Ainuke kirjutaja

Riiuli serval oli uus videokaamera. Meil oli videomakk ammu rikki läinud, aga seda kaamerat sai ka nagu makki kasutada. Panin talle kasseti sisse ja lindistasin televiisorist tulevat saadet. Seejärel panin selle lindi mängima. Tühjal lindil oli olnud lihtsalt sahin, aga saate lindistuse alguskohas sahises pilt tugevamini. Oli siiski oht, et niiviisi midagi lindistama hakates võib vajaliku asja maha lindistada. Nüüd tahtsin ka filmida. Filmisin aknast lasteaia aknaid. Filmisin järjest kõiki teise korruse aknaid, siis tegin jõnksu alla, filmisin kahte esimese korruse akent ja seejärel keerasin jälle teise korruse peale. Inimesed ei teadnud, mida teine inimene vaatab, aga kui seda filmida, muutus see nähtavaks. Ainult et filmimiseks oli natuke pime. Mõtlesin filmida veel oma joonistusi. Läksin selleks suurest toast oma tuppa. Seal mõtlesin, et oma joonistuste filmimiseks peaksin filmima ka muid sahtlis olevaid asju, aga neid ma ei taha tegelikult teistele näidata. Kui filmimise lõpetasin, siis avastasin, et kaamera toru oli võimalik veel pikemaks tõmmata. See oli ilmselt suurendatult filmimise jaoks. Seda olekski tulnud teha. Läksin ja kõndisin tänaval. Kui kodu suunas tagasi kõndisin, küsis üks võõras mees mult 30 senti. Ütlesin talle, et üks usk soovitab teistelt inimestelt mitte raha vastu võtta, muidu muutub pärast surma rahaandja orjaks. Ütlesin, et annan rohkem raha, ja andsin ühekroonise mündi.

*
Ühele võrgulehele jõudmiseks pidin alati teisel võrgulehel keerulist otsingut kasutama. Otsitaval lehel olid kirjas Helina andmed. Aga ühel päeval kustutas ta oma nime sealt ära. Arvasin, et tegemist on ikka õige Helinaga. Kui ma talle kirju saatsin, siis võis juhtuda, et ta ei vaatagi enam oma postkasti, sest keegi peale minu talle ei kirjutanud ja ta võis arvata, et mina ka enam ei kirjuta. Aga tööaadressilt pidi ta kirju lugema, siis oleks saanud neid sinna saata. Ainult et tööaadressile ei sobinud erakirju saata. Siis oleks võinud saata sama kirja tööaadressile ja era-aadressile korraga, et ise vaatab, kummalt ta seda loeb. Olin osalenud romaanivõistlusel. "Sirbis" kirjutati, et kõik auhinna saanud käsikirjad ei olnud head ja kõik auhinnast ilma jäänud ei olnud halvad. Artiklist paistis, et kirjutaja teab kõigi osalenute täpseid kohti, kuigi ajalehes olid toodud vaid auhinna saanute kohad. Teiste kohti tuli vist otsida internetist. Arvatavasti olin saanud 23. koha.

*
Puis kirjutas, et Nõukogude aeg oli pikk ja raske ja et ühegi ajaloolase tehtud malekäigud ei toonud selle lõppu lähemale, väljaarvatud vanaisa.