Dorian Gray portree

Sain Helinalt paberkirja. Ta kirjutas seal, et ta arvab meie kirjavahetuses kõik käigud ette ära. Lugemist lõpetades mõtlesin, et kas ta siis arvas selle ka ette ära, et ma talle pika vaheaja järel uue paberkirja saadan. Igal juhul ta oli paberkirjale paberkirjaga vastanud. Seda kirja kirjutades oli tal vist natuke halb tuju, aga järgmine kord pidi see parem olema. Lamasin voodis. Ema tõi mulle postkastist Helina kirja. Ütlesin, et ühte Helina kirja ma alles lugesin. Aga võibolla eelmine oli olnud unenägu. Ema ütles, et Helinal on nüüd uus aadress. Vaatasin, et Helinale oli eesnime ja perekonnanime vahele lisandunud uus perekonnanimi, mis pidi tähendama, et ta oli uuesti abiellunud. Sellepärast ta polnudki siis vahepeal terve aasta kirjutanud. Oma esimest perekonnanime ta polnud tagasi võtnud. Ma ei saanud aru, kas lisandunud perekonnanimi on mustlase või venelase oma. Aga arvatavasti oli see mõne vene KGB-lase oma. Kui ma hiljuti Helinale kirja saatsin, siis ma ei teadnud, et ta abielus on, aga nüüd ei saanud hästi rohkem kirjutada, sest tema mehele ei pruukinud see meeldida. Helina uus aadress oli sama tänavanimega, nagu minu Tartu aadress, ainult et Tallinnas. Majanumbri ja korterinumbri kombinatsioon meenutas ka minu Tartu aadressi. Sinna oligi Helina arvatavasti minu eeskujul kolinud. Ta pidi olema kolinud alles hiljuti, muidu poleks vana korteri uued omanikud talle minu kirja järele saatnud. Helina alustas kirjutamist juba ümbriku välisküljel. Ta kirjutas: "hea võltsing = mäng". Ümbriku ülemises servas oli blogi nimi, mille kaastööliseks mind oli hiljuti kutsutud, ilma et oleks öeldud, et üks selle autoritest on Helina. Alumises servas oli öeldud, et loe edasi pöördelt. Aga ümbrikus kirja sees ei olnduki, vaid oli kirjutatud ümbriku siseküljele. Selle lugemiseks oleks tulnud kolm ümbriku serva lahti lõigata. Kuna seni polnud seda tehtud, siis jäi arusaamatuks, kuidas Helina oli saanud sinna sisse kirjutada. Märkasin, et laua peal on veel üks kiri Helinalt, mida ma polnud veel lugenud.

*
Võtsin raamatu "Dorian Gray portree", mida olin kooli ajal juba lugenud. Kirjandis olin kasutanud saatesõna lauset, et raamat on kirjutatud nii ilusas keeles, et seda ei saa tõlkida. Loodetavasti ei olnud ma seda toonud oma väitena, vaid olin kirjutanud, et nii on öeldud. Igatahes mina polnud seda originaalkeeles lugenud, vaid tõlget. Tõlkes ma polnud erilist keele ilu märganud. Aga nüüd uuesti lugema hakates märkasin küll. Võibolla raamatut peeti ilusaks ka kompositsiooni pärast. Algul oli peategelane korralik. Siis ta palus, et tema asemel vananeks tema portree. Raamat oli kirjutatud nii, et kõik mida paluti, läkski täide. Kuna peategelane enam ei vananenud, hakkas ta järjest kuritegelikumaks muutuma. Tagapool üks naine juba ütles teisele tegelasele, et peategelane on tema asutuses käiatest kõige hullem, ja palus, et peategelane ära tapetaks, mida ei tehtud. Võibolla peeti raamatut eriti ilusaks selle lõpu pärast, kus peategelane torkas oma pildi noaga läbi, suri ja vahetas pildiga uuesti osad, et pilt läks ilusaks tagasi, aga peategelane väga koledaks. Mina poleks sellise lahenduse pärast raamatut ilusaks pidanud, sest minu jaoks oli see etteaimatav. Raamatut lehitsedes leidsin selle keskelt maleteemalise lause. Peategelane läks majja, kus teised mängisid malet, ja mõtles, et miks küll nii igavat mängu mängitakse. Mul ei olnud eelmisest lugemisest meeles, et raamatus oli maleteemalisi lauseid. Otsustasin selle alla joonida, et hiljem Facebooki ümber kirjutada. Facebookis avaldasid kõik ainult lühikesi sissekandeid. Aga märkasin, et selles kohas oli raamatul järjehoidja vahel, sellepärast ta sealt oligi avanenud. Järjehoidja pidi seal olema just sellepärast, et esimest korda raamatut lugedes ma siiski märkasin maleteemalist lauset ja tahtsin selle juba siis hiljem välja kirjutada. See mõte tuli mul arvatavasti sellepärast, et lugesin raamatut otse pärast seda, kui kuulsin Rei käest, et üks naismaletaja kirjutab uurimistööd malemotiividest ilukirjanduses. Selle tagajärjel olin tulnud mõttele ise ka selliseid kohti välja kirjutama hakata. Tõmbasin nüüd lausele pliiatsiga joone alla. Aga pärast allajoonimist lauset üle lugedes nägin, et olin jooninud kogemata ühte teist lauset. Tuli tõmmata uus joon ka meleteemalisele lausele. Aga mõtlesin ümber, et ma ei tee seda, muidu mult võidakse küsida, et miks ma siis teisi raamatute allajoonimise eest kritiseerin. Maleteemaliste lausete allajoonimine oli natuke teine asi, sest need olid eriti tähtsad, aga otsustasin, et ma siiski ei tee seda. Tuppa saabus muid inimesi.

*
Mina ja Peebo kõndisime Turu tänaval. Peebo läks bussipeatuse suunas, arvatavasti kavatsusega bussi peale minna. Aga mina keerasin tööstushoonete vahele. Sealt ma ei saanud enam Sõpruse sillale minna, sest silla ots jäi juba kaugele selja taha. Kuna jää sulas, siis üle jää oli ka ohtlik minna. Aga mulle tuli meelde, et silla all on kahe kanali poole vahel kuiv maa. Järelikult sai minna sealt.

*
Olime Paides. Seal olid vanaemal riiuli peal väljas kõigi lapselaste fotod. Aga ta oli need fotod uute vastu välja vahetanud ja uued variandid jätsid efektsema mulje. Alustasin ülikooli jaoks Itaalia fašismi teemalise uurimistöö kirjutamist. Refereerisin pikalt Mussolini elulugu, mida ma lugesin. Aga siis kustutasin terve lõigu ära, sest mulle tuli meelde, et töös tuleb teha hoopis järeldusi. Mindi magama. Mina läksin veel õuele. Märkasin, et kuigi ahi köeb, ei tule korstnast suitsu. Seevastu tuli suitsu pööninguaknast. Kui ma sellele ema tähelepanu juhtisin, jõudis ta veel õigel ajal siibri lahti tõmmata. Aga järgmine kord võidi see uuesti unustada. Läksin magama ülemisele korrusele. Seal üks väike laps magas pea vastu küdeva ahju ust. Küsisin, kas tal niimoodi liiga kuum ei ole.