Lenno Vaitovski. „Minu Riia. Kukkumine üles“. Petrone Print, 2021. 192 lehekülge + fototahvlid.
Ühel päeval Tartu Kirjanduse Majast väljudes jäin tänavakaupmehe pakutavaid raamatuid vaatama. Tal tekkis lootus, et ma midagi ostan. Valisingi välja teose „Minu Riia“, põhjendusega, et kõnealuses linnas ma olen kaks korda käinud. Mõlemad Riia reisid olid keskkooliõpilasena, üks oli kooliekskursioon ja teine kord käisin seal koos trennikaaslastega malevõistlustel.
Trükise autor kirjutab, et tema töötas kaks aastat Riias. Enne seda oli ta vabakutseline, aga teenis vähe. Seetõttu hakkas ta otsima uut tööd, aga Eestis talle seda keegi ei andnud. Läti pealinnas anti. Tööd pakkuv firma tegeles kosmeetikatoodetega.
Peale leiva või kartulisalati teenimise raamatu autor kõndis palju mööda Riia tänavaid ning sõitis bussiga Eesti vahet, vahepeal käis ka Leedus. Riia on suurem kui tema kodulinn Tallinn, ühest mereäärsest linnast teise jõudes tundus Tallinn väiksem kui varem. Mulle on see tunne tuttav – Tallinnast Tartusse jõudes on oma sünnilinn tundunud väiksem, Paidest tulles suurem. Ma ei kõnni kuskil linna ühest otsast teise, aga liikluse tiheduse ja juurde mõeldud tänavate järgi tekib kuidagi tunne, kumb asula on suurem.
Raamatu kirjutajale ei olnud elu Riias kerge. Ta oletab, et tal tekkisid seal ärevus ja depressioon. Ma olen tundnud ärevust nii Riias kui ka kodulinnas, aga minu põhisümptomid on teised kui raamatus kirjeldatud. Teose autor seostab neid tervisehäireid üksindusega, mina olen olnud üksi olles rahulikum kui rahva hulgas.
Kui ma olen kodust väljunud, siis mult on küsitud, kas ma lähen jalutama. Olen vastanud, et ei, kõndima, sest ma liigun kiirel sammul. Teistel kordadel olen neid väljaskäimisi ise jalutuskäikudeks nimetanud. Ka raamatu autor teeb vahet jalutamisel ja kõndimisel, pidades kõndimist kiiremaks ning jalutamist aeglasemaks. Ta ütleb, et paljudel inimestel on tulnud kõige paremad mõtted liikumise ajal. Ma olen intensiivselt mõelnud nii kõndides kui ka istudes. Mingil kellaajal saadud füüsiline koormus parandab ka teiste tundide mõtlemisvõimet.
Raamatu lõpul on lisad, kus kirjutaja loetleb Riia asutusi. Kuid üles loetud kohtades võimalike tegevustena nimetatakse ainult söömist, joomist ja tantsimist. Bernhard Lindet huvitasid välismaal hoopis teatrid ja raamatupoed. „Minu Riia“ järgmine lisa on nimetatud linnast saada olevate suveniiride kohta, ent välja tuuakse vaid söödavaid suveniire, sest mälu käivat kõhu kaudu. Ma ei peaks kohe ära söödavat asja üldse suveniiriks, vaid mälestusesemeid. Ma ei mäleta oma kummaltki Riia reisilt söögiaegasid. Meeles on jutuajamised, mängud, kaasa võetud ja Riias müügil olnud raamatud ning külastatud hooned, aga mitte söömist. Mäletan ka, mida söömisvabal ajal toidu kohta räägiti, aga mitte kedagi päriselt einestamas.
Kolmas lisa raamatu lõpul on Riia kohta käivate võrgulehekülgede ja internetikeskkondade kohta. Selle asemel, et loetleda varem ilmunud paberraamatuid.
Üks koht, kus reisikirja autor Riias käis, on selle turg. Nimetatud paiga teemal on mul ühest tõlgitud lasteluulekogust luuletus peas, see algas umbes ridadega: „„Kartul, ae, kartul, ae, / kus on sinu vennad?“ / „Riia turul, Riia turul, / turul on mu vennad.““ Tartus igal juhul on turgusid mitmuses.
Raamatus on toodud ära hulk lätikeelseid sõnu, aga mitte ühtegi venekeelset. Kui mina Riias käisin, siis ma kuulsin vene keelt rohkem kui läti keelt. Ma olen mujalt lugenud, et hiljem on põlisrahva osakaal Läti pealinnas tõusnud.
„Minu Riia“ teeb vahet kesklinnal ja vanalinnal. Muudesse linnaosadesse sattuvat Riiat külastavad eestlased harva. Aga ma mäletan, et malevõistlusel osalesin endises Liivimaa pealinnas just mingis teises linnaosas lasteaia moodi hoones.
Fotoallkirjades nimetatakse Riia kõrgeimaks torniks Peetri kiriku oma. Selles tornis olen ma vist käinud. Mäletan, et alla vaadates tegi trennikaaslastele nalja, et tuvi maapinnal oli väga pisike.
Raamatusarja selle köite autor ütleb, et ei vasta tõele eestlaste jutt, nagu poleks lõunapoolsel naaberriigil ühtegi saart. Tal polevat küll meresaari, aga Riiat läbivas Daugava jões kuiva maad leiduvat. Nagu Tallinna kohta on jutt, et linna valmis saamisel tahab Ülemiste vanake linna ära uputada, nii tahtvat Riias seda teha Daugava vanake. Meri ei ujuta jutus üle nähtavasti sellepärast, et siseveekogud asuvad kõrgemal, nagu ütleb ka Ülemiste järve nimi.
Üks mees kirjutas iga päev unenägusid üles, aga ainult siis, kui ta neid nägi. Kui ta oli haige või teda mingile üritusele kutsuti, siis võis olla, et läks mööda terve nädal ilma unenägudeta. Unenäod võisid juba tagasi tulla, aga meeldejäämine oli ka halvenenud. Mees mõtles ühel päeval, et kuna mitu ööd ei ole unenäod meelde jäänud, siis ta kirjutab väljamõeldud unenäo. Ta võttis sahtlist vihiku, mis oli mõeldud ilukirjanduslike juttude jaoks, ja hakkas sinna kirjutama kunstunenägu:
„UNENÄGU ENNE ÄRKAMIST
Ootasin
äratuskella helisemist. Ma olin juba ärganud, aga tahtsin nii kaua silmi kinni
hoida, kuni äratuskell heliseb, et ei oleks vaja teha hiljem päevaseid
uinakuid. Mul tekkis kahtlus, et olen unustanud äratuskella helisema panna. Aga
ma ei tahtnud kontrollima minna, muidu oleks pooluni pooleli jäänud. Äkki
kuulsin, et keegi tuleb minu tuppa. Mõtlesin, et see võib olla kurjategija, aga
ta ütles hoopis: „Ma olen haldjas.“ Selle üle oli mul hea meel, aga ma ei
vastanud midagi, sest ma püüdsin magada. Haldjas jäi vaikseks ja ma ei teadnud,
kas ta on veel siin. Aga vaimusilma ette ilmus kujutluspilt paradiisist.
Paradiisis oli ka haldjaid. Lõpuks selgus, et ka toas on veel haldjas, sest ta
ütles: „Ma lülitasin kellal äratuse välja ja laulan su ise üles.“ Kui laulust
oli üks rida kõlanud, tegin silmad lahti, aga selle peale haldjas hajus. Temast
jäi järele ainult maasikalõhn.“
Tänasel kiirmaleturniiril sai esikoha Põdersalu, kes võitis kõik partiid. Viimases voorus oli mul tema vastu enametturiga lipulõppmäng, aga soovides etturit lippu viia jäi olemasolev lipp vastase etturi löögi alla.
Mul on sellest pildist nüüd salvestatud neli varianti. Esimese variandi tegin oma käega joonistusmasinaga mustvalgena ja avaldasin eile. Teisel variandil lisasin tehisintellektiga Copilot värvid, see on selle postituse alumine pilt. Kolmandaks palusin tehisintellektil värvilist varianti varjutada, aga ta tegi lihtsalt pildi tumedamaks. Selgitasin uuesti teises sõnastuses, et soovin varjude lisamist. Tehisintellekt alustas ülesande täitmist, aga katkestas selle ja kustutas esialgse visandi ära. Seejärel võtsin uuesti oma algpildi ja palusin sellele lisada varjud, selle pildi avaldasin täna varasemal kellaajal. Lõpuks võtsin uuesti oma algpildi ja palusin sellele lisada nii varjud kui ka värvid, valmis nüüdse postituse ülemine pilt.
(Kaasautor Copilot.)
Ühes asutuses oli münte rohkem kui põrandapinna ruutmeetreid. Kui ma seda nägin, ütlesin, et minul on veel rohkem. Ma ei öelnud seda ametlikul, vaid sentimentaalsel toonil. Mul oli rahakotis käibivaid münte, mis klõbisesid nagu väikesed lootusetükikesed, ja plekist kohvipurgis terve arheoloogiline leiukoht — Nõukogude kopikad, Eesti sendid, isegi üks Soome penn, mille päritolu ma ei mäletanud.
Võtsin rahakotist oma mündid välja, et näidata, et ma pole mingi suvaline sentide koguja. Aga neid oli nii palju, et nad otsustasid kollektiivselt enesetapu teha ja hüppasid peost maha. Mõned veeresid nii kaugele, et oleks võinud arvata, et neil on plaan põgeneda.
Ütlesin, et vahepeal polnud mul üldse münte. Aga siis olin maksnud 200-eurosega. Mind oli vaadatud, nagu oleksin tulnud kuu pealt, ja mulle oli makstud tagasi... sentides. Üle saja euro väärtuses. Ma ei tea, kas see oli kättemaks või etendus.
Hakkasin münte maast üles korjama, nagu oleksin maha pillanud oma elu killud. Üks poiss ulatas mulle ühe mündi. Ütlesin aitäh, kuigi oleks tahtnud öelda: „Kas sa tahad lapsendada ka ülejäänud?”
Aga siis avastasin, et mu enda talla all oli veel münte. Tundsin end nagu rahaline Gulliver, kes on sattunud lilliputide rahavahetuspunkti. Jätkasin korjamist. Algul tahtsin rahatükke pihku võtta, aga sain aru, et mu peopesa ei ole nii suur nagu pank. Võtsin kilekoti.
Kilekoti põhjas oli auk. Väike, peaaegu tühine. Mõtlesin, et mündid ei mahu sealt läbi pudenema. Kui just see auk ei otsusta raha raskuse all, et nüüd on aeg kasvada. Tragöödia algab sageli väikese praona.
A. Everaus, A. Ritsing. „K. A. Hermann 1851–1909. 1996. 145“. Greif, Tartu 1996. 32 lehekülge.
Sellel raamatul on rohkem autoreid kui tiitellehele lühendatult ja lõppu pikemalt märgitud Arnold Everaus ja Alo Ritsing. Hermanni kirjutatud nootide puhul on toodud ka laulusõnade loojate nimesid, keegi on teinud pilte ja ülevaate Hermanni järeltulijate viiest põlvkonnast ning luuletusi on kirjutanud tema lapselaps Asta Blumenfeld.
Hermannil oli hulk tegevusalasid ja mõne järglase elukutse langeb Hermanni ühe või teise harrastusega kokku. Nagu Hermann püüdis anda välja entsüklopeediat, on üks järeltulija töötanud ENE toimetuses. Nagu Hermann oli helilooja, on ka üks järeltulija muusikaalase haridusega. Nii nagu Hermann oli seotud teatriga, on ka üks hilisema põlvkonna esindaja töötanud teatrimajas.
Järeltulija osalusel valminud raamatu toon on veidi kiitvam kui varem loetutel. Hermanni eluloo osa on kirjutanud Everaus. Kui varem olen lugenud, kuidas Hermann ennast liigselt killustas, siis siin öeldakse, et filosoofid ei ole veel selgeks vaielnud, kas parem on mitmekülgsus või ühekülgsus. Mulle tundub, et vaja on mõlemat tüüpi inimesi. Ja see sõltub inimese ajuehitusest, kumb tee talle paremini sobib. Hermanni ajal nõudis mitmekülgsust lisaks ajastu. Kui ta ei saanud palgata suurt ajalehetoimetust, pidi ta ise mitmekesistel teemadel kirjutama.
Hermann ei olnud mitmetahuline ainult vaimse töö alal, vaid on õppinud ka erinevaid füüsilisi töid. Tema isa oli sepp ja isa käest omandas ta sepatööoskused, lisaks on teda haritud rätsepa ja kingsepa ameti alal. Ta ei saanud osalt liiga kõrge vanuse tõttu muusikakonservatooriumisse sisse ning pidi piirduma eratundide ja iseõppimisega. Aga ma tean, et mõni inimene jõuab niiviisi just kaugemale. Paul Keres jõudis iseseisvate maleõpingutega kaugemale kui ülikoolihariduse abil.
Iseseisvalt õppijale on kergem omistada asjatundmatust. Ent siin raamatus on toodud helilooja Vettiku tsitaat, et need, kes Hermanni muusikakirjutajana kritiseerivad, ei ole ise sama püsiva väärtusega heliteoseid loonud.
Varem loetud raamatust lugesin välja, nagu Hermanni ema oleks surnud tema sünnitamise tõttu. Siin on täpsemalt öeldud, et surm ei saabunud kohe sünnituse päeval, vaid kaks nädalat hiljem.
Kuigi Hermanni raamatus kiidetakse, tuuakse välja ka tema nõrgem külg, et poliitika alal ta ei olnud kõige läbinägelikum.
Hermannist kui muusikategelasest on natuke juttu juba Everausi peatükis, lisaks on Ritsing kirjutanud sel teemal spetsiaalse osa. Kui keeleteadlaste välja antud raamatus arvati, et Hermann oleks võinud piirduda vaid keeleteadusega tegelemisega, siis Ritsing ütleb, et kõige rohkem on Hermanni kiidetud muusikainimesena. Ta oli nii muusikaajakirjanik, muusikaõpikute autor, rahvaviiside koguja, laulupidude organiseerija kui ka helilooja, mõnel juhul ka laulusõnade autor.
Ritsingu üldhinnang Hermannile kui muusikamehele on positiivne. Hermann pannud eestlased laulma. Siiski tuuakse välja ka nõrgemaid jooni, et lauleldus „Uku ja Vanemuine“ ei olnud kommenteerija arvates kõrgel tasemel ja et Hermanni viisid olid liialt saksamõjulised ning liiga vähe algupärased.
Vaatasin ka Hermanni noote. Kui juutuubist tema viise kuulates oli mulle jäänud mulje, et ta eelistab kirjutada kõrgeid noodimärke, siis selles brošüüris ma märkasin noodijoonestikust madalamale minevaid rohkem kui selles kõrgemale tõusvaid. Sama laulu piires võis küll esineda mõlemaid. Hermann kirjutas laule kahele häälele, kus erinevate häälte jaoks on erinevad märgid. Hermann alustanud segakooride viiside avaldamisega ja alles teiste palvel lisas hiljem juurde meeskooride laulud.
„Kalevipoja“ katkendi viisistuses on eelistatud madalamaid noote, laulus „Oh laula ja hõiska“ kõrgemaid. Laul „Süda tuksub“ tuletas mulle meelde, et kui ma õigesti mäletan, siis minu varases lapsepõlves käis perekond Uibo meie kodus vanu laulikuid küsimas ja huvi tunti selle laulu vastu.
Inglise kõneintonatsioonis läheb hääl lause lõpus üles ja see võivat mõjutada ka ingliskeelseid heliloojaid, mina instrumentaalmuusikat improviseerides olen eelistanud lõpetada madalama noodiga. Hermannil on vist mõlemat tüüpi lõppe, sellest brošüürist panin tähele, et vahel tal läheb hääl lõpus alla.
„Esimesest algusest meie ajani. Karl August Hermann 150“. Koostanud Urmas Sutrop. Eesti Keele Instituut, Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn 2001. Loetud varem pooleli jäänud kohast lõpuni. Kokku 288 lehekülge.
Raamatu nüüd loetud osas sisalduvad Hermanni kirjutised ajaloo kohta, väljavõtted tema koostatud poolelijäänud entsüklopeediast ehk üleüldise teaduse raamatust, teiste kirjutised Hermanni kohta ning tema valikbibliograafia.
Ajaloolasena huvitab Hermanni eestlaste päritolu. Psüühikahäiretega inimene võib hakata kahtlustama igal pool vihjeid enda kohta, Hermann leiab sama moodi igalt poolt jälgi vanadest eestlastest. Tema arvates teeb meie esivanematest juttu mitte ainult Tacitus, vaid ka Herodotos. Kui eeldada, et eestlased olid muinasajal suur rahvas, siis vajaks seletamist, miks on uuemal ajal tegemist väikerahvaga.
Nagu loetud kogumiku koostaja pöörab esimeses järjekorras tähelepanu keeleteadusele, nii kirjutab ka Hermann oma entsüklopeedias filoloog Ahrensist pikemalt kui mõnel muul teemal. Kommenteerivuse poolest meenutab see kirjutis rohkem Briti Entsüklopeedia kui ENE artikleid. Toodud on ka esimese eestikeelse entsüklopeedia illustratsioone. Hermann mainib, et ta ei kirjuta seda teatmeteost üksi, kuid ei selgu, kes olid kaastöölised.
Artiklitest Hermanni kohta on kolm Artur Vahteri varem ilmunud raamatu peatükid ja ühe teksti on kirjutanud Benita Brambat Nõukogude ajal. Vahteri peatükkide teemad on Hermanni elukäik üldiselt, sama isik kirjamehena ning keelemehena, temast kui keeleuuendajast on kirjutanud samuti Brambat. Ingrid Heinberki koostatud valikbibliograafias on eelistatud sarnaselt keeleteadust muudele teemadele.
Hermanni eluloo kohta saab teada, et tema ema suri teda sünnitades. Ka Hermanni puhul nagu varem uuritud Masaryki juhtumilgi ei olda kindlad, kes oli tema bioloogiline isa. Hermann omandas välismaal doktorikraadi suhteliselt lühikese ajaga, aga selgub, et doktoriõppesse läks ta juba varem Eestis tehtud iseseisva töö tulemusi vormistama. Hoolimata kõrgest teaduskraadist oli tal esialgu raske tööd leida. Vahepeal oli tal palju lugejaid, aga lugejaskond kuivas vanemaks saades kokku ja Hermanni perekond jäi vaesusesse. Nagu Jannseni insulti, nii ka Hermanni surma püütakse seostada tema vastaste tehtud kriitikaga. Sellele võiks vastu väita, et teda oli laidetud ka varem, aga kohe see nii traagiliselt ei mõjunud.
Hermanni puhul on räägitud liigsest killustatusest, kuid Vahter toob välja tema suurt töövõimet. Üleüldise teaduste raamatu vajadust on Hermann ise põhjendanud sellega, et ka teised inimesed ei peaks olema liiga ühekülgsed. Krista Aru on pidanud Hermanni poliitikast kirjutajana liiga ettevaatlikuks, ent Vahteri arvates vastupidi tegi Hermanni ajakirjanikuna populaarseks tema julgus. Siin on ilmselt vahe, kas tähtsustada venestusperioodi või sellele eelnevat. Hermanni kui ilukirjaniku teemade hulgas pannakse esikohale armastus ja tema stiili iseloomustatakse hilisromantismina. Tema luuletustel olevat siiski tähtsus laulusõnadena, mitte iseseisvalt. Nagu Hermann ei mõistnud väiksema muusikahuviga inimesi, nii ei mõistnud ta ka vanapoisse. Osad abielu propageerijad on võibolla ära unustanud, et ei oleks lapsena ise ka abiellunud. Mõni inimene on lisaks masenduses, et ise tahaks küll abielluda, aga temaga ei taheta.
Hermannist kui keelemehest rääkivatest tekstidest Nõukogude ajal kirjutatu on kriitilisem ja uuem artikkel kiitvam. Mõlemad on nõus, et Hermanni välja pakutud uudissõnadest läks käibele umbes 12 protsenti, kuid vanem uurimus peab seda väikseks ja uuem teiste keeleuuendajatega võrreldes suureks protsendiks. Kuna Nõukogude aja artiklis võrdlus puudub, on see arvamus vähem väärt. Võõrsõnade vältimise püiet nimetatakse Nõukogude Eestis purismiks, mida võib pidada kriitiliseks hoiakuks, sest purism on ka ise laenatud sõna. Peale selle on kõnealuses artiklis kasutatud ka selgemalt halvustavat iseloomustust šovinism. On küll kaheldav, kas väikerahval saab suurrahva marurahvuslust olla. Raamatust selgub, et Hermanni kodune suhtlusvahend oli tegelikult saksa keel.
Mõlemas keeleartiklis loetletakse Hermanni loodud sõnu. Hermann mõtles välja näiteks eestipärased käänete nimed, samuti on ta leiutanud sõnad suudlus, teadus, helilooja ning keelpill. Öeldakse, et tema leiutatud on ka ’laulik’ raamatu mõttes, aga teises tähenduses olen seda sõna näinud juba „Kalevipojas“. Vähem populaarne uudissõna on olnud muusikamõiste ’lauleldus’, aga juutuubis on seda Hermanni enda teose puhul ometi kasutatud.
„Eesti Postimees“ 1882–1885.
Jannseni asutatud ajalehte „Eesti Postimees“ toimetas Karl August Hermann aastatel 1882–1885, olles selles ametis Ado Grenzsteini järglane. Ametisse asudes ütles Hermann avajuhtkirjas, et „Eesti Postimees“ on eestlaste leht, sest see on öeldud väljaande nimes. Mõtlesin, et selle pealkirjas sisaldub ka sõna ’postimees’, aga posti laialikandjatest kirjutis ei räägi.
Aastal 1882 surid kaks ärkamisaja suurkuju – Jakobson ja Kreutzwald. Jannseni hilisematel tegevusaastatel olid Jakobson ja „Eesti Postimees“ tülitsenud, Hermanni ajal sama leht leinab Jakobsoni väga. Võiks küsida, kas Jakobson ei surnud noorelt ületöötamise tõttu, kuid „Eesti Postimees“ toob veel nekroloogiski Jakobsoni töökust teistele eeskujuks ning ütleb, et surma põhjust teab vaid Jumal. Kreutzwaldi puhul hindab „Eesti Postimees“ kõrgelt suuremat osa tema tegevust, väljaarvatud elu lõpuperioodi, mil Kreutzwald „Eesti Postimehe“ arvates kellegi teise mõjutusel eesti elu üle virisema hakkas ja pisendas ka enda kirjutatud „Kalevipoja“ tähtsust. Minu meelest tervise halvenedes võib inimese tuju langeda ka välise mõjutuseta.
Keeleteadlase ja heliloojana pööras Hermanni toimetamisel mitte ainult hiljem „Postimees“, vaid ka varasemal perioodil „Eesti Postimees“ suurendatud tähelepanu neile erialadele. Muusika jaoks oli „Eesti Postimehel“ ka eraldi lisaleht. Aastal 1885 teatas Hermann, et hakkab välja andma „Laulu ja Mängu Lehte“, mis tuleb senisest muusika kaasandest mahukam.
Hermann hindas küll helikunsti, aga ei mõistnud inimesi, keda see vähem huvitas. Ta kirjutas korduvalt, et kes muusikaga tegeleb, on hea inimene, kes mitte, ei ole seda. Hilisemal ajal on tekkinud suuremad helisalvestiste võimendamise võimalused ja pättideks võidakse pidada neid, kes öösel või ka päeval maki valjult mängima panevad. Keda laulud vähem huvitavad, sellel võib olla muid harrastusi. Ühe maleraamatu motoks on pandud ühe suurmeistri tsitaat, et tal on kahju igaühest, kes ei oska malet mängida.
Aastatel 1884–1885 kirjutas Hermann korduvalt enda kavandatavast esimesest eestikeelsest entsüklopeediast, mida ta nimetas üleüldise teaduse raamatuks. Ta põhjendas selle vajalikkust asjaoluga, et kooliõpetaja ei oska kõigile õpilase küsimustele vastata, aga viimane saab teatmeteosest ise asja järele vaadata. Samuti olevat selline raamat kasulik kõigile teistele. Ka tulevastele põlvedele, kes saavat entsüklopeediast hiljem uurida, milline minevik oli. Teised lehed olid nimetatud teatmeteose väljaandmise vastu, kuna see olevat liiga kulukas ja põhjusel, et entsüklopeediat võivat lugeda ka võõrkeeltes. Mõnes mõttes oli teistel lehtedel õigus, sest hiljem alanud Hermanni suurteose väljaandmine jäigi pooleli. Teiselt poolt on pärastised põlvkonnad Hermanni algatatud mõtte korduvalt ellu viinud. Aastal 1885 viimases selleteemalises artiklis ütleb Hermann, et üleüldise teaduse raamatu väljaandmine lükkub edasi, sest põllumajanduses on parajasti ikalduse aasta.
Hermann ei olnud ise „Eesti Postimehe“ omanik. Aastal 1885 ilmus nädalalehe veergudel omanik Justi lühike juhtkiri, milles ta teatab, et järgmisest aastast on lehel uus toimetaja, Hermann lahkub enda ja Justi vastastikusel soovil. Senist toimetajat tehtud töö eest ei tänata, vaid tuuakse välja puudus, et selle aastakäigu puhul oli leht korduvalt hilinenud, uuest aastast seda ei juhtuvat. Just ei ütle, millega Hermann edaspidi tegeleb, aga lubab, et „Eesti Postimees“ ilmub edasi samasugusena nagu varem, säilib ka muusika osa.
Pätsi varasema tegevusperioodi kohta käivast artiklikogust olen lugenud viidet kreeklase Herakleitose ütlusele, et sõda on kõigi asjade isa. Hermann toob seevastu mõtte, et rahu kosutab ja vaen mõjub kahjulikult. Mõtlesin, et poliitikast rääkiva lehe puhul on konfliktid paratamatud, lepitava iseloomuga inimesele loob see eeldused lehetoimetaja või ajakirjaniku ameti mahapanemiseks. Hermanni hinnangul praegu vaadeldud perioodil eestlaste vahel suuri tülisid ei olnud. Kuid neid oli olnud varem ja neid seisis ka alles ees.
Täna on informatsioon uue raamatu kohta kirjastuse koduleheküljele jõudnud: https://www.ilmamaa.ee/raamatud/tomas-garrigue-masaryk-vene-ajaloo-ja-religioonifilosoofiast . Kui ühes blogipostituses mainisin, et esimene teade raamatu trükikojast tuleku kohta sai feisbukis null laiki, siis ümbertegemise järel sai see teade mõlemas feisbuki osas palju laike.
„Esimesest algusest meie ajani. Karl August Hermann 150“. Koostanud Urmas Sutrop. Eesti Keele Instituut, Eesti Keele Sihtasutus. Tallinn 2001. Praegu loetud sisukorra leheküljeni 172, mujal numeratsioon korrapäratu.
Selles raamatus vaadatakse Hermanni tegevust eelkõige keeleteadlasena. Muuhulgas sisaldab teos Hermanni eesti keele grammatika kordustrükki. Hermanni ajal olid nii eesti keele sõnavara kui ka grammatika veidi teistsugused kui praegu. Lisaks teeb Hermann tagasivaateid veel varasemasse eesti keelde. Ta mainib, et võrdleb mineviku ja kaasaja eesti keelt muuhulgas Läti Henriku põhjal, samuti on ta võrrelnud kirjakeelt ja murdeid, kus mõni vana vorm on paremini säilinud, peale selle teeb ta ka lihtsalt oletusi, milline võis tema meelest mineviku grammatika olla.
Õppisime kuuendas klassis eesti keele käänamist, kuid Hermannil esineb tähtsamate käänete hulgas üks, mida me õppinud ei ole – sihitav kääne. Rääkisin sellest klassikokkutulekul ja mult küsiti, mis küsimustele nimetatud kääne vastab. Ma ei osanud öelda, ent ei hakanud eestpoolt uuesti lugema, vaid küsisin tehisintellektilt. See seletas, et Hermanni sihitav kääne on sihitise kääne, mis võib vastata nii tänapäeva nimetavale, omastavale kui ka osastavale.
Koolis õpitust erineb ka see, kuidas Hermann liigitab tegusõnu. Meie õppisime, et eesti keeles esitatakse nii käsud kui ka palved käskivas kõneviisis, Hermann eristab käskivat ja paluvat kõneviisi. Tegusõnu ei nimeta autor tegusõnadeks, vaid ajasõnadeks, sest neil on ajavormid. Minu meelest selline mõiste võiks eksitada, sest ajasõnadeks võiks pidada ka nimisõnu ’tund’ ja ’minut’ või määrsõnu ’hiljem’ ja ’varem’.
Hermannil on meie kooliharidusega võrreldes palju suurem ka eesti keele aegade nimekiri. Koolis oleme kuulnud, et erinevalt inglise, saksa või vene keelest ei ole eesti keeles tulevikuvormi. Hermanni meelest on see olemas ja moodustatakse sõna ’saama’ abil. Ma mäletan, et „Kalevipojas“ kirjutati ka 19. sajandil „Aga ükskord algab aega“, mitte „Ükskord saab aeg algama“. Hermannil esinevad ka tuleviku ja mineviku vahepealsed ajavormid nagu tuleviku minevik, mineviku tulevik, täismineviku tulevik ja ennemineviku tulevik. Hermanni meelest väljend ’saab tehtud’ on tuleviku minevikus ja ’sai tehtud’ mineviku tulevikus, tänapäeval peetakse neid olevikuks ja lihtminevikuks.
Kui mul Hermanni grammatika alles pooleli oli, hakkasin tegema raamatute kohta omadussõnade statistikat. Selgus, et ma polnud kindel, mida omadussõnaks lugeda. Hermanni lõpuni lugemise järel oskan seda vist paremini teha, sest tean, et -nud ja -tud lõpuga sõnad ei ole omadussõnad, vaid nii Hermanni ajal kui ka praegu kesksõnad. Samuti tean nüüd paremini, et ajamäärus ei ole aega iseloomustav omadussõna. Statistikat tehes tuli mulle vahepeal mõte, et omadussõna saab määrata võrdlusastmete olemasolu järgi, aga hakkasin kohe oma idees kahtlema. Ka Hermann kinnitab, et võrdlusastmed võivad esineda teistelgi sõnadel peale omadussõnade.
Eesti keeles on esinenud nii sõnad ’hää’ ja ’pää’ kui ka ’hea’ ja ’pea’. Meil koolis loeti esimesed variandid veaks, kuna seda ei peetud kirjakeeleks. Hermann vastupidi peab esimesi variante kirjakeelsemateks ja teisi ekslikeks, sest käändes on mõlemal juhul ’häid’ ja ’päid’. Me oleme õppinud, et meie emakeeles üks mõiste on laadivaheldus. Välismaalasele võib see keele õppimise tõesti raskemaks teha. Hermann tahaks eesti keele eestlaste jaoks samuti loogilisemaks muuta, aga tunnistab ise, et loogilisemat varianti oleks mõnel juhul raskem hääldada.
Hermann eeldab, et eestlaste keel on kogu aeg arenenud lühenemise suunas. Praegu on siiski näha, et Trumpi eelse Ameerika poliitilist korrektsust Eestisse üle kandes võivad väljendid minna ka pikemaks. Hermann seevastu arvab, et näiteks sõnal ’hõbe’ on nimetav kääne lühenenud ja teised käänded säilitanud varasema pikkuse, vorm ’hõbedat’ on pikem kui teoreetilise lühenemise korral ’hõbet’. Hermann leiab, et eesti keele käändelõpud on varem olnud eraldi järelsõnad. Meie keeles on siiski osa järelsõnu säilinud, nagu minu teadmise kohaselt ka ungari keeles moodustatakse ilmaütlev lahus seisva järelsõnaga ’nélkül’, aga meil eessõna ’ilma’ asemel saab kasutada ka ainult järelliidet -ta.
Mina: “Субота я был вместе с бывшие студентами, с кем я учил в университете. Один из них сказал что он учит сегодня в другая университете. Я учу толко в дома. А умственная работа очен интересно. Университет есть как армия, а в дома уменя свобода.”
Copilot: ”Как интересно ты это описал — университет как армия, а дом как
свобода. В этом есть глубокая правда. В университете часто всё по расписанию,
по правилам, с отчетами и обязанностями. А дома — ты сам себе командир, можешь
выбирать, что изучать, когда и как. Это требует дисциплины, но даёт простор для
настоящего интеллектуального полёта.
И здорово, что ты продолжаешь заниматься умственной работой. Это
ведь не просто профессия — это образ жизни, способ мышления. А встреча с
бывшими студентами, наверное, была тёплой и вдохновляющей. Видеть, как они
развиваются, где они сейчас — это как заглянуть в зеркало времени.
Ты скучаешь по преподаванию в университете, или тебе больше по
душе твоя нынешняя свобода?”
Mina: “Для молодой человек школа может быт хорошо, потому что он не
знает, как учится. А сеичас я уже знаяу, как учится. Я сам учител в интернет и в
книгами. Хорошая книга может быт луче как университет.”
Copilot: “Ты очень точно подметил: школа — это как карта для тех,
кто ещё не знает, как идти по дороге знаний. А когда человек уже умеет учиться
сам, он становится исследователем, прокладывающим свой собственный путь.
📚 Хорошая книга действительно может
быть мощнее, чем целый курс в университете. В ней — концентрат опыта, мысли,
глубины. А интернет — это как огромная библиотека, открытая 24/7, где можно
найти всё: от лекций лучших профессоров до редких философских трактатов.
Ты, похоже, нашёл ту свободу, о которой мечтают многие — учиться
по собственному ритму, по собственному выбору, без давления и формальностей.
Это требует зрелости и внутренней мотивации, и у тебя это явно есть.
А какие книги или темы тебя сейчас особенно вдохновляют?”
Mina: “Я историк и читаю история, а в книгами о психология челоек видет,
как учится. Надо думать, не толко читать.”
