Esimene eluaasta

Last oodates hakkavad emad sageli imelikke asju sööma. Minu ema hakkas enne minu sündimist sööma hambapulbrit. On arvatud, et just sellepärast on mul olnud tugevad hambad. Enne ülikooli esimese astme lõpetamist oli mul hambaid plombeeritud ainult üks kord. Hiljem on auke rohkem leitud. Kuigi minu sündimise eel sai ema kuskilt hambapulbrit, olen mina seda kodus näinud ainult üks kord. Selle asemel oleme enamasti pesnud pastaga.

Teine asi, mida ema enne minu sündimist tegi, oli meditsiinialase kirjanduse lugemine. Ta oli lugenud just sellest, millised ebanormaalsed lapsed võivad sündida ja hakanud kartma, et tal võib sündida samasugune. Hiljem on ta seletanud, et kui minul midagi viga on, siis see võib tulla just sellisest sünnieelsest hirmuseisundist.

Mulle nime panemisest olen juba koduleheküljel kirjutanud, et algul pandi loosiga nimeks hoopis Kristjan, aga vaadati, et ei ole Kristjani nägu. Mind hakati näo järgi teise hüüdnimega hüüdma, millest edasi tuletati nimi Simo. Soomes on see tavaline nimi, aga ema oma sõnul arvas, et mõtles selle ise välja, sest ühtegi teist Simo-nimelist ta ei teadnud. Isa vist siiski teadis.

Arvatakse, et kui perre sünnib uus laps, siis eelmisena sündinud laps muutub kadedaks. Mina selle ilminguid eriti palju ei mäleta. Ja ükskord leiti üks paberileht, kuhu oli kirjutatud, mida minu õde oli pärast minu sündimist laulnud või rääkinud, seal üks lause oli umbes: "Mul on väike vennake," mis ei tundu eriti vaenulik. Ühel päeval oli kolmeaastane õde mind salaja sülle võtnud. Kui ema uksest sisse tuli, oli õde mind ehmatusega maha kukkuda lasknud. Õnneks olin kukkunud voodi peale.

Meie pere lapsed on sündides keskmisest rohkem kaalunud. Nii ka mina, kuigi koolis olin vahepeal oma klassis kõige kergem. Üks arst oli veel öelnud, et küll mul on suur pea või et ta pole nii suure peaga last varem näinud. Seepeale oli ema teiselt arstilt küsinud, et ega mul peaga midagi valesti ei ole. Küsimust polnud ta täpselt sõnastanud, aga arst oli vastanud, et kõik võib olla. Seepeale oli ema mõnda aega arvanud, et ma olen vesipea.

Seda mäletan oma esimestest eluaastatest ise, et kuigi mul praegu on tumedad juuksed, olid need algul heledad. Ema on selle kohta öelnud, et mul olid kahte värvi juuksed korraga peas.

Minu sünniaastal suvitasime esimest korda Peedul kirjanike suvilas. Seal oli B. Kabur minu kohta öelnud, et kui on sinised silmavalged, siis on neegri verd. Ükskord palju aastaid hiljem rääkis isa, et ta on mõelnud, miks minu vend Tõnu on nii neegri moodi, ja mõtles välja, et ühe vanavanaisa nimi on ju Moora. Isa oletas, et Moora võib põlveneda Peeter I ajal Eestis elanud aafriklasest, kes oli Puškini vanaisa. Minu onu ütles sellest kuuldes, et tema on mõelnud teise meie sugulase kohta, miks see neegri moodi on, kes on samuti sama Moora järeltulija. Ükskord tehti minu kohta veel maleklassis nalja, et võibolla mul on ainult nägu valgeks värvitud, aga kui särk ära võtta, siis selgub, et ma olen neeger.

Kuigi ma ei olnud vesipea, oli mul siiski närvikahjustus, mis varakult välja paistis. Selle paremaks ravimiseks tutvustas tuttav kirjanik Ustav minu vanemaid kuulsa neuroloogi T. Talvikuga. Sel ajal, mida ma juba mäletan, käis Talvik meil kodus külas ja meie omakorda tema pool. Hiljem kui ta enam mind ravinud pole, on Talvikud minu vanemaid endiselt oma juubelitele kutsunud.

Viiekuuselt saadeti mind närvikahjustusega haiglasse. Ema on rääkinud, et kui me pidime haiglasse sisse minema, saadeti meid esimesel päeval tagasi, sest haiglas oli kõhugripp. Paar päeva hiljem pääsesime sisse. Haiglas oleku ajal olin mina ka kõhugrippi jäänud. Aga kuigi see haigus oli majas juba enne meie sisseminekut, oli meid süüdistama hakatud, et meie tõime selle haiglasse sisse. Oli mindud ka koju isalt ja õelt proove võtma. Neile oli öeldud, et meid viidi nakkushaiglasse, mis ei vastanud tõele. Isa oli lubanud meid haiglasse vaatama tulla, aga jättis tulemata, kui arvas, et meid seal ei olegi. Haiglas oli olnud raskem hügieeni pidada kui kodus. Kodus oli ema lutte keetnud, aga haiglas polnud selleks võimalust, enne kui kodust elektripliit toodi. Närvidele ja kehalisele arengule olevat haiglas viibimine siiski kasuks tulnud.

Vist sama haiglasolekuga on seotud lugu, et mul kadus kõhuhaiguse tõttu söögiisu ära. Mind oli püütud sellest hoolimata vägisi lusikaga toita, andes mulle juurviljapüreed. Sellest tekkis mul keedetud juurvilja suhtes vastumeelsus, mis ei ole kadunud siiamaani. Ükskord püüdis õde minu eest varjata, et koogi sisse on pandud kaalikat. Aga kuigi ma koostist ei teadnud, läks siiski juba esimesest suutäiest süda pahaks. Samal ajal toores juurvili mulle küll maitseb.

Minu postkaardialbumis on kaart, mille saatis vanatädi minu esimeseks sünnipäevaks ja kuhu on kirjutatud: "Elagu 1-aastane Simo!"