Mälestuste kirjutamine

Oma elulugu hakkasin esimest korda kirjutama aastal 2000 haiglas viibides. Paljud inimesed hakkavad neid kirjutama nii vanas eas, et ei jõua lõpetada. Mina hakkasin kirjutama ka paljuski surmahirmu tõttu. Tundus, et võin lähemal ajal surra või täielikult mõistuse kaotada. Mulle hakkas kogu mu elu vist nii ilusana tunduma, et kirjutamist alustasin erakordselt ilusa käekirjaga, mida ma praegu üldse teha ei oska. Kui surmahirm üle läks, jäi kirjutamine pooleli. Hiljem olen mõned tähtsamad mälestused kirja pannud blogisse, mälestuste rubriiki ja fragmentidena ka muudesse rubriikidesse. Sügisel esitlesin oma viiendat raamatut ja ütlesin kõnes, et võibolla ma rohkem luulekogusid välja ei anna, kuna olin hakanud luuletusi vähem kirjutama, aga arvasin, et mõne muu raamatu võin kirjutada, näiteks mälestused, sest mulle on alati meeldinud rääkida lapsepõlvemälestusi. Siis olin just liitunud Facebookiga ja pärast sellise lubaduse andmist keskendusin seal eriti mälestuste kirjutamisele. Nüüd olen seda seal ka vähem tegema hakanud, sest seal avaldan ainult paarilauselisi sissekandeid, need peavad sellise lühiduse juures olema löövad, aga löövaid teemasid lõputult ei ole. Muidu võib natuke igavamatel teemadel palju kirjutada, mida võiks blogis sagedamini tegema hakata. Võibolla kasvab sellest kunagi ka raamat välja, nagu minu blogisissekannetest on ilmunud juba kaks paberraamatut ja veel rohkem elektroonilisi. Ühel minu vennal oli mõte, et meie pere lapsed võiks koduseks tarvitamiseks kirjutada ühise mälestusteraamatu. Aga keegi peale minu kirjutamisega algust teinud ei ole. Isa ütles ühel teisel korral, et mina võiks kirjutada tema mälestused, kuna minu mälu tundub parem olevat. Veel on ta öelnud, et ma võiks kirjutada magistritöö põhjal raamatu Itaalia fašismist. Praegu mõtlen tegeleda kahe blogisissekannete sarjaga - fašismist ja isiklikest mälestustest. Kuni neid kirjutada blogi jaoks, võib need iga hetk ka katkestada, sest algus on juba avaldatud. Fašismi ja mälestuste teema on seotud ka omavahel, sest aastal 2000 eluloo kirjutamist alustades olen kirja pannud, et viimane mälestusteraamat, mida ma lugesin, oli Mussolini oma. Samuti olen kirja pannud, et olen mälestuste kirjutamisele varemgi mõelnud ja üheks eeskujuks oli sugulase L. Tarandi mälestuste käsikiri. Kui ma seda lugesin, küsis isa mult, kas selle saab välja anda, võibolla on liiga perekondlik. Aga nüüdseks on see raamatuna ilmunud. Minu vanaisa ütles ühes artiklis, et ta on liiga noor, et kirjutada memuaare. Kuid ta suri 62-aastasena ja ei jõudnudki neid kirjutama hakata. See on hoiatav eeskuju. Mälestuste ja autobiograafia vahe on I. Talve arvates see, et üks kirjutatakse puhtalt mälu põhjal, teine uurimusena. Minul on lisaks heaks peetavale mälule ka palju päevikuid erinevatest eluperioodidest, mida saab abivahendina kasutada. Igatahes kui ma blogi kirjutan, siis ma pean selle jaoks nagunii mingeid teemasid leidma, nii et süstemaatiliseks kirjutamiseks on rohkem lootust kui seda ainult enda jaoks tehes. Paljusid asju on kindlasti veel vara avalikult kirja panna, aga mitte kõike.