Kolmapäeval läksin Genialistide klubisse, et mängida ülikooli maleklubi turniiril, aga ühtegi teist maletajat ei olnud kohal. Varsti saabus Tulva, kes jäi viimaseks tulijaks. Nuppe meil ei olnud. Tulva helistas klubi esimehele Sandrile, aga Sander ei võtnud telefoni vastu. Tulva jättis talle automaatvastajale küsimuse, et kui me mängime neli partiid pimemalet, kas see läheb klubi üritusena arvesse. Pimemalet me siiski mängima ei hakanud. Ühed maleklubisse mittekuuluvad inimesed seal siiski mingite muude nuppudega malet mängisid. Meie ajasime tund aega juttu. Tulva ka sõi ja jõi, aga mina polnud raha kaasa võtnud ja olin kodus söönud. Tulva rääkis, et oli kuskil turniiril saanud rahvusvahelise meistri Laugu vastu ootamatult hea seisu. Ütlesin, et see, kummal parem seis on, võib ühe mängu jooksul mitu korda muutuda. Küsisin Tulvalt, mitmel väljaspool Tartut toimuval turniiril ta aastas mängib. Ta vastas, et alles sel aastal hakkas seda tegema, aga sel aastal on neid turniire olnud kolm. Enda saavutuste kohta rääkisin, et Uusi turniiril sain esimest korda auhinna 1992 B-turniiril, mis oli mõeldud esimesest järgust nõrgematele noortele, ja nüüd 18 aastat hiljem tuli auhind ka põhiturniiril. Ütlesin, et Tartu meistrivõistlustel ma pole veel auhinda saanud. Tulva ennustas, et sellega läheb veel 18 aastat aega. Ta rääkis, et jälgib praegu maleolümpiat. Mina ütlesin, et pole jälginud, sest mind huvitavad mõned asjad malest rohkem.
Kuna kolmapäeval ära jäänud turniiriks tegin veel ka ettevalmistust, siis läks tööpäev kaotsi. Et mitte kaotada nädalas kahte tööpäeva, ei hakanud ma tänasel päevakeskuse turniiril mängima, vaid läksin ainult selle lõppu vaatama. Seal ütles Tätte, et oli ka tahtnud kolmapäevasel turniiril osaleda, aga oli enne Sandrile helistanud ja Sander oli öelnud, et midagi ei toimu. Tänase turniiri osavõtjate hulgast oli puudu Trohhalev. Küsisin Peebolt, kas Trohhalevil läks igavaks, et ta kogu aeg võidab. Peebo arvas, et tal on muud ka tegemist. Ütlesin, et Trohhalev läks hilja tugevaks, 1994 ta veel väga tugev ei olnud. Peebo ütles, et selliseid on palju. Raidväli polevat üldse malemängu õppinud, aga olevat ülesannete lahendamisega tugevaks läinud ja millalgi 1980. aastatel Tartu meistrivõistlused ära võitnud ja meistrikandidaadiks saanud. Tugevaks olevat ta läinud sel ajal, kui istus luumurruga kodus. Mina rääkisin omalt poolt, et Pärnits tuli Tartu meistriks esimest korda pärast sõjaväest tulemist, kus ta lahendas samuti ülesandeid ja tegi füüsilist trenni. Seejuures polnud Pärnits varem ühtegi turniiri võitnud.
Tänasel turniiril oli 12 osavõtjat ja ringsüsteem. Esikolmik oli selline:
1. Seljodkin 9 p.
2. Metsoja 8
3. Puis 7,5
Otsustav mäng Metsoja-Seljodkin toimus eelviimases voorus. Metsoja tegi keskmängus vea d5-d6?, mille järel ta ei saanud seda etturit oma etturitega kaitsta. Lõpuks läks ettur d6 kaotsi, Seljodkin läks lippu ja võitis.
Viimast vooru ma ei vaadanud, vaid lugesin sel ajal "Maalehest" artiklit Iivo Neist. Nei ütleb seal, et kuna tänapäeval on arvutis miljoneid malepartiisid, siis ei pea hea mäluga inimene ise midagi välja mõtlema. Minu meelest on see liialdus, sest esiteks ei jõua keegi neid partiisid läbi vaadata ja teiseks peab iga käigu hindamiseks seda ka analüüsima ning võimalikke variante on veel palju rohkem.
reede, oktoober 01, 2010
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
0 vastukaja:
Postita kommentaar