Ülikooliaegne välkpartii

Eelmine aasta esimest korda välkpartiisid blogisse pannes arvasin, et mul pole need varem tervikuna meelde jäänud. Tegelikult olin juba ammu Särgavaga pimesi välku mänginud, nii et vähemalt käikude tegemise ajal pidi seis meeles olema. Nüüd leidsin vanast märkmikust, et viimase käiguni olen üles kirjutanud aastal 1996 või 1995 mängitud viieminutilise mõtlemisajaga võidupartii Reimaa vastu. See oli ülikooli ajal ainuke kord, kui ma Reimaad välgus võitsin, ja just see mäng on säilinud. Või ühe teise mängu raha peale mängides võitsin veel, aga seda ma ei pannud statistikasse sisse, sest vastane kas andis aega ette või jäi mulje, et ta võis kaotada meelega. Või sellepärast, et see polnud turniirimäng. Täna avaldatava partii mängisime linna maleklubis välkturniiril. Pärast kaotust tabas vastast vihahoog ja ta ütles, et sada aastat pole omavahelist mängu kaotanud. Võit õnnestus mul saada ilmselt tänu sellele, et seda varianti olin kodus analüüsinud põhjalikumalt kui ühtegi teist. Enamuses partiides ma seda analüüsi ei kasutanud, vaid käisin selle asemel Ob5. Mäng, mida ma analüüsisin, oli Runnel-Vorobjov, mille mängisime aastal 1994 Põlvas. Võibolla sellel analüüsil on oma osa ka selles, et sain tänavustel Tartu meistrivõistlustel ja üks kord varem Vorobjovi vastu parema seisu, kuigi mängisime teisi variante. Tegelikult ma olen sellest juba blogis kirjutanud, aga kuna eelmine kord ei kirjutanud male sildi all, siis kordan.

Runnel-Reimaa
1. e4 c5 2. Rf3 d6 3. d4 cd 4. Rd4 Rf6 5. Rc3 g6 6. Oe3 Og7 7. f3 0-0 8. Ld2 Rc6 9. 0-0-0 Od7 10. g4 Vc8 11. h4 Re5 12. Oe2 a5 13. h5 a4 14. hg hg 15. Oh6 Vc3 16. Og7 Rfg4 17. fg Ve8 18. Vh8+ Kg7 19. Lh6+ Kf6 20. g5++