Tooma sünnipäev

Tooma sünnipäevale minnes mäletasin nii majanumbrit kui ka korterinumbrit uduselt ja veel halvemini visuaalset pilti korteri asukohast. Numbrit olid meelde jäetud valemi järgi, aga ma polnud kindel, kas valem on õige. Selgus, et siiski oli. Nendel, kellega ma koos läksin, olid mobiiltelefonid. Kohale jõudes öeldi, et me oleks ju saanud helistada ja küsida, kuhu tulla. Vastasin, et siis ei oleks sellest midagi kasu olnud, et midagi meeles oli. Toomas ja Maria said kahepeale 50 aastat vanaks. Kõige nooremad olid peol jälle Tõnis ja Joosep. Korteris oli ringiratast jooksmise võimalus, mida nad ka kasutasid, nagu kunagi meiegi oma kodus. Meie kodus on nüüd käigud tubade vahel kitsamaks jäänud, seetõttu pole seal enam joostud. Tooma pool avastas Joosep jooksmise võimaluse ise ja Tõnisele näidati see kätte. Neilt küsiti jälle, kus keegi on. Tõnis enam sel puhul näpuga ei näidanud, vaid vaatas silmadega. Seevastu Joosep pani näpu inimestele peaaegu vastu. Kõige vanem oli peol minu vanaema, kes rääkis, et kui tema laps oli ja kommi anti, siis pani ta kommi kõrvale, et süia sel ajal, kui kurb tuju tuleb.