Võimumehed

Läksin üle kaarsilla. Jõudsin Raekoja platsile. Seal oli iga teise maja seinale lume sisse sõrmega kirjutatud: "Vanja võitlus kommunismiga". Eile oli siin toimunud suur meeleavaldus. Täna kõndis tähtsal sammul ringi veel ainult kaks tursket meest karvakasukatega. Need olid Võimumehed. Jõudsin koos Klausi ja Tõnuga Jakobi tänavale. Meie ees kõndis kolm onutütart. Nad kõndisid väga edevalt. Läksin teisele poole teed, et ei peaks seda nägema. Tõnu jäi palavikku. See tuli sellest, et eile koos emaga ringi kõndides oli ta läinud higisena külma kätte. Ütlesin, et Tõnu muutus Võimumeheks. Mina ja Klaus läksime puu taha, et Tõnu meid ei näeks. Aga Võimumehe kannul tuli suur rahvamass, kelle ta kohale juhtis. Nüüd ükskõik millal puu tagant pea välja pista, ikka pidi keegi nägema.

*
Henn hakkas kooli minema. Ta ütles, et tal on seal vildikaid vaja. Andsin talle oma vildikakarbi ja kaks väiksemat vildikakarpi veel. Ütlesin, et ta tõmbaks nendega ainult piirjooni, sest kui värvima hakata, siis kuivavad vildikad ära. Tahtsin nendega mõne päeva pärast lihavõttemune värvida. Suurest karbist oli osa vildikaid puudu. Otsisin neid sinna pliiatsitopsidest ja panin ka muud liiki vildikaid hulka. Henn nuttis.

*
Kuulsin isa häält, magasin oma voodis ja tegevust ei toimunud. Siis selgus, et nii igav see unenägu ei olegi, sest hakkasin silmade ees nägema erinevat värvi maju. Kõndisin nende vahel ringi. Mõtlesin, et kirjutan pärast üles, et nägin unes, et kõndisin Mõisavahe tänava kandis. Edasi mõtlesin, et kirjutan parem, et lastepolikliiniku kandis. Hingasin sügavalt.