Nähtamatu naeris

Oli ingliskeelse geograafia tund. Õpetaja seletas uut osa ja õpilased pidid näitelauseid ütlema. Pärast tundi pidime minema ekskursioonile. Aga ma ei hakkanud asju pakkima, sest sain teada, et ema on raamatu "Piiblilood" ära visanud. Hakkasin selle vastu protesteerima ja seda otsima, kallates selle jaoks prügikastist prügi välja. Ema ütles, et ta viskas ära siniste kaantega "Piiblilood". Hüüdsin, et ega ma seda ei otsi, ma otsin mustade kaantega poola autori "Piiblilugusid". Siniste kaantega olin jõudnud läbi lugeda. Tegelikult selle äraviskamisest oli ka kahju, sest päris Piiblit ei viitsinud ma lugeda ja selle asemel oleks võinud vahel siniste kaantega raamatut üle lugeda. Raamatu kadumisest leidsin hea ettekäände ekskursioonile mitte minna.

*
Oudekki oli kunagi kirjutanud, et need riigid, kes ütlevad, et tahavad rahu, tahavad tegelikult ka sõda. Põhja-Korea puhul võis see isegi nii olla. Üks filosoof tuli Lõuna-Koreast, mida võis varsti tabada tuumarünnak. Ta ütles, et Põhja-Koreal on endal tühja maad küllalt. Ütlesin, et jah, Lõuna-Korea rahvastiku tihedus on suurem kui Põhja-Korea oma. Filosoof vaidles vastu, et nii see ei ole. Ütlesin, et kui me koolis lipukaartidega mängisime, siis arvutasin välja ja tean. Televiisoris näidati praegu ka lipukaartidega mängu. Aga seal oli kaartidel tunduvalt vähem andmeid kui minu joonistatutel. Lippude kohta olin kirjutanud, kui palju neil osi on. Ma ei mäletanud enam, kuidas ma neid arvestasin, sest mõnel lipul oli vapp ja vapil võis olla palju detaile. Saudi Araabia lipul oli ka palju detaile, aga selle kohta ma kirjutasin vist, et osi kaks, sest kõik valged jooned olid omavahel ühendatud. Magasin oma voodis. Ma ei ärganud, aga hakkasin mööda tuba sõitma ja läksin lendama. Lendasin raamaturiiuli juurde. Ema oli seal ümberkorraldusi teinud. Vahepeal kadunud olnud ingliskeelne raamat Hitlerist oli kuskilt uuesti välja ilmunud. Samal ajal ei olnud enam Piiblit ega "Kalevipoega". Kavatsesin öelda emale, et kuidas nii, Piibli viskas ära, aga Hitleri jättis alles. Aga siis mõtlesin, et raamaturiiulit ei ole praegu mõtet kontrollida, sest ärkvel olles võivad seal teised raamatud olla. Lamasin jälle voodis ja vist korraks ärkasin, aga järgmisel hetkel igatahes jälle magasin. Nüüd lendasin suurde tuppa. Mõtlesin, et vaatan kraadiklaasi. Väljas oli lumi maas ja kraadiklaas näitas -15. Mõtlesin, et kui unenäos kraadiklaasi vaadata, näeb alati midagi äärmuslikku. Olin uhke, et selles unenäos ei ole ma hakanud riideid seljast võtma ega vannituppa läinud, mida olin varasematel kordadel une nägemisest teadlik olles teinud. Mõtlesin, et vannituppa mineku asemel teen seekord kasulikumaid asju. Aga lõpuks mõtlesin, et võiks siiski vannitoas ka ära käia. Hakkasin selle suunas lendama. Köögis naeris keegi nähtamatu isa häälega. Küsisin, kes seal on. Ta ei vastanud, vaid läks wc-sse.

*
Olime maamajas peol. Ahi küdes. Küsisin, kas ahjuuks ei pea praokil olema, kas niimoodi vingumürgitust ei saa. Seepeale lükati siiber ka kinni. Tõmbasin selle lahti, see lükati uuesti kinni ja tõmbasin ta uuesti lahti. Ütlesin, et ega see suitsusaun ei ole. Vahepeal käisin ja kõndisin koos ühe inimesega kaugel Sahaara kõrbes. Kui tagasi tulin, oli siiber kinni lükatud ja kaks inimest oli jäänud tuppa surema. Nad ei olnud veel päris surnud, vaid natuke liigutasid. Tõmbasin siibri lahti. Nüüd nägin, et see ei sulgenudki suitsu teed, vaid oli aukudega raam. Ütlesin, et siis ei ole midagi. Aga üks poiss ütles, et aukudega osa ei ole siiber, vaid siiber on ainult raami tagumine ots, kus auke ei ole. Tema arvates see siiski sulges korstna.

*
Üks laps oli õppinud rääkima ja teine kõndima. Tegelikult oli teine laps ka mõned sõnad selgeks õppinud, aga osad neist uuesti ära unustanud. Rääkisime, milliseid sõnu ta on öelnud. Tahtsin minna koos lastega paadiga sõitma. Selleks tuli küsida võimudelt luba. Nad lõid mulle paberile templi. Pärast seda läksime sõudma. Meri oli suur. Ma ei teadnud, mis on õige sõudmise kiirus. Vanasõna ütles, et tasa sõuad, kaugele jõuad. Varsti leidsime ennast hoopis kuivalt maalt, mistõttu paat tuli maha jätta. Küsisin, kus me oleme. Alles tagasi jõudes lugesin läbi, mis templile on kirjutatud. Sealt lugesin välja, nagu oleksime saanud hoopis merelemineku keelu. Aga kui ma kontrollpunktis olin templiga paberi ette näidanud, oli vaadatud ainult, et mingi tempel on olemas, ja meid läbi lastud. Kui lugesin uuesti, siis nägin, et jutt on nii segaselt sõnastatud, et ei ole üldse võimalik aru saada, kumba pidi see mõeldud on. Kõndisin läbi kõrge rohu teiste juurest minema, hoides käes oma raamatut. Varsti kõndisin sama teed tagasi. Need, kelle juurde ma tagasi läksin, ütlesid, et ma tulen uue raamatuga. Ma ei teadnud, kas see tähendas, et äraoleku jooksul olin uue raamatu avaldanud, või et juba see raamat, millega ma lahkunud olin, oli võrreldes minu varasemate raamatutega uut tüüpi ja et see on mul ikka veel käes. Küsisin neilt, kas nad oskavad mulle öelda, mis raamatu ma viimati kirjutasin.