Õudusnäitus

Vaatasime näitust. Välja olid pandud õuduspildid. Ütlesin, et ma tean, need pildid peavad iga vaataja jaoks seostuma nende isiklike kogemustega. Lisasin, et aga mul tekivad seosed ka sellega, milliseid inimesi ma näitusel kohtan. Kõik pildid pidid tekitama õuduselamusi, aga minu jaoks olid viimased hoopis ilusad.

*
Istusin eesti keele tunnis. Õpetaja hüüdis, et ma ei kirjuta. Vaidlesin vastu, et ma teen seda küll. Olin vihikusse kirjutamise asemel hakanud arvutisse kirjutama, mistõttu õpetaja ei näinud nii hästi minu käte liikumit. Tegelikult kirjutasin arvutisse ainult ühe lause ja rohkem otsustasin tõesti mitte kirjutada. Artur ja Krister pigistasid minu pead oma peade vahel. Selle eest pigistasin vihaga nende nägusid kätega, aga niimoodi, et ma suuri vigastusi ei tekitaks. Õpetaja lasi ette lugeda harjutust, kus lausetes olid lüngad, kus tuli valida, mis käändesse sõna panna. Loeti ette terved laused, aga mina mõtlesin, et kui mind küsitakse, siis ütlen ainult lünka käiva sõna. Lõpuks küsitigi mind.