Sektor ja seisus

Kogu majandus jagatakse kolmeks sektoriks - põllumajanduseks, tööstuseks ja teeninduseks. Elus püsimiseks on neist kõige tähtsam esimene sektor ehk põllumajandus ja selle sarnased tegevused. Ometi on neid, kes kipuvad seda teistest sektoritest madalamalt hindama. Öeldakse, et mida arenenum riik, seda väiksem on põllumajanduse osakaal. Või isegi, et arenenud riik võib toiduaineid arengumaalt sisse vedada.

Keskajal oli põllumajandus suurim majandusharu kõigil maadel. Kuid ka siis ei hinnatud põllumeest kõige kõrgemalt. Ühiskond jagunes kolmeks seisuseks - vaimulikud, aadel ja ülejäänud. Ehk palvetajad, sõdijad ja töötajad. Tänapäeva majandussektoriteks jagamisel oleksid palvetajad ja sõdijad teenindajad. Sisuliselt pidi küll kolmas seisus neid teenima. Kolmas seisus sisaldas kõiki kolme sektorit - põllumehi, käsitöölisi ja kaupmehi.

Kuigi põllumeeste osakaal on tänapäeval kokku kuivanud, on nende juriidilised õigused hoopis suurenenud. Nad ei ole enam pärisorjad. Põllumeeste parteid on andnud presidente ja valitsusjuhte. Kandepinna kadumise tõttu on küll Eesti põllumeeste parteid kaduma hakanud. Kahe maailmasõja vahel oli nende tähtsus suurem, aga rahvaerakondlased kritiseerisid tol ajal kihihuve esindavate erakondade loomist, arvates, et tuleb seista üldsuse huvide eest.

Tänapäeval on küll veel talusid, aga osad neist on turismitalud ehk kolmas sektor. Maailma rahavaarvu kasv peaks tulevikus toitutootjate tähtsust tõstma. Aga tähtsuse kasv ei ole alati tähendanud õiguste kasvu.