Fašism Itaalia ajaloos

Fašistid tahtsid ühelt poolt luua midagi täiesti uut. Fašismi rajajate hulka kuulus futuriste, kes juba nime poolest on rohkem tulevikku kui minevikku vaatavad. Futuristid olid vaimustatud masinatest. Ka Mussolinile meeldisid masinad ja ta õppis isegi lennukit juhtima. Varasema ajalooga sideme katkestamiseks kehtestati uus fašistlik ajaarvamine, millega paralleelselt jäi küll ka kristlik ajaarvamine kasutusele.

Ühe teooria kohaselt oli fašism midagi ainult Itaaliale iseloomulikku. Sel juhul pidi ta otseselt välja kasvama Itaalia varasemast ajaloost. Ja tõesti, fašistide eeskujuks oli teiselt poolt Rooma impeerium. See eeskuju on küll kogu Euroopas ikka ja jälle esile kerkinud. Nii Bütsants, Vene tsaarid, Frangi ja Saksa-Rooma keisririik ja Napoleoni riik võtsid eeskuju Rooma riigist. Itaalias on Rooma eeskuju läbi sajandite olnud veel tugevam kui mujal. Renessanss kui antiikkultuuri taaselustamise katse tekkis just Itaalias. See oli kultuuriline taassünd, võibolla fašism oli Rooma riigi poliitiline renessanss? Tegelikult kolmandast Roomast rääkis juba 19. sajandil Mazzini - esimene olnud keisrite, teine paavstide ja kolmas itaalia rahva Rooma. Siis algas poliitiline renessanss juba risorgimentoga. Risorgimentot kui demokraatlikumat liikumist olekski õigem ärkamise ajaks pidada, fašistlikku diktatuuri võib pidada ka rahva uinumiseks.

Ühe teooria järgi on olemas ainult kaks peamist kunstistiili, mis kordamööda võidule pääsevad. Üks liin on antiik-renessanss-klassitsism-realism, teine keskaeg-barokk-romantism. Võibolla saaks poliitilises ajaloos rääkida sama moodi autoritaarsemate ja demokraatlikumate perioodide vaheldumisest. Autoritaarsemale Rooma kuningriigile järgnes demokraatlikum Rooma vabariik, sellele jälle autoritaarsem keisririik. Keskaeg oli vast suhteliselt demokraatlik periood feodaalse killustatuse tõttu. Absolutismiga muutus valitsemine autoritaarsemaks. Prantsusmaal lõpetas absolutismi revolutsioon, aga sellele järgnes autoritaarne Napoleoni aeg. Napoleon III tuli ka võimule pärast revolutsiooni. Itaalias oli demokraatlikum periood risorgimento, kui Itaalia ühendati suuresti rahvaliikumise korras ja üks selle juhte Garibaldi isiklikku võimu ei taotlenud, autoritaarsesse või totalitaarsesse faasi jõuti võimuahne Mussolini ajal. Pärast Mussolini kukutamist jõuti parteilise killustatuse ja valitsuste kiire vahetumise faasi, mis oli vastukaal fašistide majoritaarsele valimissüsteemile, kuid nüüd on valimissüsteem uuesti muutunud vähem proportsionaalseks ja valitsused stabiilsemaks. Eestis järgnes ärkamisajale tagasilöök venestuse näol, kuid asjad hakkasid paranema Tartu renessansiga ja tõusulaine viis riikliku iseseisvuseni. Demokraatia sai tagasilöögi aastal 1934 ja veel sügavamale langeti Stalini valitsusajal. Nõukogude võimule järgnes küll taasiseseisvumine, kuid varsti jäi iseseisvust vähemaks Euroopa Liitu astumise tõttu, mis on võrreldav impeeriumiperioodiga.

Kuna Rooma ajalugu oli ise pikk, sai eeskuju võtta selle erinevatest perioodidest. Fašistide eeskujuks oli keisririigi, mitte vabariigi periood.

Garibaldi järeltulijaks pidas ennast nii Mussolini kui ka Garibaldi nime kasutanud kommunistid, kes tema vastu Teise maailmasõja ajal võitlesid. Garibaldi ja Mussolini võrdlus on põhjendatud selles osas, et mõlemad tõid Itaaliale maad juurde. Kuni kõik itaallased ei elanud ühe riigi piirides, võis öelda, et risorgimento on lõpetamata. Mussolinil oli oma osa juba Itaalia Esimesse maailmasõtta astumisel, milleks ta avaldas survet mehena rahva hulgast, nagu oli varem teinud Garibaldi. Nii võiks Esimest maailmasõda pidada Itaalia jaoks risorgimentosõdade jätkuks. Kuid ka selle sõjaga ei saavutatud veel soovitud piire. Hiljem võimul olles jätkas Mussolini vallutuspoliitikat juba täiesti võõraste maade alistamisega.