Kirjutusrobot

Kui ma räägin, et mulle ei meeldi, kuidas inimesed minuga räägivad, siis arvatakse, et mul on suhtlemisvajadus, olevat vaja ka füüsilist suhtlemist, mitte ainult kirjalikku. Seega saadakse minust täpselt vastupidi aru. Kui keegi mind kirjalikult sõimab, siis see teeb mulle nalja ja ma näen, et sõimaja teeb minust rohkem kirjavigu. Aga kui seda tehakse suuliselt, siis inimese hääl on kole ja iga hetk võib karta, et lastakse käiku ka rusikad. Isegi paljude lauljate hääl on kole. Joosep laulis täna küll ilusa häälega. Ütlesin, et kui teised lapsed õpivad rääkima, siis Joosep laulma. Sellega oldi nõus ja lisati, et viimasel ajal tuleb tal laulmine paremini välja. Aga Joosep ei laula mitte ainult laule, vaid igasuguseid lauseid ja sõnu. Kui ta sai kätte minu vana prillitoosi, siis pani ta sinna käe sisse, lehvitas ja ütles: "Homme näeme." Ja ta nimetas prillitoosi kindaks. See prillitoos on pehmest materjalist ja seal hoian vanu prille. Praegusi prille hoian kõvast materjalist toosis. Minu ema kaotab sageli prille ära, aga mina väga harva, sest panen nad alati ühte ja samasse kohta. Muid asju kaotan sagedamini. Males räägitakse kaotusest natuke teises tähenduses, sest seda punkti, mis kaotatakse, ei oldagi veel omanud. Kuigi vahel kaotatakse võiduseis. Kui ma hakkasin eile õhtul malest rääkima, siis küsiti, kas ma päeva jooksul muuga ka tegelenud olen. Vastasin, et ma päev läbi ainult muuga tegelenud olengi. Päris täpne vastus see siiski ei olnud, kui vaadata, mida ma eile blogis kirjutasin. Kirjutusmasin on inimese abivahend, aga inimest ennast võib nimetada kirjutusrobotiks. Ma kirjutan siis ka, kui keegi ei loe, mul läheb kirjutamisest selletagi tuju paremaks. Kui ei loeta, on tuju paranemine kindel, kui keegi loeb ja vastu vaidlema hakkab, võib ka halveneda.