Inimkaardid

Mul tekkisid mõned teaduslikud küsimused. Üks maletaja ütles nende kohta, et tema naine vaatab vastused järele, naine töötab teabeosakonnas. "Tartu Postimehe" ajakirjanik pani need küsimused nelja inimese hulgas hääletusele ja avaldas tulemused ajalehes. Oli kõiki variante - ühe vastuse puhul arvas neli inimest, et ma eksin, teise puhul neli, et mul on õigus, ülejäänud tulemused jäid vahepeale. Mõtlesin, et mis tähtsust sellel on, mitu häält anti, kui ma tean, et eksivad nemad. Oli pandud hääletusele ka küsimusi, mida ma polnud küsinud, analoogia põhjal, et need küsimused oleks ajakirjaniku arvates sama lollid. Karjusin, et mina pole kunagi öelnud, et välkmale ei ole male, ma olen öelnud, et üldistatult on välkmale ja male mõlemad male, aga male ei ole välkmale. Karjusin, et ajakirjanik on püüdnud anda mulle idioodi kuulsust, seda 50 000-lise trükiarvuga ajalehes, või isegi 100 000-lise. Vaatasin ajalehe pealt, et trükiarvuks oli märgitud koguni 200 000. Ema andis mulle tänase "Sirbi", öeldes, et seal on minu ja Klausi raamatute arvustused. Mul oli ilmunud kaks raamatut korraga, mistõttu küsisin, kumma arvustus. Selgus, et esialgu selle, mis ilmus teisest veidi varem. Ema ütles, et selle arvustuse algus on igav, aga tagapool läheb huvitavamaks. Jõudsin pealkirja ja artikli autori ametinimetuse läbi lugeda, siis ütles vanaema oot, ja võttis mult lehe ära, et ise lugeda. Läksin teise tuppa ja olin solvunud, et mul ei lastud ajalehest isegi kõige tähtsamat asja lugeda. Olin kohutavalt unine. Üks teine inimene ütles ka, et on unine. Karjusin, et siin on mingid mürgised aurud, võibolla ving, mina lähen välja. Välisukse ees ütles vanaema mulle, et väljas on ju udu. Küsisin, kas sudu. Vanaema ütles jah. Ütlesin, et siis ei saa välja ka minna, sudu kätte võib ka surra. Läksin tuppa, kus iga inimese särgile oli joonistatud erinev mängukaart. Loeti üles, mis kaardid seal on. Karjusin, et ühte neist kaartidest ma ei näe. Siis keeras seljaga minu poole olnud inimene ennast natuke minu poole ja ma nägin, et see kaart on tema. Küsiti, kas ma tean, mis kaart ma ise olen. Kartsin, et mõni roppus. Vaatasin oma särki ja seal oli hoopis kõige loogilisem variant. Karjusin, et risti soldat - seda ma arvasin. Toomas oli teist masti soldat.