Keeld väljuda

Kõndisime tänaval. Jõudsime Tartust mulle tundmatusse linna. Teised jäid minust kaugemale selja taha. Seal hakati ühte inimest õhku viskama. Teda visati veel kõvemini kui Lumivalgekest. Neljanda viske juures kukkus ta maha. Arst küsis, millise koha ta peal ära lõi. Kui kukkunu näitas, ütles arst, et siis ei ole enam midagi teha. Järgmisel hetkel kukkunu surigi.

*
Kõndisin läbi Annelinna hoovi. Hoovi ühes otsas hüüdis üks mees teise otsa kõndinut, aga see ei kuulnud. Mina oleksin võinud valjemini hüüda, aga ei hakanud seda tegema. Kui jõudsin teise hoovi otsa, ütlesin seal olevale mehele, et teda hüüti. Ta imestas selle peale ja ütles, et tema pole teisest hoovi otsast tulnud. Järelikult oli tegemist kellegi teisega.

*
Hulk patsiente tahtsid psühhiaatriahaiglast põgeneda. Selleks ronisime katusele, kus ma lõhkusin korstent. Vahepeal oli patsientidel keelatud majast lahkuda. Aga lõpuks selgitati, et lahkumisõigust tuleb paluda, mitte nõuda, siis see antakse. Aga kui pärast arstidele räägiti, et vahepeal nad keelasid majast lahkumise, siis ei usutud, seda peeti haigeks ettekujutuseks. Haigete puhul sai kõik, millega ei nõustutud, haigeks ettekujutuseks kuulutada. Kõndisin tänaval. Üks teadlane tegi propagandat, et kui vaimuhaigetele ei meeldi abielluda, siis ärgu nad seda raha pärast tegema hakaku.