Põgenemised uksest ja aknast

Võrku olid pandud üles andmed kõigi inimeste kohta. Muuhulgas sai vaadata, mitu korda keegi abielus on olnud ja kui palju tal lapsi on. Vaatasin andmeid Helina kohta. Kui olin juba vaatamise lõpetanud, tuli meelde, et ma ei vaadanud tema kohta, kuidas ta suhtub eurole üleminekusse. Vaatasin uuesti. Mõtlesin, et pole mingit tähtsust, kas need andmed on teadusliku meetodiga või sensitiivsuse abil saadud, kui mõlemal juhul on tulemused õiged. Keegi oli ilmselt mingi salajase andmebaasi lahti muukinud ja avalikustanud. Kui lamasin voodis, tahtsin vaadata uuesti neid tabeleid. Selleks tuli kasutada sõrmi juhtimispuldina. Mõtlesin, et ma vist enam ei oska. Aga mul õnnestus avada uuesti täpselt samad andmed.

*
Olime ühes suures majas. Selle maja naistöötaja hakkas meid taga ajama. Jooksin läbi uste, mööda koridore ja trepist alla tal eest ära. Väljusin maja külguksest. Tänaval jooksin edasi. Kui jõudsin maja keskel oleva peaukseni, väljusid sellest alles Krister ja Artur, sest nemad olid aeglasemalt põgenenud. Näitasin neile kätega, et nad läheksid majja tagasi, sest kohe tuleb minu kannul see naine ja nad jääksid tänaval tema vaatevälja. Ise pidin põgenema edasi mööda tänavaid, sest mind teadis see naine juba otsida.

*
Ühele maleturniirile olin võtnud kaasa kõik oma malevihikud ja muid pabereid. Need olid mul kotis, aga leidsin nad ühel hetkel laua pealt, sest pahad inimesed olid nad kotist välja võtnud. Järgmisel turniiril võeti mul kotist raha välja. Mõtlesin, et kolmanda turniiri ajal olen ma juba targem ja ei võta midagi kaasa. Laagrisse sõites olin arvanud, et toit või söögiraha tuleb kaasa võtta, aga tegelikult oli meile laagris kolm korda päevas tasuta süia antud. Vaatasime fotot, kus olid Tõnu ja kolm tüdrukut. Ema ütles, et Tõnu paneb võõrastele inimestele kätt õlale ja minul on vahel lukud lahti. Ta ei saanud aru, et ma ei tee seda meelega. Magasin oma koha peal. Tundsin, kuidas keegi tuli minu kõrvale magama ja puutus mulle vastu. Ma ei liigutanud. Võis ka olla, et kedagi polnud tulnud ja see puudutus oli ainult unenägu. Lõpuks otsustasin kõrgelt seinalt alla ronida. Seisin seal kitsal puulaual ja minu juurde tahtsid ronida vaenlased. Pritsisin neid kemikaalidega. Nad tahtsid mulle kallale tulla. Põgenesin aknast välja, hüppasin üle kahe aia ja jooksin puude vahele. Jooksin edasi. Üks teine inimene jooksis minu teega risti. See oli halb, sest talt võidi varsti küsida, kas ta on kedagi näinud. Mõtlesin, et kui ma jooksen kogu aeg otse, siis on mind kerge leida, peaksin suunda muutma.