Kirjutati, et Vasakpartei endine esimees või esinaine nõuab Andmekaitse toel ajalehe võrguleheküljelt enda kohta käiva artikli kustutamist, sest ta polevat enam avaliku elu tegelane, nagu artikli ilmumisajal. Ajalehed on üksmeelselt vastu ja küsivad, kas tuleb ka pabereksemplaridest väljalõikeid tegema hakata.
Vastata võib vist, et paberlehtedest väljalõikeid teha pole vaja, sest seda pole nõutud. Vanu paberlehti ei loe eriti keegi, aga võrgus olevale materjalile võidakse otsingumootori abil kergesti sattuda.
Ajalehed on osa artikleid võrguarhiivist kustutanud ka omaalgatuslikult. Seega poleks ühe täiendava artikli kustutamine suur probleem. Aga sellele teele minek oleks pretsedendi loomine, mille järel võidaks esitada hulgaliselt uusi nõudmisi. Kõnealune vasakparteilane on ka minu blogile ühe kommentaari jätnud. Mulle küll ei meeldiks, kui ta selle kustutamist nõudma hakkaks. Või siis vastupidi, et kirjutaks ebaviisaka kommentaari ja nõuaks kohtus, et ma ei tohi seda kustutada.
Ajalehe arhiivi tsenseerimise nõudega tekitas kõnealune isik oma maailmavaatele kahju. Me mäletame, et nimetatud partei eelkäija võimuloleku ajal kehtis range tsensuur ja hävitati raamatuid. Uued tsenseerimise nõuded tekitavad küsimuse, kas tahetakse tagasi ka Nõukogude aja negatiivseid külgi.
laupäev, detsember 13, 2008
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
4 vastukaja:
hävitati raamatuid - jah,aga sind siis polnud veel syndinudki.
praegu pol vaja raamatiuid põletada, sest nagunii neid ei loeta.
--------------------------------
Kui kõik laim ja valed, mida meedias on viimase 10-gi aasta jooksul trykitud, kustutada, siis ei jäägi suurt midagi järele.
cassandra
Õppisin ülikoolis ajalugu, mis käis suuremalt osalt minu sünnieelse aja kohta.
kui vana sa olidki? ja kas ajalooks ei loeta mitte noid sündmusi, mis on oma 100 aastat vanad, ülejäänud on kõik poliitika?
Aga rääkides teemast, siis ma ei tahaks siin oma kommentaari kustutamist samal põhjusel, miks ma ei taha ka ühegi oma arvamusartikli kustutamist ajalehest - minu kirjutised on minu kirjutised, mida ma ei häbene. Erinevalt nendest ülejäänud Päevalehest kustutatud arvamusartiklite omanikest, kes ilmselt häbenesid ja suutsid ka päevalehte oma artikleid kustutama mõjutada.
Too jutt, mida ma kustutada palusin oli Tuuli Kochi kokku kirjutatud jutt, kus mu mõtetest oli 1 rida ja ülejäänud oli tema (ja teiste) arvamus + isikuandmed minust.
100se lugejaskonnaga blogiomanik võib ju minu kohta jama kokku kirjutada, kõik teavad, et see on vaid tolle isiku isiklik arvamus. Ajalehes ilmunud isikulugu loevad tuhanded inimesed ja päevalehe puhul ei eelda keegi et too artikkel on sisuliselt ajakirja Kroonika meenutav artikkel. Kui artikkel ilmus, ei olnud mul võimalik selda artklit enne näha ja ma ka ei eeldanud, et see tuleb kroonikalaadne kollane jama.
Kuna sel aastal ilmus seaduslik võimalus seda artiklit ajalehest lõpuks kustutada, siis ma seda tegingi.
Minu maailmavaatele ei ole vüõimalik rohkem kahju teha, kui seda NSVL tegi. Aga ilmselt arvestas Päevaleht sellega, et minust lolli artikli kirjutamisega, teeb ta mulle kahju. Tegigi.
Ma olen praegu 31-aastane.
Kogu 20. sajandi ajalugu õpetati ülikoolis lähiajaloo õppetoolis, millel nüüd on natuke teine nimi.
Kogu ajalugu ei ole poliitiline, vaid meil oli ka kunstiajaloo õppetool.
Minu kirjadesse on ajaleht enne avaldamist omapoolseid muudatusi ja juurdekirjutusi teinud küll, nii et alati polegi arvamusartiklis tegemist autori arvamusega.
Postita kommentaar