Kõrvulukustavad hääled

Ärkasin keset ööd. Suurest toast kostis mingit liikumist. Seal hakkas elektronmäng häält tegema. Vahepeal ei olnud see töötanud, aga nähtavasti olid mõne hetke eest juhtmed jälle paika loksunud. Ainult et ta mängis kõrvulukustavalt. Ootasin, kuni mäng läbi sai, et uuesti magama jääda. Aga nüüd ei saabunud ka vaikust, vaid väljas laulsid kõrvulukustavad linnud. Läksin kööki ja karjusin isa ja ema peale. Isa hakkas ütlema mingit lauset kantsorogeenide kohta. Võis arvata, et lause lõpp jube ei ole, aga karjusin, et sellist lauset ei tohi üldse öelda, mille algus on hirmutav. Ema ütles, et ise ma tean, ja isa jättis lause pooleli. Isa ütles, et kui kantserogeene õpitaks kahjutuks tegema, siis vaevleks üks vanainimene veel 1000 aastat. Hakkasin endale klaasi kalja valama. Ema seisis mu selja taga ja pühkis minu eest lauda. Mul läks klaas ümber. Karjusin, et ema ei tohi trügida. Ema ütles, et ta just vaatas, et ta ei trügiks. Karjusin, et mul just oli suur kaljaisu. Tegelikult oli pudelis veel kalja, nii et sain klaasi uuesti täis kallata. Sellega sai pudel tühjaks. Läksin ja kõndisin tänaval käpuli. Liikusin püsti kõndijatest kiiremini. Inimesed kandsid sooje pükse. Üks läks ühest trepikoja uksest sisse. Nägin, et ta vaatab minu poole, aga tema silmi ei eristanud, mis oli hea. Läksin tuppa ja seal kõndisin kahel jalal.

*
Ütlesin, et ühe minu raamatu kohta ilmus "Loomingus" arvustus juba enne raamatu ilmumist. See tuli sellest, et olin käsikirja võrku üles riputanud. Isa küsis, kes arvustas. Vastasin, et tegelikult ei olnud see eraldi arvustus, vaid mingi aastaülevaate osa. See võis olla ka osa mõne minu koostatud teise autori raamatu arvustusest.