Kilked

Vennad ja vennapojad mängisid peitust. Nad peitsid ennast minu toa raamaturiiuli kappi. Kui keegi sealt kedagi leidis, siis kilgati rõõmust. Mõtlesin, et see mäng oleks muidu kogu elu sama huvitav, ainult et pärast on peidukohad juba teada. Ütlesin neile, et nad ei tohi kunagi endale seda riiulit kaela tõmmata. Vastati, et kui raamatud on sees, siis on riiul raskem ja ei tule kaela. Ütlesin, et aga raamatuid on ainult üks rida. Üks mees rääkis ühest teisest Tõnisest. Meie Tõnis ütles, et see mees ei tea, et tema on Tõnis. Ütlesin, et Tõniseid on üle ühe.