Esimene korter

Ujula tänaval elasin sündimisest kevadel 1977 kuni ärakolimiseni aasta 1978 lõpus. Isa on selle korteri kohta rääkinud, et seal käis palju külalisi, see oli tema jaoks elu keskpunkt. Õe kohta on räägitud, et tal oli seal naaberperes hea sõber nimega Marko. Kui ma juba Kaunase puiesteel elades ühe naabermaja lapsega tuttavaks sain, ütles ema selle kohta isale: "Simo ja Anne suhted on nagu Pille ja Marko suhted." Või ütles ta seda hoopis selle kohta, kui oma maja laps Liis mind üks kord välja kutsumas käis. Paide vanaema rääkis hiljem õe kohta, et kuidas ta nii kõhnaks on jäänud, esimestel eluaastatel küll ei olnud, vanaema polevat nii paksu last varem näinud. Minu kohta on räägitud, et Ujula tänaval elades kukkusin ühel päeval pikali ja neli suurt koera jooksid minust üle. Öeldi, et sellepärast ma kardangi koeri. Ühe ümmarguse tabureti kohta räägiti Kaunase puiesteel, et selle pind on sellepärast triibuline, et ta jäi Ujula tänaval talveks õue. Ujula tänaval ei olevat meil veel palju raamaturiiuleid olnud, vaid raamatuid oli hoitud pappkastides. Seda on küll tehtud ka hiljem, kui raamaturiiuleid on juba palju olnud. Ma pole kindel, kas see juhtus Ujula tänaval või Kaunase puiesteel, kui isa saagis laua jalad lühemaks. Küljest saetud otsi kasutasime hiljem mänguklotsidena. See laud on meil olnud nii köögis kui ka elutoas. Lühemaks saeti ta võibolla kirjutusmasinaga kirjutamise jaoks. Aga praegu on mul hea meel hoopis selle üle, et viimati ostetud laual sai jalad vanematest laudadest kõrgemale reguleerida. Kui ma pikemaks kasvasin, tuli hakata laua taga kummargil istuma. Lapsepõlevst mäletan seda, et söögilauas taburetil istudes ei ulatunud mul veel jalad põrandale. Ujula tänaval saime endale palmi, mis kasvas algul suures ja hiljem natuke väiksemas potis. Kaunase puiesteel oli see isa toas ja kolmandas korteris minu toas. Võibolla oli palmiga sama vana asparaagus, vähemalt oli ta sama suures potis, nagu nad oleks ühise päritoluga. Asparaagus suri välja alles hiljuti. Niikaua kastsin teda iga pühapäev, aga pärast seda pole ma enam taimede kastmisega tegelenud. Asparaagust kastsin algul väikse hambapesutopsiga, hiljem õe soovitusel suurema nõuga. Kui ma palmi ja asparaaguse kastmist alustasin, põhjendasin seda enda jaoks sellega, et siis on üks hing mulle tänulik. Hiljem koolis õpetati, et islamiusuliste arvates pole hinge isegi kõigil inimestel, naistel seda polevat.

Kaunase puiesteele kolides saime uue korteri kolmandal korrusel. Ema ei olnud varem nii kõrgel elanud, oli vaadanud aknast alla ja autod tundusid olevat väga kaugel all. Mina olevat istunud keset põrandat ja polevat aru saanud, kuhu mind on toodud. Pool aastat hiljem olin käinud koos emaga vana korterit vaatamas. Ema oli mult vana maja juures küsinud, kas ma tean, kus ma olen. Mina olin vastanud: "Kodus olen." Ema oli olnud vapustatud, sest tema oli teadnud, et selles vanuses läheb kõik väga kiiresti meelest. Sellest ajast peale on arvatud, et mul on hea mälu. Aga võis ka olla, et teele asudes ma juba kuulsin, kuhu me läheme. Muidu üldiselt ma seal korteris enam ei käinud. Ühte korda ma mäeltan, et läksime emaga poodi ja kuskilt tõusis suitsu. Ema ütles, et see tuleb vana korteri poolt. Seejärel oleks me nagu läinud vana korteri juurde vaatama, kas tuleb sealt. Aga vist oli nii, et me päriselt ei läinud, vaid ma hakkasin õhtul voodisse minnes sinna minekut ette kujutama. Lapsena mult aeg-ajalt küsiti, kas ma vana korterit mäletan. Sellele vastasin, et mäletan küll. Ühte mälupilti seostasin vana korteriga. Aga hiljem jõudsin järeldusele, et see pidi olema hoopis Peedu kirjanike suvilast, kus meie esimene suvitusperiood oli aastatel 1977-1979. Hiljem läksime uuesti sinna suvilasse, aga uude korterisse. Kui kirjanikud hakkasid maja maha jätma ja enamus kortereid olid juba tühjad, hakkas meie pere neis ka käima. Siis tundsin ära, et see mälupilt peaks olema hoopis kirjanike suvila selle korteri köögist, kus me esimene kord olime.

Isa käis küll ka pärast ärakolimist Ujula tänava korterit kütmas. Nimetasime seda vanaks korteriks. Kui kooli läksin, käis minu klassis Sander, kes elas veel Ujula tänaval. Minu ema oli seal Sandri ema tundnud. Ujula tänava korterit nimetasime vanaks korteriks kuni kolmandasse korterisse kolimiseni. Siis tekkis küsimus, kas peaks Ujula tänavat endiselt vanaks korteriks nimetama ja Kaunase puiesteed keskmiseks korteriks, või peaks vana korteri nimetuse Kaunase puiesteele loovutama. Algul püüdsin järgida esimest varianti, aga hiljem jäi Ujula tänava kohta juttu vähemaks. Vaatamas käisin seda maja koos emaga aastal 2000. Siis ma poleks seda enam ise ära tundnud. Ema nägi õuel ühte inimest, kes tundus talle meieaegse majaelaniku moodi, kuigi ema siiski ei uskunud, et see saaks tema olla.