Itaalia ja Hiina

Minu magistritöö oponent arvas, et on uurimatagi selge, et tänapäeval kirjutatakse ajalehtedes Hiinast umbes sama moodi, nagu fašismi ajal Itaaliast, samasuguseid vigu tehes. Kui neid võrrelda, siis Hiinat kardetakse vast rohkem, sest Hiina on maailma suurim riik ja kiiresti kasvava majandusega. Dalai-laamat meie riigijuhid vastu võtta ei julge, samal ajal Etioopia sõja ajal Itaalia-vastastes sanktsioonides Eesti osales. Aga siis avaldati ka kahetsust, et Eesti peab kehtestama sanktsioonid sõbralikule riigile. Ilmselt kardeti hoopis sanktsioonidest kõrvale jääda, kui enamus maailma riike need kehtestas. Eesti üksi poleks seda teinud. Teiselt poolt on Eesti kommunistide võimu ise läbi elanud ja seetõttu ollakse vast kommunistliku riigi suhtes vähem naiivsed. Fašistidest eeskuju võtjaid Eestis leidus, kommunistlik Hiina on eeskujuks ehk üksikutele vasakäärmuslastele. Raadiosaates rääkis reisimees küll, et talle meeldib mandri-Hiina rohkem kui Taivan, sest mandril on rohkem vana hiina kultuuri säilinud, kuid kommunismi ta ilmselt ennast selle väärtusliku kultuuri osaks ei pidanud. Kui fašistliku liikumisega sarnanenud vabadussõhjalaste liikumine oli massiline, siis kommunistliku partei otsseim järglane on Eestis marginaalne. Siiski on mõlemad olnud parlamendivälised jõud. Ühte Riigikogu koosseisu jõudis Toomsalu, vabadussõjalastest ei olnud selle tegevuse kõrghetkel seal kedagi. Mõned vabadussõjalastega seotud isikud on küll parlamendist läbi käinud, kuid mitte vabadussõjalase sildi all.