Väravat tuleb kaitsta

Tahtsime kooli õuel jalgpalli mängida. Meie pall lendas aia äärde võõraste poiste juurde. Läksime seda tagasi tooma. Neil võõrastel poistel oli hulk palle ja algul nad andsid meile vale kujuga. Kui õige palli kätte saime, läksime mängima. Pall oli Ivo käes. Ütlesin, et oma väravat tuleb ka kaitsta. Ivo vastas, et ta teab. Kristjan G. läks väravasse, nii et minul ei tulnudki seda teha. Kui palli oma kätte sain, lõin selle vastase väravasse. Lõin väga väikse vahega mitu väravat järjest. Mängima saabus Sander. Ta sai palli, aga ei teinud sellega õigeid asju, vaid jooksis platsi servas istuvate tüdrukute vahelt läbi naaberaeda ja lõi palli hoopis mänguplatsist kaugemale. Kui mäng läbi sai, läksime duširuumi. Mina läksin lennates. Vahel tähendas lendamine kavatsust duši alla minna, aga täna ma ei mõelnudki seda teha. Selgus lõplikult, et kohe läheme kolmepäevasele ekskursioonile edasi, nii et pole aega vahepeal kodus käia. Kuna kodus seda ei teatud, ütlesin Kristerile, et mul on vaja kelleltki telefoni laenata, et koju helistada, muidu seal arvatakse, et ma jäin teadmata kadunuks. Kristjan G. vaatas oma taskusse. Seepeale vaatasin mina oma taskusse ja ütlesin, et raha on piisavalt. Aga sellega näitasin kätte, et mul on raha, ja see võidi mult ära varastada.

*
Sõitsime bussiga. Buss sõitis Riia mäest üles. Keset teed kõndis üks jalakäija. Hüüdsin, et tule eest ära. Tegelikult ta ei olnud ees, sest ta käis kahe sõiduraja piiril. Ja selliseid jalakäijaid oli rohkemgi. Meil oli tegemist ühe koeraga. Kuna ma kavatsesin kirjutada blogis sissekande sildiga "loomad", võidi nüüd arvata, et ma teen seda selle koera pärast. Läksin koos emaga Tõnu poole. Tita magas voodis. Äkki ta haihtus. Aga kohe selgus, et ei haihtunud, vaid tõmbas endale padja peale. Ta hakkas nutma. Läksin teise tuppa. Seal ütles Kadri, et niimoodi ei lase me tital magama jääda.