et kogu võim kuulub talle, tegelikult kuulus osa võimu neile. Aserbaidžaani juht arvas, et talle kuulub oma liiduvabariigis kogu võim. Tal oli sõjavägi ja ta ründas sellega Aserbaidžaani lõunaosas asuvat venelaste ala. Oli oodata, et Venemaa võib nüüd omakorda rünnata.

*
Tapeet ripendas seina peal lahtiselt. Seda kohendati. Võtsin seina kõrvalt riiulil olevast kastist koomiksiraamatu. Koomiksil oli tuttav peategelane, kes oli suur olend. Aga olin tema kohta koomikseid vaadanud soomekeelsest raamatust, kus mõnel koomiksil oli teine peategelane, praegu olin kätte võtnud uuema eestikeelse raamatu, mis oli õhem ja ainult ühe peategelasega. Eestikeelne variant oli ilmunud ajal, kui mina enam koomikseid ei lugenud ja seda tegid vennad, aga nüüd hakkasin lugema.

Eriala valimine

Olin arsti juures. Arst rääkis mulle, kui palju kaks minu tuttavat meest talle ravi eest maksavad. Need olid suured summad. Mina sain ravi tasuta, sest ma polnud vahepeal paranenud. Läksin ühte tuppa inimeste kogunemisele. Rääkisin, et arstid peavad seaduse järgi patsientide isikuandmeid saladuses hoidma, aga mulle rääkis arst teiste patsientide isikuandmetest. Läksin koridori. Vaatasin aknast välja. Mõtlesin, et see, et loodust ka nägema hakkab, on impressionismi teke. Realism ja romantism on üksteise suhtes vastandlikud, aga mõlemad on kasvanud välja impressionismist. Pidime ruumi tagasi minema, et oma kohtuotsus teada saada. Kohtunik ütles, et enne kui ta otsuse välja kuulutab, annab ta nuputamisülesande. Ta küsis andmeid ühe ajaloolise sõja kohta. Esimene kohtualune lasti kohtusaali sisse, mina ja üks teine jäime veel ukse taha. Publik võis ka saalis olla, sest neid milleski ei süüdistatud. Mõtlesin, et kui küsitakse nii pika sõja kohta, siis on vist määratud pikk vanglakaristus.

*
Oli kevad. Kanali jää oli vahepeal sulama hakanud, aga tänaseks jälle jäätunud. Ma ei teadnud, kas jää on piisavalt paks, et selle peal võiks kõndida. Seetõttu kõndisin seda mööda päris kalda ääres. Mõtlesin teha kanalile ringi peale. Pika silla poolsele küljele jõudes nägin teisel pool kõrkjaid meest koeraga. Püüdsin aru saada, kas koer on ketis või mitte. Kanali tagumisel küljel ma enam mööda jää serva ei läinud, vaid veest kaugemalt, sest teist külge tundsin halvemini. Seal oli nii palju kõrkjaid, et kui jalg oleks läbi jää vajunud, siis poleks seda võibolla kõrkjate vahelt kätte saanud. Kanali järgmisel nurgal kohtusin kooli õuel inimestega. Ma ei olnud enam kooli õpilane ja seetõttu tundus kooli õu teistsugune kui varem. Läksin nende inimestega kaasa. Sõitsime autoga Pärnumaale. Pärnumaal olid iga aasta metsatulekahjud, aga sellest hoolimata oli mets alles. Ema näitas, et ka täna tõusis eespool suitsu. Läksime ühte Pärnumaa kooli, et stendidelt vaadata, mida edasi õppima võiks minna. Ütlesin, et lõpueksamid on kahe nädala pärast. Tuli kiiresti õppima hakata. Esimene kord keskkooli lõpetades olid mul eksamid hästi läinud, sest tahtsin ülikooli sisse saada, nüüd lõpetasime teist korda ja oli oodata, et mul läheb halvemini. Teised vist juba teadsid eksamite täpseid kuupäevi, mina mitte, sest olin puudunud. Ütlesin, et otsime, millisel erialal unenägudest kasu on. Sander aitas mul otsida. Unenägusid oli nimetatud hulga erialade puhul, aga osad neist olid mineviku erialad. Praegustest peeti unenägusid kasulikuks psühholoogias. Seega pidin andma avalduse psühholoogia erialale. Aga kartsin, et kui ma seda ülikoolis õppima hakkan, siis kaovad unenäod ära. Ütlesin, et psühholoogias on akadeemilise võimekuse test. Arvasin, et seda ma ei tee ära, sest seda ei saa selgeks õppida, vaid peab olema võimeid. Aga võibolla olid mu võimed just suured. Sander ise mõtles astuda arstiteaduskonda, sest tal oli tervisega probleeme ja ta tahtis ennast ravida. Istusin tagasisõiduks auto peale. Alles kui see liikuma oli hakanud, märkasin, et see on võõras auto. Nii läksin omadest lahku. Auto sõitis maja teise ossa, nii sattusin muude erialade ruumi kui mul oli plaanis olnud.

Õpetajate päev

Suundusin kirjandustundi. Olin vist eelmisest tunnist puudunud ja seetõttu ei teadnud, mis õppida oli. Olin sageli haige, kõige sagedamini tundusin puuduvat kirjanduse tundidest. Kirjandusõpetaja oli teistest õpetajatest emotsionaalsem, seetõttu pani ta umbes ühe heade asjade eest hindeid viiest nullini. Proovikirjandi olin saanud nulli, seetõttu mõtlesin, et eksamikirjandit ma kirjutama ei lähe, selleks ajaks ei lähe hirm üle. Kirjanditeemad olid kirjutatud tahvlile, aga mul oli halb nägemine ja nägin valesti. Nüüd üks õpetaja vaatas tahvlile ja ütles mulle, et sellist teemat vist ei olnud, millel mina kirjutasin. Seega oli halva hinde põhjus teemast mööda kirjutamine. Minu meelest kui kirjand oli muidu hea, siis oleks võinud panna parema hinde. Astusin klassiruumi. Õpetaja laua taga istusid klassivennad. Neil oli käes minu taskuarvuti ja see suitses, sest nad olid selle rikki ajanud. Täna oli õpetajate päev ja õpilased pidid õpetajatele tundi andma. Mind ei olnud tunni andjate hulka registreeritud, aga otsustasin, et jään siiski ka õpetaja laua taha istuma. Õpetajad saabusid tundi. Üks oli paljaste rindadega.

Liiga tugev

Otsisin õiget teed. Jõudsin söökla kööki. Kokad küsisid mult, mida ma otsin. Vastasin, et kraanikaussi. Nad näitasid, et ma võin tarvitada köögi oma. Olin pääsenud varsti algama pidavale kümne osavõtjaga maleturniirile. Teised osavõtjad olid väga tugevad. Rei tegi sellest turniirist juttu. Kõik kohad olid selle turniiri reklaame täis. See tähendas, et mulle oleks saanud osaks liigne tähelepanu. Seetõttu otsustasin turniirist loobuda. Olin läinud males tugevamaks kui hea oli. Jõudsin Kaunase puiestee bussipeatusesse.

*

Mul oli sahtlis ühel paberil vana Savisaare foto. Lõikasin selle välja, et teise kohta kleepida. Mõtlesin, et nüüd seda enam esimesel paberil ei ole. Seetõttu kleepisin selle tagasi hoopis esimese külge. Aga vahepeal oli nägu paberilt peaaegu maha kulunud.

*

Tahtsin varahommikul enne kooli minekut vannis ära käia. Vann sai vett täis. Ema ütles, et tema vannivett käega ei katsu, sest ta ei taha kätt ära kõrvetada. Ta läks kööki. Mina katsusin ja ei kõrvetanud kätt ära. Vann jooksis veest tühjaks, kuigi kork oli põhjas. Kui ema tagasi tuli, siis näitasin, et vesi ei jooksnud ära mitte niivõrd korgi kõrval olevast praost, vaid teises kohas oli vanni põhja veel suurem auk tekkinud.

Mitu kirjaprogrammi

Vaatasin üle tüki aja oma hotmaili postkasti. Varem olid need kustutatud, kui neid kolm kuud ei avanud, aga nüüd enam mitte. Sinna oli tulnud vahepeal ka kirju. Suurem osa olid rämpskirjad, aga oli ka muid. Vaatasin üle tüki aja ka oma hot.ee postkasti. Ka sinna oli tulnud kirju. Üks kiri oli tulnud listi kaudu. Listi oli kopeeritud minu blogist unenäokirjeldus, öeldes, et loodetavasti tohib, ja sellele oli vastatud. Ütlesin oigava ja naerva häälega vennale, et mina kirjutan naljajuttu, aga sellele vastatakse tõsiselt. Kirjutaja oli EKRE-lane ja Euroopa Liidu vastane. Imestasin, et Euroopa Liidu vastaseid on nii palju. Võidi öelda, et listides kirjutavad nemad. Kirjutasin omakorda vastuse. Nüüd pidi sellesse postkasti veel vaatama, sest kirjavahetus võis jätkuda. Seni olin avanud gmaili postkasti kolm korda päevas, aga nüüd mõtlesin kordade arvu vähendada, et jälgida vahepeal ka hotmaili ja hot.ee omi. Gmaili oleksin kaks korda päevas ikkagi vaadanud ja kolmandal korral hotmaili ja hot.ee-sse korraga.

Tsentrietturite edasilükked

1. d4 Rf6 2. c4 e6 3. g3 d5 4. Og2 dc 5. La4+ Od7 6. Lc4 Oc6 7. Rf3 Rbd7 8. Rc3 Rb6 (Siiani mängust Smõslov-Keres) 9. Ld3 Oe7 10. 0-0 0-0 11. b3 Ve8 12. Ob2 Rbd5 13. Rd5 Rd5 14. Vfd1 Of6 15. Vac1 Rb4 16. Lb1 Le7 17. a3 Rd5 18. e3 Vad8 19. Vc2 e5 20.e4 Rb6 21. de Oe4 22. ef gf 23. Lc1 Oc2 24. Lc2 Le6 25. Vd8 Vd8 26. Lc7 Vd7 27. Lb8 Kg7 28. La7 Lb3 29. Od4 Ld1+ 30. Of1 Lf3 31. Lb6 Ve7 32. Lb1 La3 33. Od3 Vd7 34. Of6 Kf6 35. Oh7 Vc7 36. Lb6+ Vc6 37. Lb7 Vc1+ 38. Kg2 La1 39. Og8 Vg1+ 40. Kh3 Lf1+ 41. Kh4 Lc4+ 42. Kh5 Lc5+ 43. Kg4 Lf5+ 44. Kh4 Lg5+ 45. Kh3 Lh5++

Remondised seinad

Pidu hakkas läbi saama ja rahvast oli väheks jäänud. Istusin Laariga ühte lauda. Ta pakkus mulle ühte kooki. Aga oli veel ka hulk teisi toite, mida oleks pidanud sööma. Läksin neid teistest laudadest võtma. Olime selles korteris varem elanud, nüüd oli siin alanud remont ja pärast remondi lõppu pidi korter lõplikult võõraste inimeste kätte minema, nii et me poleks saanud seda enam vaatama tulla. Seetõttu otsustasin mälestuseks kõiki korteri seinu pildistada. Enne pildistamist nägin ühesugust vaatepilti, aga valmis piltidele jäi teistsugune. Seda oli varem ka ette tulnud, aga nüüd kordus see iga pildiga. Mõnes toas lebas paljaid naisi. Jätsin nemad ka pildile, kuigi neil võis midagi selle vastu olla. Vennapojad polnud selles korteris elanud, aga nad olid selle kohta "meie korter" ütlema hakanud. Läksin kööki, kus oli Pille-vanuseid tüdrukuid. Mulle õpetati, kuidas ühte asja teha. Vastasin, et mulle meeldib teha teist moodi. Üks tüdruk ütles, et mulle võibolla tõesti, sest ma ei pane kirjadele ka ätätšmente. Vastasin, et mulle ei meeldi, et kirjadele ätätšmente pannakse, nende avanemine kestab vahel terve minut ja nendega võidakse viiruseid levitada. Oli tehtud statistikat, millised minu tehtud fotodest lapsi kõige rohkem hirmutasid. Öeldi, et lapsed kartsid fotodel isegi ennast. Ühele lapsele meeldis üks foto teistest rohkem. Ütlesin, et see muidugi, see on enne remondi algust tehtud. Laps vastas, et siis on ikka talv kõige õigem.

Võitlusviisid

Üks ütlus on: "Vaidluses sünnib tõde." Kui see õige on, siis see õigustab sõnavabadust. Aga kui edasi minna, siis jõuab ütluseni: "Sõda on kõigi asjade isa." Ei taha, et vaidlused sõjaks kasvaksid.

Presidendiga riigis

Hea, et Eesti sai lõpuks presidendi valitud. Minu kui vana eurovastase lemmikkandidaat küll pikalt Euroopa Liidu struktuurides töötanu ei olnud. Aga Langemets kirjutas enne rahvahääletust, et eurohullud ja eurovastased on liitlased. Ta mõtles halvas mõttes, aga oleks saanud nimetada ka head külge, et mõlemad on sel teemal asjatundlikumad kui need, kes on täiesti erapooletud ja pole teemat seetõttu uurinud. Erapooletu võib ehk olla ka sellepärast, et tuntakse teemat nii hästi, et raske on otsustada. Aga kui ma olin varem kindlalt Euroopa Liitu astumise vastu ja praegu sinna kuulumise osas erapooletum, siis kindlama seisukoha ajal ma jälgisin seda teemat suurema hoolega. Võibolla isegi liiga suure hoolega, ühele teemale hinnangu andmiseks on kasu ka sellest, kui osata seda teiste teemadega võrrelda ja jälgida ka neid. Kui presidendivalimine peaks antama rahva kätte, siis tuleb vist valiku tegemiseks jälgida debatte hoolsamalt kui ma sel korral tegin.

Loengust koduteele

Kuulasin ajalooloengut. Ma ei konspekteerinud, sest teadsin, et olen kõik eksamid nagunii viied saanud. Aga võibolla oli mind valesti hinnatud. Selle õppejõu loeng oli segane. Võibolla siiski ei rääkinud segaselt õppejõud, vaid see üliõpilane, kelle konspekti ma vaatasin, oli valesti üles kirjutanud. Pärast loengu lõppu istusin nuppudega laua taga. Seletasin Kristerile, et need on raadionupud, siit saab valida, millist jaama kuulata. Krister ütles, et ta tahab midagi sõja kohta. Vastasin, et nooremana tahtsin ma ka sõja kohta, aga enam ei taha. Läksin koos isaga kodu poole. Rääkisin, et mul on unenäod süstemaatiliseks läinud - üks öö nägin unes koolieelset aega, järgmisel esimest klassi, sellest järgmisel teist klassi. Jõudsime perega oma trepikotta. Koju jõudsid ka esimesel korrusel elavad kahe koeraga naabrid. Üks koer hakkas mind jälitama ja tuli oma korrusest kõrgemale. Aga kui pöörasin näoga tema poole, siis ta põgenes. Elasime viimasel viiendal korrusel. Meie suur pere kogunes korteri ukse taha. Ütlesin vennale, et ta ei kõõluks käsipuu peal. Läksin ruttu edasi, et ei peaks seda nägema.

"Sotsioloogilised teooriad 19. ja 20. sajandil"

„Soziologische Theorien im 19. und 20. Jahrhundert“. Von Pitirim Sorokin, Professor der Soziologie an der Harvard-Universität, früher Universität St. Petersburg. Deutsche Bearbaitung von Dr. Hans Kasspohl. C. H. Beck’sche Verlagsbuchhandlung, München 1931. 344 lehekülge, põhiosa lõpuni 270.

Varem loetud Sorokini raamatud liigitasin ajalooliseks sotsioloogiaks, nüüd loetu sotsioloogia ajalooks. Kõiki kolme raamatut iseloomustab laiahaardelisus. Nüüd loetus on antud ülevaade kõigist tähtsamatest sotsioloogiakoolkondadest koos raamatu autori hinnangutega nendele. See raamat on Sorokini teoste viidatavuse edetabelis neljandal kohal, selle trüki saksakeelses tutvustuses iseloomustatakse raamatut ülivõrretes.

Kuigi ma pole ülikoolis sotsioloogia eriala õppinud, on raamatu tegelased suures osas samad, keda olen õppinud ajaloos – rassiteoreetikud Gobineau, Chamberlain ja Lapouge, klassivõitluse teoreetikud Marx ja Engels, eliiditeoreetik Pareto, massipsühholoog Le Bon jne. Peatükid on esitatud koolkondade kaupa. Sorokin nimetab ennast mitme koolkonna peatükis. Ühe raamatu saatesõnas nimetati Sorokinit kõigi aegade suurimaks sotsioloogiks, samal ajal pole teda üldse mainitud Eesti Entsüklopeedia artiklis „sotsioloogia“. Seal paistis küll olevat keskendutud teadusele alusepanijatele, mitte selle hilisematele saavutustele.

Sorokini raamatuid lugedes jääb mulje, nagu oleks sotsioloogia või vähemalt selle autori eelistatud haru eriti lähedane ajaloole. Sorokin ise ütleb, et sotsioloogia põhineb bioloogial. Üks koht, kus ta oma uurimustele viitab, on rassiteooriate peatükis, kuigi tema varem loetud raamatutes rassiküsimust ei puudutatud. Sorokin ei ole nõus nende rassiteoreetikutega, kelle arvates kõik väärtuslik pärineb aarialastelt. Kuid ta viitab siiski uuringutele IQ kohta, mille järgi eri rasside keskmine IQ on erinev. Kõrgem olevat see valgetel ja kollastel, madalam neegritel ja indiaanlastel. Indiaanlastel siiski kõrgem kui neegritel. Mõni teine teoreetik oli arvanud, et veresegamine on alati halb, aga Sorokin pole sellega nõus, kuna mestiitside keskmine IQ on kõrgem kui indiaanlaste oma. Indiaanlaste kohta käivatest raamatutest olen lugenud, et Ameerika riikides on kõikjal indiaanlaste positsioon ühiskonnas madalam kui valgetel ja mestiitside oma vahepealne. Indiaanlaste ja neegrite suhete kohta on kirjutatud, et ka indiaanlased pidasid neegerorje. IQ testide raamatu saatesõnas kirjutati, et indiaanlaste IQ-d on raske mõõta, sest nad orienteeruvad kõige nõrgema järgi ja ei teata ülesande lahendamise lõpetamisest enne, kui viimasel on valmis.

Marxi ja Engelsi kohta arvab Sorokin, et nende teooriad ei ole teaduslikult väärtuslikud. Marksistide järgi olevat majandus kas ainus tähtis tegur või vähemalt kõige tähtsam, aga Sorokin viitab autoriteetsema uurijana Max Weberile, kelle järgi religioon ei ole majanduse pealisehitus, vaid religioon mõjutab majandust, protestantismi teke põhjustas kapitalismi tekke. Sorokin ei poolda siiski lihtsaid lahendusi, vaid juhib tähelepanu, et asjade seletamisel tuleb arvestada paljude erinevate teguritega. See tuletas mulle meelde ühte tuttavat maletajat, kes tegi mulle korduvalt märkuse, et ma ei seletaks kõike ainult ühe asja põhjal. Arvasin, et ma ei seletagi, ma olen õppinud, mis on füüsikas resultantjõud, ma ei jõua lihtsalt kõiki näiteid korraga tuua. Aga Sorokin näitab, kuidas ka paljude läbimõeldud teooriate puhul on ühe teguri osatähtsusega liialdatud.

Kui varem loetud Sorokini raamatud on üles ehitatud lainete teooriatele, siis siin raamatus on neist juttu vaid ühes peatükis. Selles on aga nimepidi välja toodud palju uurijaid, kes on lainelisusest või tsüklilisusest kirjutanud. Ja on nimetatud hulk erinevaid laineid, mille pikkus ulatub kahekohalisest arvust aastatest neljakohaliseni. Olevat väidetud nii perioodiliste kui ka mitteperioodiliste tsüklite olemasolu. Sorokini meelest õigustab sotsioloogia oma olemasolu juhul, kui tal õnnestub näidata seaduspärasuste olemasolu.

Ma eriti ei poolda raamatute allajoonimist, aga allajoonitud raamatutest saab informatsiooni lisaks autorile ka varasemate lugejate kohta. Loetud eksemplaris on allajoonijaks olnud vist Uku Masing. Põhiliselt on alla joonitud rassiteooriate peatükki. Pliiatsiga on lisatud ka mõned sõnalised märkused, et kõige jõhkram ei ole kõige parem.

Kasutatud kirjandus ja viited

Tänu magistriõppele hakkasin nägema kõrgemal tasemel unenägusid. Vaatasin, et olin magistritöös võõrkeelsete raamatute pealkirjad eesti keelde tõlkinud. Õppejõudude hulgast polnud selle pärast keegi märkust teinud. Aga ma polnud saanud maksimaalset hinnet, järelikult nad olid millelegi minu töös põhimõtteliselt vastu, kuigi nad ei öelnud, millele. Olin kirjutanud töö nii, nagu isa õigeks pidas. Rääkisin isale, et tõlkisin raamatute pealkirjad ära. Isa naeris. Tegelikult olin osad pealkirjad tõlkinud ja osasid mitte. Kasutatud kirjanduse nimekirjas olin nad ära tõlkinud, aga joonealustes viidetes mitte, sest need viitasid konkreetsetele kohtadele, mis tuli välja otsida. Mõtlesin, et järgmine kord võiksin anda kõik pealkirjad kahes keeles. Aga siis läheks kasutatud kirjanduse nimekiri kaks korda pikemaks.

Kokkutulek ja laialiminek

Läksin kokkutulekule. Seal taheti minuga jalgpalli mängida, aga mul oli ülikond seljas. Hakkasin siiski mängima. Mängisime kahekesi. Vastane ründas minu väravat, aga ei saanud sisse. Veel üllatavam oli, et kui mina tema väravat ründasin, siis mina sain. Olime ühes toas. Hilinemisega astus uksest sisse tuttav naljamees, kes hakkas nalja tegema. Lauri H. ei mäletanud enam, kuidas matemaatikaülesannet lahendada. Aga Antti oli õppinud ülikoolis füüsikat ja tema oskas. Kooli ajal olid Lauri ja Antti osanud ühe hästi. Suundusime ühelt spordikooli korruselt teisele. Keegi hakkas eemal karjuma: "Ema! Ema!" See tähendas vist, et oli juhtunud suur õnnetus. Mõtlesin, et kõndimise ajal ajan küll tüdrukutega juttu, aga kui lauda istume, siis ma nende kõrvale ei istu. Istusin korraks lauda Merje kõrvale, aga läksin kohe üks koht kaugemale laua otsa. Laua otsas oli minu traditsiooniline koht. Kui kapten oli jäänud laevale üksi, siis tuli peidukohast välja veel üks mees. Laevapardas oli auk ja kapten ei teadnud, kas hakata seda üldse lappima. Aga siis tuli talle meelde, et tormituulega võib tekkida põhjamineku oht, seetõttu ta otsustas siiski laeva remontida.

Soomlased ja eestlased

Vaatasin peeglisse. Silmaarst oli mulle rääkinud, milliseid pilte ta minu silmades näeb. Nüüd avastasin, et neid on võimalik ka peeglist näha. Ühes silmas oli mul üks silmatera, teises kaks või rohkem. Võibolla oli teise silma oma pooldunud mingi trauma tagajärjel.

*
Räägiti, et Soomes on kultuurileht ja pornoleht üks ja sama ja see on õhem kui Eestis "Sirp" või isegi "Õhtuleht". Soomlased seisid sabas, et seda oma ajalehte saada. Vaatasin, milliste nägudega inimesed sellest huvitatud on. Räägiti, et soomlased suhtuvad eestlastesse nii üleolevalt, et kui eestlased olid öelnud, et on soomlastest males tugevamad, siis soomlased olid pahaseks saanud, et miks eestlased oma kribu-krabust räägivad.

*
Hakkasin üle tüki aja Helinale paberkirja kirjutama. Kui kiri oli valmis, ei pannud ma seda posti, vaid sahtlisse. Mõtlesin öelda, et tahtsin Helinale kirja saata, aga jätsin selle tegemata, sest see läks kortsu. Sahtlist oli näha, et ümbrik on tõepoolest üsna kortsus. Mõtlesin, et ühel päeval kirjutan Helinale uue kirja ja seekord saadan teele sellest elektrooniliselt ette teatamata.

*
Olin esikus köögi uksel. Köögis lendas kaks herilast. Tahtsin ukse vahelt kinni panna, et herilased köögist edasi ei pääseks. Aga üks pääses enne uksepraost esikusse. Mõtlesin, et nüüd ma ei panegi ust kinni, et herilane saaks kööki tagasi lennata.

*
Klaus rääkis, et ühes Tartus bensiinijaamas oli plahvatus toimunud. Enne seda oli üks mees ühest tanklast kogu bensiini välja võtnud, sest oli näinud, et selle tankla olukord on halb. Klaus hakkas redelist üles ronima. Võtsin redeli alumisest otsast kinni, et redel ümber ei läheks. Aga Klausil tuli just nüüd suurem hirm peale.