Kõne kirjutamata

Mul lähenes raamatuesitlus. Ütlesin isale, et ma ei ole kõnet veel valmis kirjutanud, ma kirjutan kaks päeva enne esitlust. Isa vastas, et varem peab kirjutama. Ta võttis minu käest lugemiseks paberilehe, kuhu olin kirjutanud luuletused, mille kavatsesin esitlusel ette lugeda. Varsti hakkasin paberit tagasi tahtma, sest mul ei olnud meeles, millised luuletused ma sinna olin kirjutanud. Olime ühes maamajas. Lähenes hommikusöögi aeg. Ütlesin, et ma ei saa aru, kuidas meie peres kõik peale minu nii lollid on. Kõndisin ühes linnamajas trepist alla. Mõtlesin, et hakkan uuesti analüüsima seda partiid Vorobjoviga, mille kohta ma kunagi kaustikusse pikki analüüse kirjutasin. Tol korral lõpetasin variandid seisuhinnanguga, aga nüüd mõtlesin need samad variandid lõpuni mängida. Üks vend komistas trepist alla minnes. Teine hüppas meelega alla ja ütles seejärel, et ta ei taha elada, sest muidu ta peab varsti teatris esinema. Lamasin voodis. Mul hakkas igav. Hüüdsin emale, et ma tahan nüüd üles tõusta. Tulin voodist välja ja ema tõi mulle riided. Vaatasin suurde peeglisse. Peeglis lähenesid kolm inimest, keda väljaspool peeglit ei olnud. See oli õudne.