Kuningata kuningriigid

Kirjanikud Tammsaare ja Heinsaar on vist mõlemad taimsaared. Koolis kästi läbi lugeda kolm "Tõe ja õiguse" köidet, aga mina lugesin viis. Lugema pidi esimese, teise ja viienda, aga mina lugesin järjest. Kui mind viiendat vastama kutsuti, ütlesin, et mul ei ole veel läbi, aga oleksin võinud pakkuda, et vastan kolmandat. Lugemise ajal meeldis mulle kolmas kõige rohkem. Imestasin, et saatesõnades oli seda kõige madalamalt hinnatud. Selle 1905. a. revolutsiooni teemaga puutusin viimati kokku Tõnissoni raamatut koostades ja "Eesti ajaloo" viiendat köidet toimetades. Tõnisson koostas tol aastal brošüüri sotsiaaldemokraatia vastu. Tegelikult tähendas sotsiaaldemokraatia tol ajal nii enamlasi kui ka vähemlasi. Hilisemate Eesti-aegsete sotsialistidega sai Tõnisson paremini läbi. Praegust aega ei pea nimetama Eesti ajaks, vaid võib nimetada ka euroajaks. Ööl, kui Eestist sai Euroopa Liidu liige, saatsin listi kirja, kus soovisin head orjaaja algust. Mulle vastati, et tund aega on veel aega. Kulbok kirjutas, et Tallinna ja Brüsseli ajavööndi erinevuse tõttu tekkis võimuvaakum ja seda kasutades kuulutab ta välja Eesti Kuningriigi. Kuninga nime ta ei nimetanud. Franco oma eluajal kuningat võimule tagasi ei lasknud, aga surres pärandas võimu kuningale. Kuningas alustas riigi demokratiseerimist. Ingliskeelses ajaloo uudistegrupis kirjutas keegi, et monarhia ei ole demokraatia. Vanasti Poola kuningaid ja Saksa keisreid ka valiti. Ei valinud küll rahvas. Need, kes nõuavad rahvale rohkem võimu, kipuvad vist rahva tahet ja enda tahet samastama. Lintšikohtus kuulub rahvale ka kohtuvõim. Võibolla võimude lahusus oleks see, kui osa võimu rahvalt ära võtta. Kui võimuahnus on halb, kas see ei kehti ka rahva võimuahnuse kohta?